Ükskord üldkirurgiaosakonna koridoris kõndides heitsin põgusa pilgu neurokirurgia operatsioonisaali ukse pisikesse aknasse. Nägin alasti naist, kes narkoosi all, pea täiesti paljaks aetud, istus tikksirgelt erilisel operatsioonilaual. Tema taga seisis uskumatult pikk vanemapoolne neurokirurg, nägu peidus kirurgimaski all, pea küljes keerukas pealamp. Oma tohutu suurte kätega määris ta naise paljast pealage tumepruuni joodi sisaldava antiseptikuga. See kõik meenutas stseeni õudusfilmist.

Kolm aastat hiljem olin sellessamas neurokirurgia operatsioonisaalis ja jälgisin, kuidas kahest haiglas töötavast juhtivast neurokirurgist noorem opereerib naispatsiendi aju­arteri rebenenud aneurüsmi. Selleks ajaks oli mul arsti­diplom olnud poolteist aastat, olin jõudnud juba pettuda ja mul polnud enam mingeid illusioone meditsiinikarjääri suhtes. Töötasin sel ajal oma õppehaigla intensiivraviosakonnas stažeeriva arstina. Üks anestesioloog, kes mu tüdimust märkas, tegi ettepaneku, et aitaksin tal patsienti operatsiooniks ette valmistada.

See operatsioon ei sarnanenud ühegi varem nähtud operatsiooniga, mille juurde tavaliselt näisid kuuluvat pikad vererohked sisselõiked ja suured libedad kehaosad. See lõikus tehti operatsioonimikroskoobi abil naise pea ühele küljele lõigatud väikese ava kaudu, kasutades vaid ülipeeneid instrumente ajuveresoonte vabastamiseks.

Aneurüsmid on väikesed õhupallisarnased ajuarterite laiendid, mis võivad ajus põhjustada – ja sageli põhjustavadki – katastroofilise verejooksu. Operatsioonil asetatakse aneurüsmi ainult mõne millimeetri jämedusele kaelale tilluke vedruga metallklamber, et ära hoida aneurüsmi rebenemist. On väga suur oht, et sügaval kitsas ruumis otse peaaju all töötav kirurg võib aneurüsmi kogemata katki teha, püüdes seda vabastada ümbritsevast ajukoest ja veresoontest ning klipsida. Aneurüsmidel on õhukesed haprad seinad ja neis voolab kõrge rõhu all arteriaalne veri. Mõnikord on aneurüsmi sein nii õhuke, et selle sees on näha tumepunaseid verepööriseid, mis operatsioonimikroskoobi suurenduse all näivad tohutu suured ja hirmuäratavad. Kui kirurg lõhub aneurüsmi enne klipsimist, patsient tavaliselt sureb või saab vähemalt ulatusliku ajurabanduse – see on saatus, mis võib olla hullem kui surm.

Personal operatsioonisaalis vaikis. Polnud kuulda tavalisi nalju ega jutuvada. Mõnikord võrdlevad neurokirurgid aneurüsmi opereerimist pommi kahjutuks tegemisega, ehkki siin on vaja teistlaadi vaprust, sest ohus on patsiendi, mitte kirurgi elu. Lõikus, mille pealtvaataja ma olin, ei olnud rahulik ja kiretu tehniline toiming, vaid meenutas pigem hasartset jahti ohtlikule aneurüsmile. Minu silmade ees toimus tõeline jaht – kirurg hiilis vargsi sügaval patsiendi aju all peituva aneurüsmi poole, püüdes seda mitte häirida. Ja siis saabus kulminatsioon – tal läks korda aneurüsmini jõuda, see kinni püüda ja tappa sädeleva vedruga varustatud titaanklambriga ning sel moel patsiendi elu päästa. Kuid selles oli veel enamat. Operatsioon toimus aju lähedal, kõikide mõtete ja tunnete, inimese elus kõige tähtsama salapärase kandja lähedal – müsteerium, mis näis mulle sama võimas nagu tähed öötaevas ja universum meie ümber. Lõikus oli elegantne, täpne, ohtlik ja ääretult tähendusrikas. „Mis võiks olla toredam kui hakata neurokirurgiks,” mõtlesin ma. Mul oli kummaline tunne, et just seda olin eneselegi teadmata tahtnud teha kogu oma elu. See oli armastus esimesest silmapilgust.

Operatsioon läks hästi. Aneurüsm klipsiti edukalt, katastroofiline rabandus või verejooks õnnestus ära hoida ja operatsioonisaali õhkkond oli korraga rõõmus ja pingevaba. Läksin sel õhtul koju ja teatasin naisele, et kavatsen hakata neurokirurgiks. Ta näis veidi üllatunud, sest ma ei suutnud kaua otsustada, millise eriala arstiks ma tahan saada, aga tundus siiski, et ta pidas mu otsust mõistlikuks. Kumbki meist ei võinud sel ajal teada, et minu kiindumus neurokirurgiasse, pikad tööpäevad ja erialast tingitud kõrge enesehinnang viivad meie abielu lõppemiseni kakskümmend viis aastat hiljem.

Kolmkümmend aastat hiljem, mitusada aneurüsmioperatsiooni seljataga, uuesti abielus ja veel vaid mõned aastad pensionini, väntasin ühel esmaspäevahommikul jalgrattaga tööle aneurüsmi klipsima. Kuumalaine oli äsja läbi saanud ja Lõuna-­Londoni kohal rippusid rasked hallid vihmapilved. Kogu öö oli sadanud nagu oavarrest. Liiklust oli vähe – paistis, et peaaegu kõik on linnast minema puhkusele sõitnud. Rentslid haigla ees olid nii vett täis, et mööduvad punased bussid paiskasid kõnniteele veepilvi ja harvad jalgsi tööle ruttavad inimesed pidid eemale hüppama, kui buss mööda vuhises.

Praegu opereerin ma aneurüsme harva. Kõik minu aeglaselt ja suure vaevaga omandatud aneurüsme opereeriva kirurgi oskused on uue tehnoloogia tuleku tõttu tarbetuks muutunud. Lahtise lõikuse asemel viib radioloog – mitte neurokirurg – patsiendi kubemesse paigutatud sondi kaudu kateetri ja metallkoili reiearterisse ja sealt ülespoole aneurüsmini ning aneurüsm blokeeritakse seestpoolt, mitte ei klipsita väljastpoolt. Patsientide jaoks on see kahtlemata vähem ebameeldiv kogemus kui tavaline lõikus. Kuigi neurokirurgia pole enam see mis varem, on patsiendid neurokirurgi kaotusest võitnud. Praegu on suurem osa minu tööst seotud ajukasvajatega, sellistega nagu glioom, meningioom või neurinoom – järelliide „-oom” tuleb kasvajat tähistavast Muinas-­Kreeka sõnast, mille esimene pool näitab, millist tüüpi rakust on kasvaja tõenäoliselt alguse saanud. Mõnikord ei saa aneurüsmist endovaskulaarse koilimise abil jagu, seepärast leian end aeg-ajalt hommikul tööle minemas selles kontrollitud hirmu ja ärevuse seisundis, millega minevikus nii hästi tuttav olin.

Iga hommik algab koosolekuga – seadsin selle sisse paarkümmend aastat tagasi. Sain selleks inspiratsiooni televisiooni politseiseriaalist „Hill Street Blues”, milles karismaatiline ülemkonstaabel igal hommikul alluvatele tarmukat moraali loeb ja juhtnööre jagab, enne kui need politseiautode sireenide huilates linnatänavatele ruttavad. Just sel ajal otsustas valitsus kärpida nooremarstide tööaega. Arstid olevat väsinud ja üle töötanud ning see seadvat patsientide elu ohtu. Ometi ei muutnud pikem uneaeg nooremarste tõhusamateks ja usaldus­väärsemateks, vaid järjest pahuramateks ja neid võis üha vähem usaldada. Minu meelest tuli see sellest, et vahetuste kaupa töötades ei tundnud nad enam end olulistena ja kollektiivi kuuluvatena. See tunne tekib pikki tööpäevi tehes. Lootsin, et tänu igahommikustele koosolekutele, kus arutatakse läbi vastuvõetud patsientide haiguslood, kavandatakse patsientide edasist ravi ja harjutatakse nooremarste pidevalt juurde õppima, saame kadunud koostöövaimu tagasi.

Hommikused koosolekud on väga populaarsed. Need ei sarnane üldsegi igavate ja tujutute haigla juhtkonna koosolekutega, kus arutatakse haigla ees seisvaid uusimaid eesmärke või küsimust, kuidas uute ravieeskirjadega kohaneda. Meie neurokirurgiaosakonna hommikused koosolekud on midagi hoopis teistsugust. Igal hommikul täpselt kell kaheksa koguneme pimedasse akendeta röntgenikabinetti, teeme kõva häält, vaidleme ja naerame oma vaeste patsientide ajupilte vaadates ja nende arvel võllanalja tehes. Istume poolringis, ligi tosin arsti ja nooremarsti, otsekui oleksime kosmosesüstiku Enterprise pardal.

Meie vastas on rida monitore ja valge sein, millele kuvatakse mustvalged pildid ajust selle tegelikest mõõtmetest mitu korda suuremana. Need on nende patsientide ajupildid, kes on viimase kahekümne nelja tunni jooksul erakorralise meditsiini osakonda toodud. Paljudel neist on laialdane ajuverejooks või tõsine peatrauma või hiljaaegu avastatud ajukasvaja. Me istume seal, elus, terved ja oma tööga rahul ning uurime mingi sardoonilise lõbu ja olümposliku rahuga neid inimliku kannatuse ja hävingu abstraktseid kujutisi, lootes leida opereerimiseks huvitavaid haigusjuhtumeid. Noorem­arstid esitlevad haiguslugusid ja jutustavad ootamatutest katastroofidest või kohutavatest tragöödiatest, mis korduvad päev päeva, aasta aasta järel, justkui ei tulekski inimlikele kannatustele kunagi lõppu.
Sel hommikul istusin oma tavalisele kohale tagumisse nurka. Nooremarstid istuvad esimeses reas ja kirurgi eriala stažöörid teises reas nende taga. Küsisin, kes nooremarstidest oli olnud erakorralise meditsiini osakonnas valves.
„Üks asendaja,” vastas keegi, „aga tema on juba koju läinud.”
„Reedel vastas erakorralistele väljakutsetele tervelt viis arsti,” ütles üks mu kolleeg. „Viis arsti! Iga nelja koma millegagi tunni jooksul andsid nad erakorralisi väljakutseid üksteisele üle! See on täielik kaos…”
„Kas meie jaoks on midagi?” küsisin mina. Üks nooremarst tõusis püsi ja astus arvuti juurde, mis seisis laual meie ees.
„Kolmekümne kahe aastane naine,” alustas ta napi­sõnaliselt. „Lõikus on määratud tänaseks. Tal olid peavalud, skaneering on tehtud.” Sel ajal kui ta rääkis, ilmus seinale suurendatud ajupilt.

Henry Marsh „Ära tee kahju. Lood elust, surmast ja ajukirurgiast”. Kirjastus Varrak 2018