Minu suurimaks katsumuseks on järgnevatel päevadel Theresia usalduse võitmine. Iga päev samm sammu haaval. Kui ta oma uskumustesse kinni jääb, siis kaugemale kui see hotellituba me ei jõua. Riided, magamine, toit, tervis – kuidas ta mind kuulda võtab? Kuidas saan ma temalt kätte ausad vastused selle kohta, mida ta tunneb ja vajab, et ma oskaks teda õigel ajal aidata? Kui meie teame, kas saapad on meile suured või väikesed, siis Theresial puudub igasugune kogemus saabastega üldse. Nii ei oska ta ka seletada, kas saabas on talle väike või suur, mugav või ebamugav. Paraku on kõigega nõnda, et kui sa ei tea, mida millega võrrelda, siis arvad, et nii peabki olema. Kogemus ju puudub.

Kui hommikul ärkan, istub Theresia juba voodi äärel ja punub kaelakeed. Minu avatud silmi nähes naerab ta laginal ja ulatab ühe oma keedest minule.

„Asante sana,“ pobisen suahiili keeles.
("Suur tänu.")

Katan viisakalt oma keha voodilinaga ja lähen vannituppa. Riietan end eilsetesse reisirõivastesse, sest vahetusriided peavad veel ootama. Palav on. Tuppa tagasi tulles seletab Theresia midagi, millest ma mitte miskit aru ei saa. Lihtsam on võtta ta käekõrvale ning minna hommikust sööma. Küll leian kellegi, kes meid teineteisele tõlkida suudab.
Vaid paar tundi enne matka algust jõuab lõpuks kohale mu pagas. Algab Theresia koolitus „Kuidas valmistuda matkaks“.

Saapad – neid on mul talle kaks paari. Ühed uued, mille saatis Ameerikast sponsorfirma, ja teised minu vanad pastlad, millega olen ise kaks korda Kili tippu jõudnud.
Õpime, kuidas siduda saapapaelu. Uskumatu, kuid saapapaelade sidumine õnnestub Theresial juba kolmandal korral. Töövõit. Kuid minu eelaimus, et ta ei tee saapa suurusel vahet, peab paika. Ta komberdab erineva saapapaariga mööda tuba ja lihtsalt naerab nagu väike laps. Uued saapad meeldivad talle rohkem ja ta tahab neid. Kuid ma näen juba ette, milliseid ville ja probleeme need talle tekitama hakkavad.

Nii, nüüd on mul vaja väga head tõlki. Minu enda seletus, miks ma soovitan tal võtta mu vanad saapad, ajab ta nutma. Theresia kaisutab uusi saapaid ja keeldub neid lahti laskmast. Edasi ma üksi hakkama ei saa ja lähen otsima abilist, kes aitaks talle suahiili keeles elementaarseid matkatõdesid selgitada.

Ajal, kui ma tõlki otsimas käin, suudab Theresia järgmise üllatuse valmistada. Tuppa tagasi jõudes istub ta nõutult voodi äärel ja tirib matkapükse jalga. Aga oh häda, ta oli saapad jalga unustanud ja püksid kiilusid kinni! Ei liigu edasi ega tagasi. Selle väikese ajaga on ta suutnud püksid nii tihedalt saabaste ümber tirida, et ainus võimalus need lahti saada on kasutada kääre. Nuta või naera. Laps mis laps, lihtsalt 38aastane.

Edasi kulgeb koolitus sünkroontõlkega. Piltlikult näitan ette, kuidas siduda saapapaelu, kuidas panna end riidesse, kuidas pakkida matkakotti. Otsustan, et näitan talle kõik korra või kaks ette ja edasi peab ta ise hakkama saama. Õpitud abitus on meis kõigis peidus ja lihtsam oleks, kui ma kõik ette ja taha ära teeks, aga ma ei taha.

Niipea, kui pilgu ära pööran, suudab ta jälle üllatada millegagi, mille peale ma ise ei oska tulla. Õpin, et eeldada ei tohi ja ükski küsimus ei ole rumal küsimus. Nii – alustame siis algusest. Esmalt sokid, siis püksid, siis saapad... Esmalt õhuke särk, siis pikkade varrukatega fliis ja siis kilejope. Täidame koos veepudeleid ja pakime oma kahte seljakotti.
Kohe lisandub uus probleem. Toit. Theresia ei söö maasai kultuuri, usu ja uskumuste järgi enam-vähem mitte midagi, mis meil mäel menüüs on. Ugali ja loomaliha tuleb eraldi kaasa tellida. Kas ta saab sellest piisavalt energiat, kas ta suudab ära õppida muna, juurviljade ja muude oluliste toiduainete söömise? Veendun igal sammul, kuidas inimeste enda uskumused on elu suurimad piirangud. Nii on see ka minul endal päris paljude asjadega.

Õnneks on üks abigiididest maasai ja ta aitab mind palju. Palun tõlkida, et kõik, mida ma Theresiale järgnevate päevade ja ööde ajal annan, õpetan või pakun, tuleks tal vastu võtta ning proovida ka iga olukorda, emotsiooni ja tunnet kohe mulle seletada. Kannatamine ei tule kasuks. Parem karta kui hiljem kahetseda.

Oleme jõudnud juba piisavalt kõrgele, et esimesed mäehaiguse sümptomid välja lööks. Peavalu. Theresial on pidevalt külm. Kuidas teha talle selgeks, et isegi siis, kui söögiisu on kadumas, tuleb juua? Juua võimalikult palju magusat teed. Aeg-ajalt peame sundima end tegema asju, mida ei taha, et ennast elus hoida. Ta ei saa aru, mida tähendab enda sööma või jooma sundimine. Kas usu, uskumuste või lihtsalt kogemuse puudumise tõttu, kuid paljudest asjadest ta lihtsalt ei saa aru.

On matka teine hommik, Theresia võtab end peaaegu alasti. Tema tissid on pikad ja väljaveninud ning ulatuvad pea nabani. Ta teeb mingit rituaali või loeb oma maasai palvet. Piilun magamiskoti ääre alt ja ajan end samuti istukile. Tahan näidata, et ka mina teen asju tema järgi ja õpin temalt, nii nagu ma palusin, et ta mind jälgiks ja õpiks. Võtan end samuti peaaegu alasti ning teen samu liigutusi, mida ta mulle ette näitab. Ühel hetkel hakkab ta mu rindu katsuma ja siis katsub enda omi. Ta näitab mulle oma sõrmedel, et tal on neli last. Minul ei ole veel lapsi. Nii katsubki ta vaheldumisi oma ja minu rindu ning proovib mulle selgeks teha, miks need on nii erinevad. Eks mina olen eluaeg ka rinnahoidjat kandnud, tema aga mitte kunagi. Tunnen end veidi ebamugavalt ja kuna on jahe, panen end riidesse ning jätan ta hetkeks üksi oma maailmaga.

Ma ei mäleta, millal keegi oleks mulle viimati laulnud. Theresia laul on nagu ema hällilaul oma lapsele. Ma ei saa aru ühestki sõnast, kuid meloodia ja heli on hämmastavalt ilusad. Theresia vaikset ja ilusat laulu kuulevad ka teised. Tema vaikne hääl ja lauluviis kõlab üle laagriplatsi. Ta on lasknud end vabamaks ja iga päevaga tunnen, kuidas ta on mind rohkem ja rohkem usaldama hakanud. Ka minul on kergem. Ta on ära õppinud riietumise, asjade kokku ja lahti pakkimise. Iga päev proovib ta midagi uut meie toidulaualt. Ta oskab naerda meie üle ning ei varja ühtegi emotsiooni. Meil kõigil on veidi külm ja veidi paha, me ei maga hästi ja meie söögiisu ei ole enam see, mis oli varem.

Janika Vaikjärv "Minu Kilimanjaro", Petrone Print 2016