Kolm kõige suuremat rahvavaenlast: rasvad, süsivesikud ja gluteen
Haigused käivad kõhu kaudu
Tegelikult tuleb kogu paleoteooria moodsast teadusest, mis vaatab tervisele evolutsioonilise bioloogia kaudu. Inimene üritab ikka loodusest kavalam, targem ja tugevam olla. Kuid enamasti lõppevad need üritamised kõikvõimalike kõrval- ja järelmõjudega võitlemisega. Meie praegune toidusedel koosneb rõhuvas osas toitudest, mida veel vaevalt 100–200 aastat tagasi ei eksisteerinud. 10 000 aastat on väga lühike aeg, et geneetilisel tasandil harjuda näiteks nisuvalguga, rääkimata päris uutest ainetest, mida meile toidu sisse segatuna müüakse.
Enamik sellest uuest kraamist, mida võiks tinglikult nimetada neoliitiliseks toiduks, on meile geneetiliselt mitteoptimaalne. Me võime paljut sellest taluda (ja ilmselgelt nautida), aga ensüümide, hormoonide ja rakkude juures seedetasandil on lood enamasti teised.
Inimloomadena (see sõna väljendab meie kuulumist planeedi asukate hulka) on meie organismile kõige talumatum nisu ja selles leiduv gluteeni valk. Kahjuks on nisu moodsa inimese toidusedelis üsna domineeriv. Paljud (kroonilised) terviseprobleemid oleksid teadmata, kui me ei oleks harjunud sööma nii suures koguses nisujahu.
Õnneks on isiklikul tasandil tehtud kahju olulisel määral tagasipööratav: enamasti kogevad inimesed positiivseid muutusi tervises ja enesetundes juba mõne nädala jooksul pärast teravilja toidusaarelt väljahääletamist.
Mis ikkagi moodsal toidul viga on?
Lihtsalt öeldes on viga prioriteetides. Põllumajanduse eesmärk on riiklikul tasandil hävitada nälg ja põllumajandajate poolelt toota kasumit. Seega ei ole tervis esmatähtis.
Meie kohalikud riiklikud toitumissoovitused tulevad paljuski rahvusvaheliste tervise- ja toiduorganisatsioonide sulest, sest neil on ligipääs enamatele uuringutele ja pikem tegutsemisajalugu. Aga needsamad organisatsioonid on ka alatasa huvide konfliktide küüsis.
Mida arvata suure kandepinnaga Briti Dietoloogide Ühingu toitumissoovitustest, kui nende nõukogusse kuuluvad tänutäheks sponsorluse eest näiteks Coca-Cola, Kellogg’si ja Danone esindajad?
Rämpsutootjate kõrval loobivad tervislikkuse esiplaanile tõstmisel kaikaid kodaratesse ka poliitikud. Kui riiklikult on oluline farmerite heaolu ja selleks subsideeritakse nende teraviljakasvatust, siis tuleb sedasama teravilja ka riiklike toitumissoovituste sisse põimida. Võib-olla kahtlustasid isegi, et ametlikud soovitused ei ole alati sinu tervise huvides. Aga lähme vandenõuteooriate juurest konkreetsemaks. Mis siis ikkagi moodsal toidul viga on?
Vaatame kolme suurimat probleemi.
Moodsa toidu esimene häda: teraviljad
Teraviljadel on tänapäeva toidulaual domineeriv roll. Keeruline on leida toidukorda, kuhu teravili mingil kujul sisse ei satuks. Teravilja tarbitakse mitmel viisil: on täisteratooted, nisu, nisutooted, rafineeritud jahu, töödeldud jahud jne.
Arheoloogilised leiud näitavad, et teraviljad ei olnud osa küti ja korilase toitumisest. Teravilja hakati toiduks kasutama umbes 12 000 aastat tagasi, kui me otsustasime ise taimi kasvatama asuda. Arheoloogid leiavad ka, et märgid hambakaariesest, luude hõredusest, rahhiidist ja põletikulistest haigustest (nt artriit) ilmusid esimest korda alles põllumajandustegevuse arenedes, kui toidulaual hakkas domineerima teravili.
Teraviljad ei ole paleotoidusedelis soovitatud, siia alla kuuluvad muu hulgas nisu, rukis, oder, mais, riis, hirss ja tatar. Teraviljade häda on neis sisalduvates antitoitainetes, mida taimed ise toodavad, et loomad neid süüa ei tahaks. Antitoitainetest räägime veidi hiljem eraldi peatükis. Hetkel piisab teadmisest, et antitoitained võivad tekitada seedesüsteemi häireid järgmistel viisidel:
• kahjustavad sooleseina,
• teevad toitained kehale kättesaamatuks,
• segavad seedimist ja toitainete imendumist.
Seedehäired võivad avalduda toidutalumatuse, allergia, seedehäirete ja teiste tõsisemate haigusseisunditena nagu tsöliaakia või lekkiva soole sündroom. Kolm olulist antitoitainet on lektiinid, fütaadid ja gluteen. Mina olen kõige kurjem just gluteeni peale, mida leidub näiteks nisujahus. Seda on kõik kohad täis. Ma nimetan gluteeni kõige suuremaks rahvavaenlaseks.
Moodsa toidu teine häda: halvad süsivesikud
Süsivesikuid võib üldiselt jagada kaheks: lihtsad süsivesikud (tihti nimetatud ka kui kiired süsivesikud) ja komplekssüsivesikud (aeglased süsivesikud). Lihtsaid süsivesikuid saab näiteks suhkrust, meest, magustatud jookidest (sh pakendatud mahladest), rafineeritud jahust, töödeldud jahust ja need tõstavad järsult veresuhkru taset.
Parimad komplekssüsivesikud pärinevad tervetest puuviljadest ja kiudainerikastest köögiviljadest – need tõstavad veresuhkru taset oluliselt aeglasemalt.
Tavaliselt liigitatakse süsivesikuid, mis tõstavad veresuhkru taset järsult ehk kiiresti, halbadeks. Tavatoitumises saad sa umbes poole vajalikust energiahulgast süsivesikutest. Need pärinevad peamiselt lihtsuhkrust, kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupist, säilitusainetest jne. Neid leidub ketšupis, kookides, magustoitudes, sõõrikutes, pastas. See on teravalt vastuolus paleotoitumisega, milles süsivesikud moodustavad energiahulgast ehk vaid kolmandiku.
Erinevalt tänapäevase toitumisega söödavatest süsivesikutest on paleotoidusedeli süsivesikud tervislikud, kiudainerikkad ning sisaldavad rohkesti toitaineid ja antioksüdante. Paleotoitumises moodustavad esmase süsivesikuteallika puuviljad, rohelised lehtköögiviljad ja muud köögiviljad.
Moodsa toidu kolmas häda: halvad rasvad
Rasv on vajalik makrotoitaine, mis annab kaloreid, tekitab täiskõhutunde ja on oluline rasvlahustuvate vitamiinide imendumiseks. Vitamiinid A, D, E ja K imenduvad vaid rasva kaasabil. Seega, kui sa tarbid toiduainet, mis on nende vitamiinide poolest rikas (nt maguskartul ehk bataat), siis võiksid lisada tükikese mahevõid, et parandada toitainete imendumist. Toitainete imendumise määrab rasva tüüp ja kogus.
Sarnaselt süsivesikutega võib ka rasvu liigitada headeks ja halbadeks. Halbade rasvade hulka kuuluvad transrasvad, hüdrogeenitud ja enamik küllastunud rasvu.
Paleotoitumises on tähtsal kohal head rasvad. Tavatoitumises on seevastu palju halbu rasvu ning vähe oomega-3-rasvhapet ja monoküllastumata rasvu.
„Paleotoitumine. Hea tervis ja optimaalne kaal läbi päris toidu.“ Kirjastus Pegasus, 2014.
