OSHO: Mida rohkem surma vastu võitled, seda rahutumaks muutud

„Igasugune elu viib surmani – vaese inimese elu, rikka inimese elu, edukas elu ja luhtunud elu, targa inimese elu ja rumala inimese elu, patuse elu ja pühaku elu,“ kirjutab Osho raamatus „Elamise ja suremise kunst“. Tema vaade on selline, et surmahirm segab elamist ja kes kardab surma, sel on alati vähe aega elamiseks.

Surm on saatus. See peab nii olema, sest on algselt nii paika pandud – sa tuled surmast ja lähed surma. Elu on lihtsalt hetk nende kahe mitteolemise vahel, lihtsalt linnulend kahe mitteolemise vahel.
Kui surm on saatus – ja see on –, siis on kogu elu ettevalmistus, treening – distsipliin, kuidas surra õigesti ja kuidas surra totaalselt ja täielikult.
Kogu elu koosneb õppimisest, kuidas surra. Aga kuidagi on inimkond kujundanud surmast vale kontseptsiooni, kontseptsiooni, et surm on vaenlane. See on kõigi valede kontseptsioonide alus, ja seetõttu on inimkond triivinud eemale igavesest seadusest, taost. Kuidas see juhtus?
Me peame seda mõistma.

Inimene on võtnud surma kui elu vaenlast, nagu surm peaks elu hävitama, nagu surm oleks elu vastu. Kui kontseptsioon on selline, siis pead muidugi surmaga võitlema ja elust saab võitlus surma vastu. Siis võitled omaenda algupära vastu, võitled omaenda saatuse vastu, võitled sellise asja vastu, mis kindlasti kunagi juhtub. Kogu see võitlus on absurdne, sest surma ei saa vältida.
Kui see oleks midagi sinust eraldiseisvat, võiks seda vältida, aga see on seespool. Sa kannad seda kaasas alates oma sünnihetkest. Tegelikult hakkad sa surema samal ajal kui hingama, selsamal hetkel. Pole õige, et surm tuleb elu lõpus, see on olnud sinuga algusest peale. See on osa sinust, see on su sisemine kese, see kasvab su sees, ja ühel päeval see kulmineerub, ühel päeval puhkeb õitsele. Surmapäev pole päev, mil surm tuleb, see on surma õitsele puhkemine. Surm kasvas su sees kogu aeg, nüüd on see haripunkti jõudnud, ja kui surm jõuab haripunkti, siis kaod tagasi algusesse.

Aga inimene on võtnud vale hoiaku ja see vale hoiak tekitab võitluse, vägivalla. Inimene, kes arvab, et surm on elu vastu, pole kunagi vägivallatu.
See on võimatu. Inimene, kes arvab, et surm on vaenlane, ei saa kunagi tunda end vabalt, kodus. See on võimatu. Kuidas sa saad end vabalt tunda, kui vaenlane ootab sind iga hetk? See kargab sulle kallale ja hävitab su, surma vari on kogu aeg sinu kohal. See võib juhtuda iga hetk.
Kuidas saad sa puhata, kui surm on ootamas? Kuidas saad sa lõdvestuda? Vaenlane ei luba sul lõdvestuda.

Sellest ka inimkonna pinge, ärevus, ahastus. Mida rohkem sa surma vastu võitled, seda rahutumaks sa muutud. See on loomulik tagajärg. Sa võitled surmaga, kuigi tead, et sina kaotad. Kuidas saad sa õnnelikult elada, kui see lõpeb kaotusega? Sa tead, et pinguta kuidas tahes, surma vastu ei aita miski. Sügaval südames oled sa kindel vaid ühes asjas, ja see on surm. Elus on kõik muu ebakindel, ainult surm on kindel. On vaid üks kindel asi, ja sa pead seda vaenlaseks. Võideldes millegi kindlaga ja
lootes millelegi ebakindlale, kuidas saad sa midagi usaldada? Kuidas saad sa olla lõõgastunud, rahulik, tasakaalus? See on võimatu.
Inimesed tulevad minu juurde ja ütlevad, et nad tahaksid tunda end mõnusalt ja mugavalt, et nad tahaksid olla vaikuses, et nad vajavad lõõgastust.
Aga ma vaatan neile silma ja näen surmahirmu. Võib-olla nad püüavad lõõgastuda, et oleks kergem võidelda surma vastu, võib-olla nad püüavad leida rahu, et oleksid surma ees tugevad. Aga kui on olemas surm, siis kuidas sa saaksid olla lõõgastunud, olla vaikselt, tunda end mugavalt ja hästi? Kui surm on vaenlane, siis saab ju kogu elust su vaenlane.
Siis langeb kõigele vari, siis kajab igas hetkes ja igal pool surm. Kogu elu on sinu jaoks vaenulik ja sa hakkad võitlema.

Lääne kontseptsioon on võidelda, et ellu jääda. Öeldakse: „tuleb ellu jääda iga hinna eest“, „elu on võitlus“. Miks see on võitlus? See on võitlus, sest surma peetakse vastaseks. Kui saad aru, et surm pole mitte elu vastand, vaid osa sellest, lahutamatult eluga seotud; neid ei saa eraldada – kui aktsepteerid surma kui sõpra, siis toimub äkki muutus. Sa muutud, su visioon on nüüd teistsugune. Nüüd pole võitlust, pole sõda, sa ei võitle kellegagi, nüüd saad lõõgastuda, nüüd saad tunda end hästi. Kui surmast saab sõber, alles siis saab sõber ka elust. See võib tunduda paradoksaalne, aga ei ole, see on vaid pealtnäha paradoksaalne. Kui surm on vaenlane, siis sügaval sisimas on ka elu vaenlane, sest elu viib surmani.
Igasugune elu viib surmani – vaese inimese elu, rikka inimese elu, edukas elu ja luhtunud elu, targa inimese elu ja rumala inimese elu, patuse elu ja pühaku elu. Kõigi elu, igasugused erinevad elud viivad surmani.

Kuidas saaksid sa elu armastada, kui sa oled surma vastu? Siis ei armasta sa midagi muud kui vaid kinnismõtet, su armastus pole midagi muud kui vaid klammerdumine. Surma vastu olles klammerdud sa elu külge, aga sa saad ju aru, et seesama elu toob sulle surma iga päevaga lähemale. Niisiis oled sa hävingule määratud, kõik su jõupingutused on hävingule määratud.
Ja seejärel tärkab ängistus, kogu su olemus väriseb. Sa elad värisedes ning muutud vägivaldseks, hulluks.
Läänes on palju rohkem hullumeelseid kui idas. Põhjus on selge. Läänes vastandatakse surma ja elu, aga idas on seisukoht täiesti teistsugune – elu ja surm on üks, ühe ja sama fenomeni kaks nägu. Kui aktsepteerid surma, siis aktsepteerid sellega palju asju. Tegelikult, kui aktsepteerid surma kui elu juurde kuuluvat, siis aktsepteerid ka teisi vaenlasi kui sõpruse juurde kuuluvat, sest see põhiline duaalsus leiab lahenduse – elu ja surma duaalsus, olemine ja mitteolemine. Kui see põhiline duaalsus on lahendatud, siis on kõik teised duaalsused lihtsalt kunstlikud, need lahenevad.
Äkki tunned sa end hästi – silmad on selged, need pole udused, taju on täiesti selge, seda ei ümbritse pimedus.

Aga miks ometi on läänes sellised hoiakud kujunenud? Ja on idas samuti kujunemas, sest ida muutub iga päevaga üha rohkem lääne sarnaseks. Haridus, teaduslik mõtteviis pole idas enam puhtalt idapärane, see on juba rikutud. Ida muutub nüüd samuti ärevaks, hakkab kartma. Kas olete pannud tähele, et läänes ollakse ajast palju teadlikumad kui idas, ja idas vaid kultuursetes, haritud piirkondades? Külades ei suhtuta aega teadvustatult. Tegelikult on aja teadvustamine surma teadvustamine: kui kardad surma, siis on aega vähe. Kui on teha nii palju asju ja selleks on
nii vähe aega antud, siis oled teadlik igast mööduvast sekundist. Järjest vähem jääb elada, niisiis oled pinge all, jooksed ringi, tehes paljusid asju, püüdes kõike nautida, joostes ühest kohast teise, üks nauding teise järel – ja tegelikult mitte midagi nautides, sest oled ajast nii teadlik.
Idas ei taju inimesed aega samamoodi, sest nad on elu aktsepteerinud.

Te ei pruugi seda teada, aga Indias oleme andnud surmale aja nime. Me nimetame surma „kal“ ja me nimetame ka aega „kal“; kal tähendab aega ja kal tähendab ka surma. Ühe ja sama sõna kasutamine mõlema kohta tähendab väga suurt arusaamist, see on väga tähendusrikas. Aeg on surm, surm on aeg; mida teadlikum oled surmast, seda teadlikum oled ajast, mida vähem teadlik surmast, seda vähem teadlik ajast. Siis pole küsimus ajas. Kui oled täielikult sulandanud surma oma ellu, siis teadlikkus ajast lihtsalt kaob. Miks läänes ja nüüd ka idas on surma tõttu nii palju ärevust, et elu ei saa üldse nautida?

------------------

Miks on siis inimesel sellised probleemid? Kui jõuad tippu, siis on järelikult ka sügav org. Kõrge tipp võib eksisteerida ainult koos sügava oruga. Kaljudel pole kannatusi, orgu, need on õnnelikud ka tasasel maapinnal. Inimene on tipp, ta on tõusnud kõrgele, aga selle tõusu kõrval on sügavik, org. Sa vaatad alla ja pea hakkab ringi käima, sa vaatad alla ja tunned hirmu. Tipp kasvab välja orust, org ei saa eksisteerida ilma tiputa ja tipp ei saa eksisteerida ilma oruta, need on koos, need kuuluvad ühte. Aga inimene seisab tipus ja vaatab alla ning tunneb peapööritust, ta kardab.
Inimene on teadvusel – see ongi kogu häda põhjus.

Teadvus on kahe teraga mõõk, mis lõikab kahtepidi. See võib teha inimese äärmiselt õnnelikuks, nii õnnelikuks, et niisugust õnne pole mujal eksistentsis olemaski; see võib teha inimese nii õnnetuks, et sellist kannatust pole mujal eksistentsis olemaski. Inimesel on võimalusi topelt. Olles teadvel, avanevad tema ees äkki kaks teed.
Teadvelolek võib kaasa tuua õnnistuse, aga sellest võib saada ka needus.
Iga õnnistus tuleb koos needusega, probleem on selles, kuidas sa valid. Las ma selgitan seda teile, siis võime kergesti seda suutrat mõista.

Inimene on teadvel. Olles teadvel, saab ta teadlikuks ka lõpust – et ta sureb. Ta saab teadlikuks homsest, teadlikuks ajast, teadlikuks aja möödumisest – varem või hiljem tuleb lõpp. Mida rohkem ta on teadvel, seda rohkem saab probleemiks surm, ainus probleem. Kuidas seda vältida?
Teadvusel pole sellele küsimusele midagi vastata. Nüüd on teadvus nagu teleskoop lapse käes ja laps ei tea, kuidas seda kasutada. Ta vaatab läbi teleskoobi valest otsast.
Teadvus on teleskoop, sa võid vaadata valest otsast. Ja läbi vale otsa vaadates tunduvad mõned asjad kasulikud – ja see tekitabki probleeme. Teleskoobi vale otsa kaudu vaadates tunduvad paljud asjad kasulikud. Lühemas perspektiivis ongi need kasulikud. Inimesed, kes on teadlikud ajast, saavutavad midagi võrreldes nendega, kes seda pole. Inimesed, kes on teadlikud surmast, saavutavad palju asju võrreldes nendega, kes seda pole. Seetõttu kogub lääs materiaalset rikkust ja ida on jäänud vaeseks.

Kui sa pole teadlik surmast, kelle asi see on? Inimesed elavad hetkes, nagu homset polekski. Milleks koguda? Milleks? Tänane päev on nii kaunis, miks mitte seda pühitseda, eks homme
vaatame.
Läänes on kogutud lõpmatut rikkust, sest ollakse väga teadlikud ajast.
Seal on taandatud kogu elu asjadele, materiaalsetele asjadele – pilvelõhkujatele.
Nad on saavutanud suure rikkuse... see on kasulik, kui vaadata sisse teleskoobi valest otsast. Nad näevad vaid teatud asju, mis on lähedal, nad ei näe kaugemale. Nende silmad on nagu lühinägelikel, kes ei näe kaugele. Ta vaatab seda, mida suudab kohe kätte saada, mõtlemata, et see võib lõpus väga kalliks maksma minna. Pikemas perspektiivis ei pruugi saadav kasu üldse kasulikuks osutuda. Sa võid ehitada suure maja, aga kui see lõpuks valmis saab, pead juba minema, sa ei saa selles üldse elada. Sa oleks võinud kenasti väikeses majas elada, isegi onn oleks kõlvanud, aga sina arvasid, et tahad elada palees. Nüüd on palee valmis, aga inimene on läinud. Teda pole.Inimesed koguvad rikkust oma elu hinnaga. Lõpuks ühel päeval saavad nad teadlikuks, et on kaotanud enda ja hankinud kasutuid asju.
Hind oli kõrge, aga nüüd pole midagi teha, aeg on läinud.

Osho „Elamise ja suremise kunst“, kirjastus Pilgrim 2015