Naljakaid seiku Jüri Aarma, Johannes Kotkase ja Kihnu Virve elust



Kihnu Virve
Kihnu VirveFoto: Taavi Sepp

Kuidas Jüri Aarma keelas NATO peasekretäril oma autot puutuda, kuidas Johannes Kotkas Stalini õhku tõstis ja kuidas Kihnu Virve Venemaale puskarit viis. Niisugused lood on koos raamatus „Kuulsad ja naljakad eestlased. 250 tõestisündinud lugu“

JÜRI AARMA JA MAHAJÄETUD AUTO

Aastal 2001 rõõmustas Eesti teatripublikut veel Vanalinnastuudio, nüüdse Vana Baskini teatri eelkäija. Üks teatri kandvaid jõude oli tuntud näitleja Jüri Aarma. Aarma sõitis tol ajal Citroëniga, mille kohta sõna vana oli liiga hästi öeldud. Auto sarnanes kolmanda päeva roosiga, sest ähvardas vähimagi puudutuse korral õielehed maha pillata, see tähendab, laiali laguneda. Sõita see uunikum siiski suutis.
Kord peeti teatris pärast esietendust pisike pidu, mis pikapeale suureks kiskus. Aarma jättis auto teatri ette ja sõitis koju taksoga. Hommikul palus ta sõber Ivo Linnalt küüti. Mehed olid just Järvele jõudnud, kui Aarma telefon helises.
„Härra Aarma, ma räägin valvelauast. See Citroën seal maja ees on ju teie oma?“
Aarma jaatas.
„Praegu sõidab seal treiler ja viib kõik autod minema!“ teatas valvuridaam. „Öeldi, et kellegi Roobertsoni pärast.“
Aarma ehmatas koledasti. Tõenäosus, et auto kraanaga tõstes koost kukub, oli 100%.
„Palun tehke ükskõik mida, et nad mu autot veel viis minutit kohal hoiaks!“ palus ta helistajat.
„Hästi,“ nõustus valvuritädi.
Viie minuti pärast teatri ette jõudes nägi Aarma Citroëni omal kohal. Tuuleklaasil paistis suurte tähtedega kirjutatud sõnum:
„Roobertson!!! Ära seda autot puutu, see on Jüri Aarma oma! Ta tuleb viie minuti pärast!“
Ümberringi politseinike ahelat nähes meenus Aarmale, et sel päeval külastas Tallinna NATO peasekretär George Robertson, üks kõige paremini turvatud inimesi maailmas. Vanalinnastuudio asus kaitseministeeriumi hoone teises tiivas. Arusaadavalt teisaldati kõik kõrge külalise teele jääda võivad autod. Valvuritädi siiras palve oli aga mõjunud ja Aarma uunikum uhkeldas ainsa sõidukina Sakala tänava parkimistsoonis.

Loe veel

Seotud lood:

JOHANNES KOTKAS KALLISTAB STALINIT

Aastal 1947 pidas Nõukogudemaa järjekordset kehakultuurlaste päeva. NSV Liidu tippsportlastele sai sel puhul osaks kuulmatu au. Kremli Georgi saalis korraldati neile lookas laudadega vastuvõtt. Peoperemees oli Jossif Stalin ise.
Kuivõrd NSV Liit polnud veel olümpiamängudel osalenud, oli enamik parimaid sportlasi Euroopa meistrite killast. Jalgpallurite ja korvpallurite hulgas oli eestlased Joann Lõssov ja Ilmar Kullam. Lisaks pääsesid vastuvõtule ka eesti kergejõustiklane Heino Lipp ja eesti kreeka-rooma maadluse raskekaallane, kolmekordne Euroopa meister Johannes Kotkas.
Parimad nõukogude sportlased olid Kotkale alati alla jäänud. Sõjaaastal 1943 oli Kotkas nagu muuseas napsanud konkurentide eest ka NSV Liidu vasaraheite meistritiitli. Pole ime, et suur diktaator mehega tutvuda soovis.
Kotkas kutsuti juhi manu. Stalin vaatas 185 cm pikkusele sangarile alt üles ja küsis:
„Kas see ongi kõige tugevam mees maailmas?“
Kõrval seisvad Georgia atleedid noogutasid. Pärast lühikest vestlust sirutas Stalin käed välja, nagu tahaks eesti vägilast emmata.
Mõnikord lõõgastuvad spordimehedki, olgu võistluste ajal režiim kuitahes raudne. Tolgi õhtul oli vein voolanud jõena ja peotuju tuuris kõrgel. Meelega või kogemata, aga Kotkas surus oma karukäpad ümber diktaatori õlgade ja tõstis punatimuka maast lahti. Pani kohe tagasi ka.
Kogu saal jäi haudvait. Sõna otseses mõttes. Nii lugupidamatu käitumine võis kergesti päädida igavese ööga Kolõma või Magadani sunnitöölaagris.
Stalin oskas end valitseda. Noogutas ja ütles lühidalt:
„Uhh, kus on jõud!“
Ja keeras sõbralikult selja.
Mingeid repressioone Kotka suhtes ei järgnenud. Tšempioni hea sõber Joann Lõssov võttis juhtunu kokku:
„Eks Kotkas oli vist ainus inimene pärast ema, kes Stalini sülle sai.“

KIHNU VIRVE VEAB SALAKAUPA

Gorbatšovi aeg tõi Nõukogude Liitu uutmise ja perestroika, ent kaotas müügilt alkoholi. Kangemat kraami kas polnud üldse või jagati seda kuukaupa, pisikestes kogustes talongide vastu.
Just sel ajal hakkas eestlaste lemmikrahvalauliku Virve Köstri ehk Kihnu Virve kuulsus liiduvabariigi piire ületama. Virve ja tema saatjad kutsuti külla Kaug-Põhja Arhangelskisse. Sõita tuli lennukiga.
Praktiline Virve mõtles, mida vastuvõtjaile külakostiks viia. Ja taipas sama praktiliselt, et parim kink on puskar. Seda kollakat märjukest aeti salaja igal pool, ka Kihnus.
Nagu nüüdki, ei tohtinud õhusõidukisse mingeid vedelikke viia. Laulik mõtles, mõtles ja pani pudeli (aga see oli päris suur, liitrine!) kihnu rahvariideseeliku taskusse. Tasku oli avar ja „sosku“ mahtus sinna kenasti. Nüüd keeras Virve seeliku seljas ringi, nii et tasku ei jäänud külje peale, vaid otse ette. Jalgade vahele. Kena kirju põll kattis konarused ära ja Virve marssis läbi turvakontrolli nagu õige naine kunagi.
„Kui nad mind katsunud oleks, siis oleks nad ehmatanud küll – et mis sel naisterahval seal kohas küll turritab!“ arvanud salakaubavedaja tagantjärele.

Lõik raamatust: „KUULSAD JA NALJAKAD EESTLASED. 250 TÕESTISÜNDINUD LUGU“

Siit raamatust leiad 250 põnevat ja naljakat juhtumit Eesti kuulsustega. Kimp ootamatuid, vähetuntud või ülepea uskumatuid seiku tuntud eestimaalaste elust teeb tuju heaks ja kinnitab, et kuulsuse lakikihi all võib peituda ka võluv isiksus!

Vaata ka:

https://www.rahvaraamat.ee/p/kuulsad-ja-naljakad-eestlased-250-t%C3%B5estis%C3%BCndinud-lugu/4903/et?isbn=9789949996605

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised