Nõukogude Liit 1983: Gorbatšov nõudis Andropovilt radikaalseid reforme

 (37)

Nõukogude Liit 1983: Gorbatšov nõudis Andropovilt radikaalseid reforme
Juri Andropov Kremli kongresside palee kõnepuldis.RIA Novosti/Scanpix

Pärast Leonid Brežnevi surma 10. novembril 1982 sai Nõukogude Liidu juhiks Juri Andropov. NSV Liidu juhid said aru, et riik on ummikus. Nad andsid enesele aru, et on silmitsi majandusliku konkurentsiga, kus neil pole lootustki olla võrdväärne partner. Riigi põhilised mehhanismid – partei juhtiv osa ja tööstuse riiklik juhtimine – osutusid küündimatuks, aga keegi ei pakkunud välja ühtki mõtet, mis võiks tuua kaasa olulise paranemise. Nii kirjeldab nõukogude süsteemi Robert Service raamatus „Külma sõja lõpp 1985-1990“.

NSV Liitu ja lääneriike lahutav tehnoloogiaalane lõhe tuli keskkomitee sekretariaadi koosolekul avameelselt arutlusele juba 4. augustil 1979. Osakonnajuhataja asetäitja Ivan Frolov teatas, et riik on kehalise töö asendamisel kuuskümmend protsenti viletsam kui kapitalistlikud ühiskonnad. Ministeeriumide ja riikliku plaanikomitee esindajad ei püüdnudki seda sünget pilti ümber lükata. Ministrid hakkasid vastu Andrei Kirilenkole, kui viimane tegi neile etteheiteid, ja seletasid, et ministeeriumid ei saagi nende käsutuses paremini toime tulla, kui keegi ei tule just ja ei näita, kuidas seda teha – ning ka Kirilenkol polnud ilmselgelt midagi tarka öelda: temagi suust tuli kõigest tavapäraseid ähvardusi ja manitsusi. Ministrid andsid selgesti mõista, et neile ei meeldi, kui neid koheldakse nagu üleannetuid koolipoisse. NSV Liit oli ummikus. Selle juhid andsid enesele aru, et nad on silmitsi majandusliku konkurentsiga, kus neil pole lootustki olla võrdväärne partner. Riigi põhilised mehhanismid – partei juhtiv osa ja tööstuse riiklik juhtimine – osutusid küündimatuks, aga keegi ei pakkunud välja ühtki mõtet, mis võiks tuua kaasa olulise paranemise. Kriitikat oli väga palju, aga liiga vähe mõtteid, kuidas leida lahendus. Poliitbüroos oli ülekaalukalt rohkem inimesi, kes olid kohanenud niisuguse organisatsioonilise ja ideoloogilise korraga, mis Stalini surmast saadik oli väga vähe muutunud.

Loe veel

Seotud lood:

NSV Liidu tavaline viis leevendada oma raskusi oli müüa rohkem naftat ja gaasi välismaale. Süvenev probleem oli, et Nõukogude naftatööstus kasutas vananenud tehnoloogiat ja ei suutnud täita selle ette seatud eesmärke. Ehkki riiklikus plaanikomitees oli projekt, mille kohaselt pidi naftatoodang kasvama 1984. aastaks 650 miljoni tonnini, kandsid naftatööstusega seotud ministrid ette, et reaalne on kõigest 625 miljonit tonni, see aga tähendas, et kindlas valuutas saadud tulu jääb peaaegu olematuks.

NSV Liit oleks selgelt pidanud toetuma väärismetallide müügile välismaale, aga enam polnud sugugi lihtne leida küllaldaselt vajalikke maardlaid. Ameerika kaubandusembargo, mille kehtestas president Carter pärast nõukogulaste sissetungi Afganistani, tekitas 1980. aastal täiendavaid raskusi. Viinavabrikud said korralduse vähendada toodangut, et hoida teraviljavarusid teisteks eesmärkideks. Samuti kannatasid USA-NSV Liidu kaubavahetuse vähenemise tõttu keemiatööstuse ettevõtted. Keskkomitee sekretariaati laekus muidki ebameeldivaid teateid. Kõige ebameeldivam tõdemus oli see, et rohkem kui kaks kolmandikku kolhoosidest töötas kahjumiga. Riiklikul plaanikomiteel polnud rohkem vahendeid, et suurendada neile antavat toetust. Aga isegi niisuguses olukorras teadsid kolhoosid väga hästi, et pangad ei nõua neile antud laenusid kunagi tagasi. Majanduses oli täielik ummikseis. Olukorra tegi veelgi halvemaks kulla ja teemantide hinna langus maailmaturul. Reagani püüdlused piirata läänest saadavaid laenusid avaldasid juba mõju ja poliitbüroo lihtsalt jälgis olukorda, mis halvenes järjekindlalt. NSV Liit oli allakäiguteel, mis mõjutas nii selle võimekust üliriigina kui ka suutlikkust ära hoida rahva pahameele kasvu.

Gorbatšov keelitas Andropovit võtma ette radikaalseid reforme. Kõik said aru, et riigi aastaeelarve varjab süstemaatiliselt tegelikku olukorda. Jaehinnad hoiti üsna stabiilsetena üksnes tänu korrapärastele salajastele rahaülekannetele riiklikust hoiupangast, kuhu Nõukogude kodanikud olid paigutanud suuri summasid peamiselt seetõttu, et ostmist väärt tarbekaupu polnud saada. Kuigi Andropov ei lubanud Gorbatšovil ja Rõžkovil minna eelarve kallale, oli neile kõigile ikkagi selge, et olukord nõuab värskemaid meetmeid. Samuti andsid nad enesele aru, et toiduainete ja riiete hindade tõstmisest ei saa olla kunagi küllalt. Poliitbüroo arutas seda teemat mitu korda, kusjuures selle liikmed, kes olid teadlikud ühiskonnas valitsevast rahulolematusest, mõistsid väga hästi, kui ebapopulaarseks kujuneb jaehindade reform. Samal ajal taheti koguda vahendeid tööstuse moderniseerimiseks. Andropov Gorbatšovi nõuannet kuulda ei võtnud. Selle asemel valis ta „võitluse töödistsipliini eest” partei ja KGB valvsa kontrolli all. Töölistelt nõuti vastutustundlikku töössesuhtumist, ametnikke aga ootasid karistused korruptsiooni ja bürokraatliku asjaajamise eest. Nõukogude riik vajus veelgi rohkem julgeolekuorganite haardesse.

Ehkki ta tunnistas kasvavaid raskusi, oli Andropov kindlalt otsustanud, et NSV Liit peab vastama võrdväärselt igale Ameerika-poolsele ähvardusele. Ta lõi Dmitri Ustinovi juhtimisel tegutseva töörühma valmistama ette vastupoliitikat strateegilise kaitse algatusele. Töörühma arvati ministrite nõukogu aseesimees Juri Masljukov ja kindralstaabi ülem Sergei Ahromejev; teadusinstituutide juhtivad teadlased ja KGB aga said korralduse vajadusel neid abistada. Ametlikult oli töörühma juht poliitbüroo liige Ustinov, aga tegelikult koordineeris tegevust maailmakuulus füüsik Jevgeni Velihhov. Järgnevatel aastatel kujunes Velihhovist NSV Liidu eitavat suhtumist strateegilise kaitse algatusse väljendava kriitika esindusnägu.

See rühm – nn Velihhovi rühm – töötas järjest pingelisemas õhkkonnas. Nõukogude teadus- ja tehnoloogiaringkonnad võistlesid omavahel, et saada raha Ameerika programmile vastumeetmete väljatöötamiseks. Hiljem kuuldus keskkomitee riigikaitse osakonnast nurinat, et niiviisi püüti vankrit hobuse ette rakendada. Velihhovil ja tema ametivendadel oleks tõepoolest olnud mõttekam kõigepealt uurida, kas Ameerika programmil on tegelikult eeldusi eduks või on see kõigest presidendi mõtlematu kapriis. Ameerika teadusringkondades – Stanfordi üli­koolis, Cornelli ülikoolis ning kunsti- ja teaduste akadeemias, aga ka IBM Corporationis – süvenes arvamus, et väga tõenäoliselt see algatus talle seatud eesmärke ei saavuta. Paraku asus Velihhovi rühm lahendama ülesannet just niisugusel kujul, nagu Andropov oli selle püstitanud. Kui ameeriklased kavatsevad välja töötada uudse relvasüsteemi, peab NSV Liit saama endale samasuguse. Peamisel vaenlasel ei tohtinud ju lubada nõukogulastest sõjaliste ettevalmistuste valdkonnas ette jõuda.

Eelarve puudujääk kasvas nagu surve kiirkeetjas. Poliitbüroo ei saanud seda ignoreerida ja nii pidi Andropov nõustuma tõstma gaasi, elektri ja telefonikõnede hinda. Aga ta polnud nõus kaotama kaudseid toetusi, mida NSV Liit jagas Ida-Euroopale. Kui tehti ettepanek lõpetada Bulgaaria rahaline toetamine, väljendas ta kindlalt vastuseisu kõigele, mis võiks nõrgestada „ülemaailmse kommunistliku liikumise” ühtekuuluvust. Ta lükkas rahulikult tagasi väite, et NSV Liit ei saa Bulgaaria põllundussaadustest kuigi palju kasu, sest kartis, et hiinlased täidavad kohe tühimiku, kui NSV Liit peaks rahastamise lõpetama. Nii oli juhtunud Albaanias 1960. aastail ja Deng Xiaoping võis vabalt saada hakkama järgmise koerustükiga. Kuigi ta püüdis hoolitseda, et Ida-Euroopa majandusel eluvaim sees püsiks, ei kavatsenud Andropov teha mingeid järeleandmisi rumeenlastele. Rumeenia president Nicolae Ceauşescu polnud Varssavi pakti maade poliitilise konsultatiivkomitee koosolekul rahul selle lõppkommünikee projektiga ja ei lasknud end kuidagi veenda sellele alla kirjutama. Rumeenia esindaja selgitas Nõukogude poolele, et Ceauşescu annab järele, kui NSV Liit garanteerib talle täiendavalt peaaegu nelikümmend miljonit barrelit naftat. See ajas Andropovi nii vihale, et ta ei tahtnud Ceauşescu ettepanekust enam midagi kuulda. Seekord tõmbus Ceauşescu tagasi ja kirjutas kommünikeele alla.

Õhkkond poliitbüroo koosolekutel muutus. Tavaliseks said avameelsed arutelud ja oli võimalik teha ka teravaid märkusi. Siiski oli Andropov üldtunnustatud liider, kes lõppkokkuvõtteks sõnastas otsuse, mille ülejäänud pidid heaks kiitma. Sellega ei saa väita, et vanad rituaalid oleks täielikult kadunud. Kui poliitbüroo liikmed ilmusid keskkomitee pleenumil presiidiumi laua taha, tõusid kõik saalis püsti nagu koolilapsed ja hakkasid plaksutama. Poliitbüroos endas ja sekretariaadis oli aga tunda uute praktiliste ja pakiliste eesmärkide survet. Andropovile meeldis kuulda ka alternatiive, enne kui langetada otsus, isegi kui see tähendas, et tuleb kuulda ka mõndagi ebameeldivat. Tema lemmik poliitbüroos Mihhail Gorbatšov rääkis talle, et riigi eelarve on rängalt tasakaalust väljas, ja kinnitas, et kiiresti on vaja tõsta toidu- ja tekstiilikaupade hinda. Andropov lükkas ettepaneku tagasi: ilmselt pidas ta ohtlikuks pahandada Nõukogude kodanikke, kes polnud niigi müügil olevate kaupadega rahul. Muudatustel, mida ta pidas vastuvõetavaks, olid oma piirid. Sisuliselt eelistas ta mõtet püüda panna olemasolev süsteem paremini tööle. Ta asetas rõhu töödistsipliini tugevdamisele nii kontorites, tehastes kui ka kolhoosides.

Poliitbüroo jäi üha vanemaks. Andropovil ja mitmel teisel Nõukogude Liidu juhtkonda kuuluval tegelasel oli tervisega probleeme. Seetõttu uuendas poliitbüroo 24. märtsil 1983 poliitbüroo liikmete, keskkomitee sekretariaadi ja ministrite nõukogu aseesimeeste üldist päevakava skeemi. Tööpäeva alguseks kuulutati kell 9.00 ja see lõppes kell 17.00. Lõunavaheaeg oli kohustuslik. Igasugune töö väljaspool seda aega pidi vähenema miinimumini. Meestele üle kuuekümne viie eluaasta kehtestati täiendavad piirangud: nende tööpäev algas kell 10 hommikul ja neile nähti ette kahe ja poole kuu pikkune puhkus aastas, samuti soovitati neil töötada iga nädal üks päev kodus. Poliitbüroo veteranliige Arvīds Pelše kommenteeris seda, et mees, kes peaks kõige rohkem enda eest hoolitsema, pole keegi muu kui peasekretär ise. Andropovi neerude seisund nõudis korrapäraselt dialüüsi ja ta oli sageli sunnitud jääma haiguslehele ning jätma tööasjad kõrvale. Ta oli haige inimene juba enne kõrgeimale võimukohale asumist.

Selle aja salajastest üleskirjutustest ilmneb, et Nõukogude Liidu juhid arutasid sageli väga laialdast välis- ja siseprobleemide ringi, millega NSV Liit silmitsi seisis. Mures ei olnud üksnes salamisi reformide pooldajad, kes astusid 1985. aastal avalikkuse ette. Kogu poliitbüroo eesotsas Andropoviga maadles üha pakilisemate probleemidega.

Robert Service „Külma sõja lõpp 1985-1990“, kirjastus Varrak 2017

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised