Naisest, kes kaotas oma 17aastase poja ja andis loa kasutada teda organidoonorina

Elisabeth Kübler-Ross määratles viis leina staadiumit: eitus, viha, tingimine, depressioon ja leppimine. Hiljem on sellele lisatud veel kuues staadium: tähendusrikkuse leidmine pärast leppimist, kirjutavad Louise L.Hay ja David Kessler raamatus „Murtud südame tervendamine“. Raamatu viimases peatükis kirjutavad autorid naisest, kes kaotas oma 17aastase poja ja andis loa kasutada poega organidoonorina.

Kui oleme leinatöö läbi teinud, võime mõnikord koos tervenemisega leida asjadele ja nähtustele äärmiselt sügava mõtte.

Üks Gail Bowdeni lastest,Branden, sündis seljaaju songaga, kuid Gail oli kindlalt otsustanud võimaldada pojale suurepärane elu. Branden kasvas üles väga õnneliku lapsena. Talle meeldis kollane värv ja ta kujunes nii suureks Volkswagen Beetle’i fänniks, et kogus endale selle mudeli mänguautode kollektsiooni.

Kui Branden oli 17, leidis ema ühel päeval poja tuppa minnes ta teadvusetuna. Noormees viidi kiiresti haiglasse ja Gail kohtus arstiga, kes teatas kurva uudise – Branden ei tule enam kunagi teadvusele. Gail küsis, kas see on kindel.

Seejärel küsis ta medõelt pastapliiatsi ja kirjutas: „Kui aeg on käes, luban oma poja organidoonoriks.” Medõde luges lauset ja vaatas Gaili. Medõde võttis Gailil käest kinni ja ütles, et nad ei pea veel praegu sel teemal rääkima, ent Gail vastas: „Ma ei pruugi enam kunagi olla suuteline neid sõnu ütlema, soovin, et te seda minu heaks teeksite.”

Gail mõtles: Mul on raske uskuda, et see kõik toimub, aga kui teda ei suudeta enam päästa, peaks Branden päästma teisi elusid. Ta läks poja juurde palatisse, kus Branden ekstubeeriti (ühendati lahti hingamist toetava masina küljest), laulis „Amazing Grace’i” ja samal ajal tegi poja süda viimaseid lööke. Gail andis endast parima, et kaotusega hakkama saada ning püsida optimistlik ja tuleviku suhtes lootusrikas.

Oli päevi, mil päike paistis nii heledalt, et üks Brandeni kooli kaaslane ütles Gailile, et kui päike paistab, siis ta teab – Branden naeratab neile sealt ülevalt.

Paar aastat hiljem kolisid Gail ja tema teine poeg Bryan uude korterisse. Bryan läks sõjaväeõppustele. Gail istus lahtipakkimata kastide keskel, kui uksele koputati. Ta oli tellinud järgmiseks nädalaks remonditegija, kes pidi värvima korteri kollaseks, ja uksel seisev mees selgitas, et tema ongi maaler Ken.

„Te tulite nädal aega varem,” ütles Gail talle.
„Üks töö siin läheduses tühistati ja fi rma saatis mu siia,” vastas Ken.
„Hästi,” ütles Gail. „Kõik asjad on veel kastides. Ma tahtsin enne teie tulekut veidi korda luua, aga kui te juba siin olete, siis tehke pealegi algust.”
Ken hakkas värvima. Gail pakkis asju lahti ja maaler küsis, kas naine elab üksinda. Gail vastas: „Minu poeg Bryan on sõjaväeõppustel. Ta astus lennuväkke.”
„Kas teil tema äraoleku ajaks seltsi on? Kas teil on ka teisi lapsi?”

Gaili jaoks oli küsimus ebamugav. Mõnikord ta rääkis kogu loo Brandenist, kuid mõnikord vastas vaid: „Oleme Bryaniga kahekesi.”
Seekord aga tabas küsimus teda ootamatult. Ta seisis jahmunult ja mõtles, mida öelda. 

Ta ütles lühidalt: „Mul oli ka teine poeg Branden, kes suri 17-aastaselt.”
„Ma olen nii rumal,” ütles Ken. „Mul on ikka suu risti nina all. Andke andeks, et ma küsisin.”
„Pole midagi,” ütles Gail ja Ken jätkas värvimist.

Paari minuti pärast ütles Ken: „Mul on teie poja pärast kahju. Ma tean, mida tähendab olla väga haige. Ma käisin dialüüsis ja olin neli aastat tagasi peaaegu surma äärel, aga doonorneer päästis mu elu.”
„Millal neerusiirdamine teile tehti?”
„2008. aastal,” vastas Ken.
„Millal täpsemalt?”
„Veebruaris.”
„Mis kuupäeval?”
„13. veebruaril,” ütles mees. „Ma ei unusta seda kuupäeva iial.”
„Branden suri 12. veebruaril.”
„Oh ei, see ei saanud olla teie poeg. Minu doonor oli 21-aastane autoavariis hukkunu.”
„Aa,” vastas Gail ja jätkas lahtipakkimist ning Ken jätkas samal ajal värvimist.

Mõne aja pärast pidi Gail korraks välja minema ja jättis Keni üksinda oma korterisse seinu kollaseks värvima. Tagasi jõudes leidis naine maalri seismas täpselt samas kohas, ilma et tema töö oleks vahepeal edenenud.

„Kas midagi on halvasti?” küsis Gail.
„Ma valetasin teile.”
„Te pole maaler?”
„Ei, mitte selle kohta. Mul ongi Brandeni neer.”
„Mida?”
„Kui te ütlesite, et teie poja nimi oli Branden ja kuna teie olete Gail, siis sain otsekohe aru, et lugesin pärast operatsiooni teie kirjutatud nõusolekut. Mulle anti võimalus teile kirjutada ja mul on kohutavalt häbi, et ma seda ei teinud.”

Vapustatud Gail haaras kohe telefoni ja helistas organite siirdamise keskusesse ning küsis: „Palkasin maalri ja see mees ütleb mulle, et tal on Brandeni neer. Kuidas ma saan selles kindel olla?”
Keskuse töötaja ütles: „Vau, selline kokkusattumus tundub praktiliselt võimatu, aga öelge mulle tema nimi.”
Gail küsis Kenilt tema täisnime ja ütles selle edasi. Keskuse töötaja avas salajase faili ja nägi, et Ken oli tõepoolest saanud ühe Brandeni neeru. 

Gail hakkas nutma ja maaler küsis: „Mul on ju tema neer, eks ju?”

Kui Bryan õppustelt koju helistas ja juhtunust kuulis, ütles ta: „Ema, mul on tunne, nagu oleks Branden koju tulnud.”

See lugu on suurepärane näide selle kohta, kuidas universum toimib. Me usume kindlalt sisendusse elu armastab meid, kuigi võite imestada, kuidas see kohaldub kaotuse korral.
Nagu me juba ütlesime: see ei tähenda, et teid ei võiks tabada kaotus. Kuid olenevalt sellest, kuidas te kaotusele vastu peate, kaotust tajute ja kaotusest mõtlete, saab elu teie jaoks jätkuda ja võibolla kantakse teid kõige raskematest katsumustest läbi kätel.

Gail leppis näiteks kõige raskemal hetkel sellega, et seisab silmitsi tragöödiaga, ent oli kindel, et Branden elab edasi. Kui paljud meist ütlevad pärast lähedase kaotust, et ta elab edasi?
Meil tuleb meeles pidada, et elu ei saa surra; ja Brandeni loo näitel näeme, et ka tema maine keha ei surnud. Gail oli veendunud, et Branden jääb edasi elama teisi elusid päästes.

Tänu Brandenile said kaks inimest tagasi silmanägemise, kaheksal inimesel paranes liikumine ja vähenesid valud tänu Brandeni kudedele. See teadmine oli Gaili jaoks eriti võimas, sest Branden ise oli kogu elu olnud ratastoolis!

Hiljem kui Gail kohtus Keni naise ja lastega, sai ta aru, kui väga Keni lapsed oma isa vajasid. Gailile valmistas heameelt kohtuda silmast silma perekonnaga, kes oli olnud sedavõrd tragöödia äärel, kuid sellest säästetud. Gaili poja neer polnud päästnud mitte ainult Keni elu, vaid avaldanud tohutut mõju ka Keni naise ja laste eludele.

Te võite mõelda: hüva, küllap elas Gail mõnes väikelinnas ja juhtumisi sattus talle maalriks just Ken. Kuid mõelge kõigi faktide peale: Gail oleks võinud ise seinu värvida ega oleks kunagi Keni kohanud või oleks Gail palganud mõne teise fi rma. Maaler oleks võinud tulla kokkulepitud ajal ja selleks ajaks oleks Gailil olnud asjad lahtipakitud ning ta poleks sattunud maalriga juttu ajama.
Võibolla mõtlete ikka veel: okei, mõned kokkusattumused lihtsalt sattusid ritta.

Tegelikult elab Gail New Yorgi osariigis Buffalos ja selles piirkonnas tegutseb 18 000 maalrit! Tõenäosus, et Gail valib just Keni, oli 0,006%. Elu võib ulatada meile ootamatuid kingitusi, kui oleme neile avatud, isegi kaotuste korral.

Gaili leppimine oma kaotusega aitas tal läbi minna oma leinast ja leida Brandeni elule ning surmale palju suurema tähenduse.

Tema tervenemisteekond aitas tal otsustada, kuidas elada oma ülejäänud elu ja samas jätkuvalt oma poja elu au sees hoida.

Elul on alati oma mõte. Kõik ei pruugi alati minna just nii, nagu loodetud, seevastu on elul rütm. Elu on täis käänakuid ja pöördeid, mis sageli häirivad teie meelerahu. Elu toob teile võimalusi ja esitab väljakutseid, mida te poleks iial arvanud end kogevat. Kui lubate endale muutuste valu täiel rinnal tunda, lepite kaotusega ja teete leinatööd, saate selgeks elutõe: ükskõik mis ka ei juhtuks, te suudate oma murtud südame tervendada!

Järelsõna

Kui mõelda kaotusest, siis tundub kummaline näha kaotuses mõnd suuremat mõtet või isegi midagi kasulikku. Ent olgu tegemist lahkumineku, lahutuse või siis surmaga, sõltub hakkamasaamine sellest, kuidas te kaotusest mõtlete. Me ei ütle, et kaotust saaks olematuks teha; ütleme, et teie mõtted saavad muuta kõike seda, mis tuleb pärast kaotust.

Lein puutub südamesse ja hinge. Leinake oma kaotust, lubage endale seda ja andke leinale piisavalt aega. Kannatus kuulub leina juurde. Pidage meeles, et te tulete siia maailma keset filmi ja lahkute samuti keset filmi; nii on ka inimestega, keda armastate. Kuid armastus ei sure kunagi ja hing ei kao. Kuna teie mõtlemine kujundab kaotuse kogemist, miks siis mitte otsustada teadlikult õrna ja armastava leina kasuks?

Ja hoidke meeles, et murtud süda on avatud süda. Las teie mõtted ilmutavad teie kurbusesse lootust. Valige mõtteid targalt. Olge enda vastu lahke ja peegeldage kaotusesse armastust. Kui leinate kallist inimest, tuletage meelde, kuidas armastasite teda siis, kui ta oli veel teie kõrval. Teadke, et teie võimuses on armastada kadunukest ikka edasi. Te suudate jõuda leinast rahusse.

Lõpud on ka algused. Innustame teid kasutama sisendusi ja selles raamatus sisalduvaid õpetusi mitte ainult kaotuse üleelamise korral, vaid teie elu igal hetkel. Pöörake tähelepanu oma mõtlemisele ja muutke mõtteid neis valdkondades, kus pole veel rahu. Nõnda toote rohkem õnne nii enda kui teid ümbritsevate inimeste ellu.

Rasked ajad võivad pakkuda meile meeldetuletuse selle kohta, et suhted on kingitus. Kaotus võib meile meelde tuletada, et elu ise on kingitus.
Ja ärge unustage ennast armastada. Te väärite armastust.

Louise L.Hay ja David Kessler „Murtud südame tervendamine“, kirjastus Pilgrim.