Noorena tundub meile, et vananevad ainult teised

 (9)

Noorena tundub meile, et vananevad ainult teised
MorgueFile

Edukad on sellised inimesed, kes on rahulolevad, enamasti õnnelikud oma igapäevategemistes, neil on hea tervis – ja elul on tänu sellele neile rohkem pakkuda. Milles peitub siis saladus? Vastus on lihtsates valikutes, ütleb Richard Templer raamatus "Elu mängureeglid".

Me kõik saame valida läbi terve oma elu, mida me iga päev teeme. Mõned asjad, mida me teeme, muudavad meid õnnetuks ja teised valitud tegevused õnnelikumaks. Inimesi vaadeldes olen aru saanud, et teatud põhilisi “mängureegleid” järgides jõuame rohkem tehtud, raputame ebaõnne kergemini õlult, elul on võimalik meile enamat pakkuda – ja oma teed käies külvame ka enda ümbrusesse pisut õnne. Tundub, et mängureegleid austavate inimeste õnn käib nendega kaasas, eriline sära täidab ruumi, kui nad on sisenenud, nad on entusiastlikumad ja tulevad oma eluga paremini toime.

Te saate vanemaks, aga mitte ilmtingimata targemaks

Enamasti arvatakse, et kui saame vanemaks, muutume ka targemaks. Kardan, et see pole päriselt nii. Reeglina oleme vanemaks saades sama rumalad ja teeme endiselt palju vigu. Ainult vead on uued, teistsugused. Me küll õpime kogemustest ja ei pruugi juba tehtud rumalusi korrata, aga ees on terve hulk täbaraid olukordi, mis ootavad, et me nende otsa komistaksime ja lõksu langeksime.

Seotud lood:

Saladus peitub sellega leppimises, mitte enda nuhtlemises, kui oleme jälle mõne lollusega hakkama saanud. Reegel on järgmine: ära ole enda vastu karm, kui järjekordselt midagi kihva keerasid. Anna endale andeks ja lepi sellega, et eksimine kuulub vanemaks-aga-mitte-targemaks saamise juurde.

Tagasi vaadates näeme selgelt kõiki vigu, mida oleme teinud, aga nendest, mis meid ees ootavad, pole meil aimugi. Tarkus ei tähenda seda, et me lõpetame eksimise, vaid seda, et õpime vigu tehes väärikalt ja hingehaavadeta sündmuskohalt lahkuma.

TARKUS EI TÄHENDA SEDA, ET EI TEHTA KUNAGI VIGU, VAID SEDA, ET ÕPITAKSE VÄÄRIKALT JA HINGEHAAVADETA SÜNDMUSKOHALT LAHKUMA

Noorena tundub meile, et vananevad ainult teised, eakamad inimesed. Tegelikult vananeme kõik ja meil ei jää muud üle kui sellega leppida ja toime tulla. Mida me ka ei teeks ja kuidas meil ka ei läheks, igal juhul saame vanemaks. See on fakt. Ja mida vanemaks saame, seda kiirema hoo näib see protsess võtvat.

Loe veel

Alati võib asjadele vaadata nii: mida vanemaks saame, seda rohkemates valdkondades oleme vigu teinud. Aga ikka jääb valdkondi, milles meil puuduvad juhtnöörid, kuidas käituda, ning me keerame asju kihva, teeme valesti, pingutame üle. Ja mida paindlikumad, seiklushimulisemad ja elujanulisemad me oleme, seda rohkem käimata radu me avastame – ja sellega koos ka tegemata vigu.

Senikaua, kui me tagasi vaadates näeme, kus me oleme mõne rumalusega hakkama saanud, ja otsustame seda enam mitte korrata, ei olegi vaja palju muud teha. Tuleb meeles pidada, et reeglid, mis kehtivad meie jaoks, kehtivad ka meid ümbritsevate inimeste jaoks. Nemad saavad samuti vanemaks. Ja samuti mitte just eriti palju targemaks. Kui me jõuame selle äratundmiseni, muutume nii enda kui teiste suhtes sallivamaks ja andestavamaks.

Jah, aeg parandab lõpuks kõik haavad ja asjad muutuvad lihtsamaks, kui saate vanemaks. Seda selle pärast, et mida rohkem rumalusi olete teinud, seda väiksemaks jääb tõenäosus sattuda uutesse täbaratesse olukordadesse. Suurim lohutus on see, et mida varem saate hakkama suure hulga lollustega, seda kergem on hiljem oma eluga toime tulla. Selleks noorus ongi, et teha nii palju vigu, kui suudate, et vanaduses oleks lihtsam.

Mis tehtud, see tehtud

Inimesed eksivad. Mõnikord väga rängalt. Enamasti eksitakse tahtmatult ja selles ei ole midagi isiklikku. Mõnikord inimesed lihtsalt ei tea, mida nad teevad. Seega, kui keegi on meiega kunagi minevikus inetult käitunud, ei pruukinud see tuleneda sellest, et ta tahtis meile halba teha, vaid sellest, et ta oli sama naiivne, rumal ja inimlik nagu me kõik. Eksimusi meid kasvatades, meist lahku minnes või mõnes muus olukorras ei tehtud tahtlikult, vaid sellepärast, et teisiti ei osatud.

Kui te tahate, suudate unustada oma viha, haavumise ja kahetsuse. Peate uskuma, et just tänu kõigele halvale on teist saanud suurepärane inimene, mitte hoolimata sellest. Mis tehtud, see tehtud, tuleb lihtsalt eluga edasi minna. Pole mõtet kleepida silte “hea” ja “halb”. Jah, ma tean, et osa teiega juhtunust on isegi väga halb, aga just see, kuidas me toimunul endale mõjuda laseme, on see, mis loeb.

Võite lasta halbadel mälestustel end lämmatada, vaikselt emotsionaalse happena teie sisemust mürgitada seni, kuni te muutute paigal tammuvateks vimma täis haigeks olendiks. Aga te võite halvad mälestused ka unustada, suhtuda neisse kui iseloomu kujundajatesse, mis on põhiolemuselt pigem positiivsed kui negatiivsed.

MIS TEHTUD, SEE TEHTUD, SUL TULEB OMA ELUGA LIHTSALT EDASI MINNA

Teoreetiliselt oli mul väga väärastunud lapsepõlv ja mõnda aega kandsin endas sellepärast vimma. Süüdistasin oma veidrat kasvatust nõr kuses masenduses ja kõiges halvas, mis minus leidub. Seda teha oli väga lihtne. Aga ühel hetkel mõistsin, et mis tehtud, see tehtud, et mul on võimalik andeks anda ja oma eluga edasi minna. Sellest hetkest muutus kõik. Üks minu vendadest aga ei valinud seda rada ja oli sunnitud edasi elama vimmaga, mis ta lõpuks enda alla mattis.
Minu jaoks oli enesestmõistetav, et kui tahan oma eluga midagi peale hakata, tuleb mul ka enda pahupool kui oluline osa iseendast omaks võtta ja edasi liikuda. Tahtsin endaga toimunud halvad asjad muuta võtmeks tulevikku, suhtuda neisse positiivselt, sest niisuguste kogemusteta poleks minust saanud seda, kes olen. Kui peaksin praegu valima, ei muudaks ma midagi. Jah, pole kahtlustki, et oli raske olla selline laps nagu mina ja elada elu, mida kogesin. Aga kõik see aitas mul kujuneda inimeseks, kes ma praegu olen.

Muutus algas hetkest, mil taipasin, et kui ka saaksin kokku kutsuda kõik need inimesed, kes minuga “valesti käitunud” on, olematuks ei saa nad seda enam muuta. Ma võiksin nende peale karjuda, neid sõidelda, neile jutlust pidada, ikkagi ei saaks nad midagi olematuks teha ega pa¬randada. Ka nemad peaksid leppima sellega, et mis tehtud, see tehtud. Tagasiteed ei ole, saab ainult edasi minna. Sellest tasub teha oma elu moto – liigu ainult edasi.

Lepi endaga

Kui olete nõus, et mis tehtud, see tehtud, jääte silmitsi iseendaga just sellisena nagu olete. Pole võimalik ajas tagasi minna ega asju muuta, te peate töötama sellega, mis teil on. Ma ei kavatse maha hõigata New Age’i laadis õpetusi nagu “armastage iseennast” või muud taolist – see oleks kaugelt liiga ambitsioonikas. Alustage enda omaksvõtmisest. Omaksvõtmine on lihtne, sest see eeldab täpselt seda, mida ütleb – omaks võtmist. Te ei pea ennast parandama ega muutma ega täiuslikkuse poole püüdlema. Üldsegi mitte. Lihtsalt leppige sellega, milline olete.

Endaga leppimine tähendab kõigi oma puuduste, emotsionaalsete tõusude ja mõõnade, halbade harjumuste, nõrkuste ja ka ülejäänu omaksvõttu. See ei tähenda, et rõõmustame kõige üle, mis meis elab, või muutume laisaks ja lodevaks. Alguses tuleb meil omaks võtta see, millised me oleme, seejärel saame hakata sellele ka midagi rajama. Me ei tohi end karistada selle eest, mis meile enda juures ei meeldi.

TE El PEA ENNAST PARANDAMA EGA MUUTMA EGA TÄIUSLIKKUST TAOTLEMA. VASTUPIDI. LEPPIGE ENDAGA

Seda reeglit ei ole võimalik eirata. Meil tuleb leppida sellega, et oleme nagu oleme – et oleme kõige selle tulemus, mis meie elus on ulatunud. Nii see kord juba on. Teie, nagu ka mina ja kõik ülejäänud, olete inimene. Inimene on üsna keeruline olevus. Teda valdavad ihad, ängistus, ta patustab, mõnikord on väiklane, teeb vigu, on halvas tujus, ebaviisakas, kaldub normist kõrvale, kõhkleb ja kordab ennast.

Inimese muudabki imeliseks tema keerukus. Keegi meist ei suuda olla täiuslik. Alustame sellest, mis meil on ja kes me oleme, ja alles seejärel saame iga päev uuesti otsustada, kas tahame mingis asjas paremuse poole püüelda. Enamat kui sellist otsust pole kellelgi õigus meilt paluda. Otsust olla teadlik ärkvel ja valmis õigesti käituma. Ja teil tuleb leppida sellega, et mõnel päeval see ei õnnestu. Vahel ei suuda te, nagu me kõik, oma otsusele truuks jääda. See on normaalne. Sellepärast ei tasu ennast veel nuhelda. Võtke ennast kokku ja alustage uuesti. Leppige sellega, et aeg-ajalt ei lähe kõik nii, nagu plaanisite, et olete vaid inimene.

Ma tean, et see kõik võib mõnikord tunduda kohutavalt raske. Aga kui te olete otsustanud hakata järgima elu mängureegleid, olete astunud õigele teele. Ei ole mõtet otsida endas vigu ega olla enda vastu liiga karm. Leppige pigem sellega, millised olete. Antud ajahetkel annate te endast parima, mida suudate. Patsutage endale selle eest parem õlale ja rühkige edasi.

Meie elus on asju, mis on tähtsad, ja terve hulk teisi, mis ei ole nii tähtsad. Ja me ei diskrimineeri kedagi ega midagi, kui otsustame olulise ebaolulisest eristada. Veel on terve rida selliseid asju, mis ei ole põhjapanevad, olulised, aga keegi ei keela meil neid sellegipoolest valida. Ma ei ürita siin väita, et meie elus ei tohiks tühiseid asju üldse olla. Võib küll – ja midagi ei juhtu. Oluline on tühja-tähja tõeliselt tähtsate asjadega mitte segamini ajada. Sõprade ja lähedastega koos olemine on tähtis, “seebikate” vaatamine mitte. Võla tagasimaksmine on tähtis, kasutatava pesupulbri mark aga mitte. Laste kasvatamine ja neile õigete väärtushinnangute õpetamine on tähtis, nendele kallite firmariiete ostmine mitte. Saate ju aru küll, mida ma silmas pean. Pange aeg-ajalt enda jaoks paika, mis teile tähtis on, ja tehke seda piisavalt sageli.

Mõtle paindlikult

Kui teie mõtlemine kivistub, muutub jäigaks ja reeglipäraseks, olete te lahingu kaotanud. Kui arvate, et teate kõiki vastuseid, võite heaga sussid varna riputada. Kui mõtlete ja talitate alati ühtmoodi, on teiega lõpp.
Et elu saaks teile pakkuda võimalikult palju, peate olema erinevatele võimalustele avatud, mõtlema ja elama paindlikult. Peate olema valmis jooksma, kui puhkeb torm, ja see puhkeb just siis, kui seda kõige vähem ootate. Niipea, kui teie käitumine muutub reeglipäraseks, on teid väga lihtne kursilt kõrvale kallutada. Võib juhtuda, et peate päris pikalt enne juurdlema, et taibata, mida ma sellega öelda tahan. Paindlik mõtlemine sarnaneb pisut võitluskunstidele – see tähendab valmisolekut taganeda ja kõrvale põigelda, vastast üle kavaldada ja temaga kaasa mängida. Elu ei tohiks võtta kui vaenlast, vaid kui sõbralikku poksikaaslast. Kui olete paindlik, on teil lõbus. Kui seisate vankumatult, on teid lihtne kõikuma lüüa.  

ELU El TOHIKS VÕTTA KUI VAENLAST, VAID KUI SÕBRALIKKU POKSIKAASLAST

Me kõik langeme aeg-ajalt rutiini. Meile meeldib lahterdada ennast teatud liiki inimeste hulka, olla uhked oma arvamuste ja veendumuste üle. Meile meeldib tellida kindlat ajalehte, vaadata ühtesid ja samu telesaateid või filme, käia sarnast tüüpi poodides, süüa harjumuspärast toitu, kanda teatud laadi riideid. Ja kõigel selle pole häda midagi. Aga kui me lõikame end kõikidest teistest võimalustest ära, muutume igavaks, jäigaks ja kivistunuks, on meid lihtne rivist välja lüüa.
Elu tuleb võtta nagu lõputut seikluste jada. Iga seiklus annab võimaluse lõbutseda, midagi õppida, maailma avastada, kogemuste ja sõprade hulka laiendada ning silmaringi avardada. Kui me sulgeme seikluste ees ukse, lülitame end maailmast välja.

Kui teile pakutakse seiklust, võimalust muuta oma mõtlemist, teha midagi teistsugust, tasub see alati vastu võtta ja vaadata, mis saab. Kui selline mõte tundub hirmutav, tasub meeles pidada, et kui seiklus saab läbi, võite soovi korral kohe jälle oma vanasse minasse kapselduda. Uutele võimalustele avali olek ei tähenda suvalisse suunda veerevaks kiviks muutumist. See oleks omakorda jäik ja reeglipärane. Tõeliselt paindliku mõtlemisega inimesed teavad, millal öelda “ei” ja millal “jah”.

Kui te tahate teada, kui paindlik teie mõtlemine on, siis siin on teile mõned testküsimused: Kas teie öökapil on ka praegu sellised raamatud, mida olete alati lugenud? Kas te olete tabanud end lausumast: “Ma ei käi selliste inimestega läbi” või “Ma ei külasta selliseid kohti”? Kui vastate “jah”, on vist aeg oma mõtlemist avardada ja ahelatest vabastada.

Richard Templari „Elu mängureeglid. Kuidas leida parem, õnnelikum ja edukam elu“ ilmus Maalehe raamatusarjas Tarkusepuu

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare