Noor Astrid Lindgren oli esimene poisipeaga ja pükstega neiu linnas

 (5)

Noor Astrid Lindgren oli esimene poisipeaga ja pükstega neiu linnas
Peaaegu 60aastane Astrid Lindgren, aga ikka poisipeaga. Wikipedia

Rootsi lastekirjanik Astrid Lindgren oli 16aastasena 1924. aastal 3500 elanikuga Vimmerby linnas esimene, kes juuksed lühikeseks lõikas. Tänaval astusid inimesed talle ligi, palusid kübara peast võtta ja oma lühikese soengu ette näidata. Sellega ta jahmatas kõige rohkem oma ema, kes oli rangem kui isa. Äsja eesti keeles ilmunud raamat „Astrid Lindgren. Päev nagu elu“ kirjeldab faktirikkalt maailma ühe tuntuma lastekirjaniku elu.

Aastal 1924 alustas Astrid Lindgren (siis veel Astrid Ericsson), kes polnud veel seitseteist täis, noore põlvkonna mässu, mis äratas Vimmerbys tähelepanu. Linnakeses oli olemas kino, teater, kristlik raamatupood ja rahvatantsutrupp Smålänningarna, kuid tantsuhimuline noor naine igatses jalga keerutada oma aja meloodiate taktis. Suvel pakkusid selleks võimalust vabaõhu-tantsulavad ja talvel hotell Stadshotellet, kus laupäeviti toimus „suaree tantsuga”. Õhtu algas tavaliselt pikema kontserdiga, mille ajal mehed ja naised kenasti ja kannatlikult kumbki oma reas istusid, kuid alates kella 21st kuni kella üheni öösel tantsiti uusimate šlaagrite saatel „erakordselt kaunis, maagilise valgusega ruumis”, nagu Stadshotellet end aastatel 1924–25 ajalehe Vimmerby Tidning esiküljel reklaamis.

Sel ajal kandis Astridi parim sõbranna, Anne-Marie Ingström veel pikki, naiselikke kleite, mis nii varjasid kui ka rõhutasid tärkavaid naiselikke vorme. Ilus tüdruk, keda kutsuti Madickeniks, armastas demonstreerida ka oma pikki juukseid, eriti fotodel, kus veel täielikult võimutses traditsiooniline, sensuaalne naisekuvand. Astrid seevastu oli hakanud kandma mehelikumaid riideid. Tema garderoobi olid vallutanud pikad püksid, pintsak ja lips, mida täiendasid kübar ja nokats, mis tõmmati sügavale lühikeseks lõigatud soenguga pähe. Selles peakeses, nagu Astrid ise ühes intervjuus tõdes, ei mõlkunud tookord just kuigi palju asjalikke ja arukaid mõtteid. Seevastu tiirles seal aga terve rodu Nietzsche, Dickensi, Schopenhaueri, Dostojevski ja Edith Sjögreni tsitaate koos filmilike muljetega Greta Garbo ja teiste oma aja femme fatale’ide väljanägemisest ja käitumisest:

Loe veel

Seotud lood:

„Vimmerbys oli umbes 3500 elanikku ja mina olin linnas esimene, kes juuksed lühikeseks lõikas. Juhtus, et tänaval vastu tulevad inimesed astusid mulle ligi ja palusid mul kübara peast võtta ja oma lühikese soengu ette näidata. See toimus umbes samal ajal, kui prantsuse kirjanik Victor Margueritte andis välja oma raamatu „La Garçonne”. See oli väga šokeeriv raamat, millest sai ülemaailmne menuk. Ma usun, et kõik tüdrukud terves maailmas püüdsid sarnaneda La Garçonne’ile, mina igatahes küll.”

Victor Margueritte’i romaanist, mida müüdi 1920. aastatel maailmas rohkem kui miljon eksemplari, sai kultusraamat paljude noorte naiste jaoks, kes igatsesid murda välja vananenud soorollidest ja viktoriaanlikust kombekusest. Romaani peategelane Monique ärritas kodanlust koledal kombel. Ta lõikas oma pikad juuksed poisilikult lühikeseks, suitsetas ja jõi avalikus kohas, mida tavaliselt tegid ainult mehed, tantsis metsikult ja sünnitas väljaspool abielu lapse. Ta oli iseteadlik naine, kes valis perekonna asemel vabaduse ja elu, mida ta ise sai määrata ja kujundada.

Järsku kubisesid kogu ilma suurlinnad lühikese soenguga naistest, kes kandsid meesteriided või figuuri varjavaid kleite ja kellukesekujulist kübarat.

Sellest kõigest sai kiirelt globaalne moefenomen, mis šokeeris mehi oma androgüünsusega. Järsku kubisesid kogu ilma suurlinnad lühikese soenguga naistest, kes kandsid meesteriided või figuuri varjavaid kleite ja kellukesekujulist kübarat. Sellise kahesoolise garderoobi tagamõttes polnud võimalik kahelda. Tolle aja noor naine ei soovinud sarnaneda oma emale ja vanaemale. Ta ütles lahti korsetist ja pikkadest rasketest kleitidest, eelistades neile praktilisemat riietust, milles oli võimalik end vabamalt liigutada. Uutmoodi rõivaid ja poisipead kandes soovisid naised sarnaneda vastassoole, kellega nad rohkem kui kunagi varem ajaloos end võrrelda julgesid.

Uudishimuliku, innukalt lugeva kultuurihuvilise noore naisena, kelle jaoks ajalehed, ajakirjad, raamatud, filmid ja muusika olid aknaks suurde maailma, oli Astrid Ericsson kursis skandaaliga, mille uus naiste mood oli väljaspool Smålandi tekitanud. Paljud Põhjamaade ajalehtedes ja ajakirjades kirjutavad meesautorid pidasid oma pühaks kohuseks naisi ümber veenda, et nad juukseid lühikeseks ei lõikaks. Poisipead sildistati koguni rassistlike pilgetega nagu „apatši-lõikus” ja „hotentoti-soeng”. Sellise materdamise taga oli hirm uue naiserolli ees. Kas tuleviku mees kaotab oma iidse positsiooni? Mitte päris. Suurem osa noortest naistest, keda La Garçonne inspireeris, unistas turvalisest pereelust mehe ja lastega. Uus oli see, et nad soovisid ühtlasi ka töötada väljaspool kodu, olla mehe kõrval võrdne kamraad ja – mis oli kindlasti sama oluline – otsustada ise oma keha ja seksuaalsuse üle.

Seda, kui hästi uus poisilik stiil ja ka moega kaasnev maailmavaade Astrid Ericssonile sobis, võib näha 1924. aasta augustis Anne-Marie seitsmeteistkümnendal sünnipäeval tehtud fotodelt, millel naiseliku sünnipäevalapse ümber on koha sisse võtnud neli noorsandi – Sonja, Märta, Greta ja Astrid. Loomulikult on tegemist naljanumbriga, kus neli noormeesteks riietatud sõbrannat etendavad fotograafi ees kauni näitsiku soosingu pärast rivaalitsevaid kosilasi.

Seesama „poisstüdruku” olek jääb silma ka teistel Astrid Lindgrenist 1920ndatel ja 30ndate algul tehtud fotodel. Näeme neil saledat 20–25-aastast naist pikkades pükstes, millele on nüüd lisandunud ka vest ja kikilips. Näeme naist, kes suitsetab sigaretti peaaegu demonstratiivse enesestmõistetavusega, kellel on väljakutsuv kehahoiak, mida mitmel pildil võimendab kerge kaval, üleolev naeratus. Seda meesterõivais noort naist ümbritseks justkui mingi puutumatuse ja iseseisvuse vaim.

Põhjuseks, miks Astrid Ericssoni mässulisele käitumisele Vimmerbys 1924. aastal nii palju tähelepanu pöörati, oli suuresti see, et ta oli kirikla rentnikupaari tütar. See positsioon tõstis Ericssonide perekonna tavalistest talupoegadest ja linnakodanikest märgatavalt kõrgemale. Kiriku vöörmünder Samuel August Ericsson (1875–1969) oli ühtlasi ka lugupeetud põllumees, kes tundis hästi maaharimist, loomi ja inimesi, mis tähendas, et teda valiti aastate jooksul mitmetesse avalikesse usaldusametitesse. Sama käis ka tema mesilasena usina, intelligentse abikaasa Hanna Ericssoni (1879–1961) kohta. Lisaks sellele, et Hanna juhtis silmapaistva osavusega Näsi suurt majapidamist, millesse kuulusid neli last, vanavanemad ja suur hulk teenijarahvast, kes aitasid teha põllu- ja muid talutöid, osales ta ka Vimmerby vaesteabi, lastehoolekande ja tervishoiu korraldamises. Ja veel oli üle linna ja selle ümbruse kuulus tema kanala, mis sai laatadel ja loomanäitustel regulaarselt esimesi auhindu. Siiralt uskliku inimesena valvas Hanna Astrid Lindgreni lapsepõlvekodus tähelepanelikult moraali järele, kõik neli last pidid käima pühapäevakoolis, kirikus käimine oli kohustuslik.

Sel päeval 1924. aastal, kui Astrid laskis lõigata endale samasuguse poisipea nagu Victor Margueritte’i romaani kangelannal, lootis ta koju Näsi helistades, et toru võtab Samuel August. Tema oleks vast vaadanud tütre teole leebemalt, kuigi vaevalt et mõistvamalt kui Hanna. Isa oligi Astridi ära kuulanud, talle süngel häälel vastanud ja lisanud, et ehk ei ole hea mõte, et tütar kohe koju tuleb. Kuid Astrid Ericsson jäi oma otsusele kindlaks, oma mässulisuse demonstreerimine oligi ju asja mõte. Sarnane lugu juhtus veidi hiljem ühel perepeol, kus Astrid nõustus lõikama maha ühe noore sugulase juuksed, kui too temalt seda palus. Sellest sündmusest jutustas Lindgren hiljem intervjuus CD-l „Astridi hääl” (Astrids röst). Ta rääkis, kuidas ta oli tookord hakanud naiste mässu suguvõsas levitama ja kuidas vanaema Lovisa oli tüdrukutele öelnud, et temale Astridi lühike soeng tegelikult meeldib.

Kuid seda, kuidas teda lapsepõlvekodus uue soenguga vastu võeti, ei unustanud Astrid Lindgren mitte kunagi. Kui ta sisse tuli ja toolile istus, jäi Näsi köögis hiirvaikseks. „Mitte keegi ei lausunud sõnagi, nad lihtsalt toimetasid vaikides minu ümber.” Kuidas Hanna sel puhul reageeris ja tehtut kommenteeris, ei ole teada, kuid vaevalt võib olla kahtlust selles, et ta hiljem Astridiga kahekesi jäädes oma arvamuse väga selgelt välja ütles. Mässulised etteasted ja oma ego ohjeldamatu eksponeerimine oli Ericssonide perekonna nelja lapse seas harv nähtus, ja kui vahetevahel juhtus, et mõni laps eksis, siis oli alati Hanna see, kes teda korrale kutsus. Kasvatajarolli distsiplinaarne osa ei olnud Samuel Augusti tugev külg. Astrid Lindgren on jutustanud:

„Ma mäletan ainult ühte korda, kui ma emale vastu hakkasin. Ma olin päris väike, kolme- või nelja-aastane, kui ma ühel päeval leidsin, et ema on loll ja otsustasin kolida ära välikempsu. Vaevalt ma sinna eriti kauaks jäin, aga kui ma tuppa tagasi läksin, siis olid mu õed ja vend vahepeal karamelle saanud. Seda pidasin ma nii ebaõiglaseks, et virutasin vihaselt ema suunas jalaga. Kuid seepeale viidi mind võõrastetuppa ja ma sain keretäie.”

Keegi neist ei kahelnud oma ema armastuses, aga kui Samuel August meelsasti oma lapsi kallistas, siis Hanna oli endassetõmbunud ja õrnusi jagama ei kippunud.

Nii olid lood Astridi, Gunnari, Stina ja Ingegerdi lapsepõlves. Keegi neist ei kahelnud oma ema armastuses, aga kui Samuel August meelsasti oma lapsi kallistas, siis Hanna oli endassetõmbunud ja õrnusi jagama ei kippunud. Niisiis oli Hanna ka see, kellele tuli aru anda, kui noored olid unustanud pikal suveõhtul pargis helendavate kasepuude vahel lõõtspillimuusika saatel tantsides kella vaadata või kui oli jäädud liiga kauaks veetorni juurde pingile unistama. Siis tuli tulistjalu koju Prästgårdsalléle kiirustada ja kui üleastuja ettevaatlikult ust paotas, oli suur küsimus alati see, et mida ema nüüd ütleb.

„Tema meid kasvataski, ma ei mäleta, et Samuel August oleks sellesse kunagi sekkunud,” kirjutas Astrid Lindgren 1970. aastatel ilusas ja südamlikus essees oma vanematest, „Samuel August Svedestorpist ja Hulti Hanna”. Siin on juttu ka ema vaimsetest huvidest, nimelt olid nad mõlemad Samuel Augustiga keeleliselt osavad ja see anne anti edasi ka lastele. Astrid Lindgren rääkis intervjuus Aftonbladetile 4. juunil 1967:
„Ema kirjutas luuletusi, kui aega sai. Ta kirjutas need salmikusse. Tema oli neist kahest intelligentsem ja ta oli rangem kui isa. Isa armastas lapsi hullupööra.”

Jens Andersen „Astrid Lindgren. Päev nagu elu“, tõlkinud Tiia Toomet, kirjastus Koolibri 2017

Vaata ka:

https://www.rahvaraamat.ee/p/astrid-lindgren-p%C3%A4ev-nagu-elu/1012220/et?isbn=9789985038734

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised