Samal ajal viibisin mina pilvedes. Suurtes puhvis roosakas-valgetes pilvedes, mis tumeda sinkjas-musta taeva taustal eriti eredalt silma paistsid.
Pilvedest kõrgemal – mõõtmatult kõrgemal – olid läbipaistvate kerade parved, mis kaarjalt üle taeva liikusid, jättes endast maha pikki jooni nagu aurikud.Kas need olid linnud? Või inglid? Need sõnad tulid mulle esimesena pähe, kui ma oma kogemusi kirja panin. Ometi ei suuda kumbki neist sõnadest vääriliselt kirjeldada neid olendeid, kes erinesid kõigest, mida ma siin planeedil näinud olen. Nad olid kõrgelt arenenud. Kõrgemad. Ülevalt poolt kostis heli, mis oli tohutu ja kõmisev nagu imekaunis laul, ning ma arutlesin, kas seda heli tekitasid need tiibadega olendid. 

Nüüd selle peale tagasi mõeldes tundub mulle, et nende hõljuvate olendite rõõm oli sedavõrd suur, et nad lausa pidid seda häält tekitama. Kui rõõm neist sel moel välja poleks tulnud, poleks nad lihtsalt suutnud seda tagasi hoida. See heli oli kombatav ja aineline nagu vihm, mida sa tunned oma nahal, kuid mis sind märjaks ei tee. Selles kohas, kus ma nüüd viibisin, polnud nägemine ja kuulmine kaks eraldiseisvat nähtust. Ma kuulsin nende säravate olendite hõbedaste kehade visuaalset ilu ja ma nägin nende laulu voogavalt rõõmsat täiuslikkust. Mulle tundus, et selles maailmas pole võimalik midagi vaadata või kuulata ilma selle osaks saamata või mingil müstilisel viisil sellega ühinemata.

Aga jällegi praegusest perspektiivist vaadelduna tundub mulle, et selles maailmas ei olnudki võimalik midagi vaadata, sest see sõna kätkeb endas teatud eraldatust, mida seal ei eksisteerinud. Kõik oli iseseisev, kuid samas kõige muu osa, just nagu külluslikud ja omavahel segunenud mustrid Pärsia vaibal... või liblikatiival. Puhus soe tuuleiil, mis tavaliselt tekib kõige täiuslikumatel suvepäevadel, sasib puulehti ja voogab mööda nagu taevalik vesi. Jumalik tuuleiil. See muutis kõike, nihutades mind ümbritseva maailma veelgi kõrgemasse oktaavi, veelgi kõrgemale sagedusele.Kuigi minu keeleoskus nii, nagu me seda maa peal mõistame, oli piiratud, hakkasin ma sellele tuuleiilile ja jumalikule olevusele, kes selle sees või taga tegutses, sõnatult küsimusi esitama. Mis koht see on? Kes ma olen? Miks ma siin olen?

Iga kord, kui ma ühe neist küsimustest ilma sõnadeta esitasin, sain kohe vastuse, mis oli kui valguse, värvi, armastuse ja ilu plahvatus, mis minust nagu murdlaine läbi voogas. Nende vastusetulvade juures oli tähtis see, et need mitte lihtsalt ei vaigistanud mu küsimusi neid enese alla mattes, vaid need vastasid minu küsimustele viisil, mis polnud kuidagi seotud keelega. Mõtted jõudsid minuni otse ilma vahendamata. Aga need mõtted polnud sellised, nagu me neid maa peal teame. Need polnud ebamäärased, mitteainelised või abstraktsed. Need olid ruumilised ja vahetud – kuumemad kui tuli ja märjemad kui vesi – ning kui ma need vastu võtsin, sain ma kohe ja pingutamata aru ideedest, mille täielik mõistmine oleks maa peal võtnud aastaid.Ma liikusin endiselt edasi ja leidsin end sisenemas tohutusse tühimikku, mis oli täiesti pime, suuruselt lõputu, kuid ka lõputult lohutav. 

Kuigi seal oli kottpime, pakatas see koht samaaegselt ka valgusest. Valgusest, mis näis pärit olevat säravast kerast, mida ma nüüd enda lähedal tunnetasin. See Kera oli elus ja kolmemõõtmeline samamoodi nagu ingellike olendite laulud. Kummalisel kombel meenutas minu olukord loote seisundit emaüsas. Loode hõljub üsas, kaaslaseks vaikiv platsenta, mis toidab ja vahendab tema suhet kõiksusega, jäädes samal ajal emale nähtamatuks. 

Praegusel juhul oli „emaks“ Jumal, Looja, algallikas, kes on vastutav universumi ja kõikide selle osade loomise eest. See olend oli mulle nii lähedal, et mulle tundus, nagu ma oleks Jumalaga üks. Aga samal ajal tundsin ma Looja lõputut suurust ja tunnetasin, kui väike ma temaga võrreldes olin. Edaspidi kasutan ma Jumala asemel kohati ka sõna „Om“, sest pärast koomast ärkamist kutsusin ma Jumalat just selle nimega. „Om“ oli heli, mida ma kuulsin seoses kõiketeadva, kõikvõimsa ning tingimusteta armastava Jumalaga, kelle kirjeldused jäävad kõik siinkohal kahjuks puudulikuks.Ma mõistsin, et lõpmatus, mis eraldas mind Omist, oli põhjus, miks Kera mulle kaaslaseks oli määratud. Mingil moel, mida ma täielikult ei mõistnud, kuid milles ma sellegipoolest kindel olin, oli Kera omamoodi tõlk minu ja mind ümbritseva kõiksuse vahel. 

Ma oleksin justkui sündinud suuremasse maailma. Universum ise oli kosmiline üsa ja Kera (kes oli kuidagi seotud tüdrukuga liblikatiival, kes tegelikult oligi tema) juhatas mind läbi selle protsessi. Hiljem, kui ma tagasi siinses maailmas olin, leidsin ma ühe 17. sajandi kristliku luuletaja Henry Vaughani tsitaadi, mis seda kohta ligilähedaselt kirjeldab – seda lõputut, tintmusta tuuma, mis oli Jumaluse enda kodu.Öeldakse, et Jumalas on peidus sügav, kuid kirgas pimedus…Täpselt selline see oligi – tindine pimedus, mis samal ajal pakatas valgusest. Küsimuste ja vastuste voog jätkus. Vaatamata sellele et neid ei vahendatud endiselt keele kaudu, nagu meie seda teame, oli selle olendi „hääl“ soe ja – nii veider, kui see ka ei tunduks – isiklik. 

See mõistis inimesi ning sellel olid samad omadused mis meil, kuid neid oli lõputult palju rohkem. See tundis mind hästi ja pakatas omadustest, mida ma olen kogu oma elu seostanud ainult inimeste ning mitte kellegi teisega – soojus, osavõtlikkus, paatos... ja isegi iroonia ja huumor. Kera vahendusel ütles Om mulle, et ühe universumi asemel on olemas mitu – ja tegelikult on neid rohkem, kui ma suudaksin ette kujutada –, kuid nende kõikide keskmes on armastus. Kurjust leidub ka kõikides teistes universumites, kuid vaid minimaalsetes kogustes. Kurjus on vajalik, kuna ilma selleta pole ka vaba tahe võimalik ning ilma vaba tahteta poleks omakorda arengut – ei mingisugust edasiliikumist, ei mingit võimalust saada selleks, kelleks Jumal meid lõi. 

Kuigi meie maailma kurjus võib tunduda kohutava ja kõikvõimsana, domineerib laias plaanis siiski ülekaalukalt armastus, mis lõpuks ka võidutseb. Ma nägin elu külluslikkust eri universumites, kaasa arvatud nendes, mille elanike intelligents on inimkonnast palju kaugemale arenenud. Ma nägin, et on olemas lugematu arv dimensioone, kuid ainus võimalus nende tundmaõppimiseks on nendesse siseneda ja neid vahetult kogeda. Neid ei saa tunda ega mõista madalamas dimensioonis viibides. 

Põhjus ja tagajärg eksisteerivad ka nendel kõrgematel tasanditel, kuid meie maised arusaamad nendest kontseptsioonidest nendeni ei küündi. Maapealne aegruum, kus me liigume, on nende kõrgemate maailmadega tihedalt ja keerukalt seotud. Teisisõnu pole kõrgemad maailmad meie omast täielikult eraldatud, sest kõik maailmad on osa samast kõikehõlmavast jumalikust reaalsusest. Nendest ülematest maailmadest pääseb ükskõik millisesse kohta ja aega meie maailmas. Mul kulub kogu ülejäänud elu ja rohkemgi veel, et dešifreerida kõike seda, mida ma seal õppisin.


Teadmised, mis ma sealt sain, polnud „õpitud“ samamoodi, nagu õpitakse ajalugu või matemaatika teoreeme. Mõistmine tekkis otse, ilma et seda oleks olnud vaja meelitada või vastuvõetut seedida. Teadmine talletus ilma meelde jätmiseta, kohe ja lõplikult. Need teadmised ei tuhmu, nagu on kombeks tavalisele informatsioonile, ning ma valdan tänase päevani kõike sealt õpitut palju selgemini kui informatsiooni, mille ma omandasin koolis paljude aastate jooksul. 

Ometi pole need teadmised mulle lihtsasti kättesaadavad, sest nüüd, kui ma olen tagasi maa peal, pean ma kogetut töötlema oma piiratud füüsilise keha ja ajuga. Aga need teadmised on minus olemas. Ma tunnen seda – need on osa minu olemusest. Inimese jaoks, kes on kogu elu kõvasti tööd teinud, et vanamoelisel moel teadmisi omandada, on kõrgemal tasemel õppimise avastamine juba iseenesest piisav, et talle aastateks mõtteainet pakkuda. Minu perekonna ja arstide meelehärmiks aga oli olukord maa peal hoopis teistsugune. 

Eben Alexander "Tõendid taeva olemasolu kohta", kirjastus Pilgrim