Parkinsoni tõbi: haigushoog tähendas, et olid möödas nii tööelu kui ka võime sümptomeid ravimitega kontrolli all hoida



Parkinsoni tõbi: haigushoog tähendas, et olid möödas nii tööelu kui ka võime sümptomeid ravimitega kontrolli all hoida
Foto on illustreeriv.Pexels.com

Parkinsoni tõbi on degeneratiivne protsess, kus aju kaotab tasapisi ühenduse jäsemetega, mida ta peaks juhtima. Kunagine edukas ettevõtja Hans Spaans kasutab lisaks ravimitele ekstreemset Wim Hofi meetodit, mille märksõnad on külmateraapia, keskendunud hingamine ja pühendumus eesmärgile. Scott Carney kirjutab sel teemal raamatus "Mis ei tapa".

Kui Hans Spaans on midagi selle 14 aasta jooksul õppinud, kui tal Parkinsoni tõbi diagnoositi, siis seda, et mõnikord õnnestub tal sümptomid vandumisega taanduma sundida.

See kõik algas 2002. aastal, kui Spaans töötas veel allhankekonsultandina IT-firma Unisys Hollandi tütarfirmas.
See oli kiire ja intensiivne elu mantratega „ma tahan kõike ja kohe“ ja „vaid taevas on piiriks – kui üldse“. 41-aastaselt ei olnud tal mõtteski rahulikumalt võtta või stabiilsemat elu elada, polnud probleem oluliste projektidega ületunde teha. Ta nautis poissmeheelu hüvesid: sõit kiirete autodega, purjetamine Hollandi järvedel ja veekogudel ning kogu talve suusatamine.

Samal aastal üksi Kanada Kaljumäestiku Banffi piirkonnas suusareisil olles kukkus ta mäenõlval. Ta murdis vasaku käe väikese sõrme ja vigastas paremat puusaliigest. Valutas, aga ta arvas, et need on väikesed vigastused, mis ajaga ise paranevad. Kuid varsti pärast seda hakkas ta vasak käsi tundetuks muutuma. Järgmisel kuul ütlesid inimesed, et ta näeb teistsugune välja ja et ta kehahoiak on muutunud. Ta käsi ei liikunud enam kõndimise ajal. Alles 2003. aastal sundis see arusaamatu, kuid püsivalt kange kõnnak ta lõpuks arsti juurde pöörduma.

Seotud lood:

Alguses arvasid arstid, et see võib olla lihtsalt halb karpaalkanalisündroomi juhtum, kuid nad ei leidnud tema rannet uurides mingit mehaanilist probleemi. Edasi uuriti tema kätt järjest ülaltpoolt, et probleemi põhjus välja selgitada; arstid heitsid ühe põhjuse teise järel kõrvale, kuni lõpuks leidsid, et probleemi juur peab olema kusagil ajus. Lõpuks tehti spetsiaalne uuring, kus süstitakse radioaktiivset värvainet, mis näitab iseloomulikke neuroloogilise degeneratsiooni ja langenud dopamiinitootmise jälgi, mis on Parkinsoni tõve ainsaks kindlaks tunnuseks. Selgub, et Parkinson algab paljudel juhtudel sarnaselt. Väike, kuid intensiivne trauma vallandab jäikuse, mis levib aeglaselt üle kogu keha, põhjustades lõpuks progresseeruva ja pöördumatu neuroloogilise kahjustuse. Aja jooksul võib haigus praktiliselt peatada keha ja kesknärvisüsteemi vahelise suhtluse.

Parkinsoni tõbi ei avaldu kõikidel inimestel siiski samal moel. Michael J. Fox ja George H. W. Bush vaevlevad mõlemad Parkinsoni tõve käes, kuid tundub, et vaevused pole neil samad. Üldreeglina progresseerub Parkinson siiski väiksematest motoorsetest sümptomitest ja nõrkusest kõikehõlmava häireni, mis sunnib keha justkui püsivasse krampi, kus iga lihas keeldub lõdvestumast. Lõpustaadiumid on hirmutavad; inimene võib oma kehasse lõksu jääda, mis pole muud kui vaid kõrvetav valu. Selline saatus on Parkinsoni puhul tõenäoline igaühel, sõltumata sellest, kui elujõulised nad nooruses olid – selle traagiliseks näiteks on 2016. aastal surnud legendaarne poksija Muhammad Ali, kes oli elu lõpuaastail praktiliselt halvatud.

Arvestades diagnoosi, otsustas Spaans tulevikule mõtlemata järelejäänud ajast viimast võtta. Ta võtaks arstide kirjutatud ravimeid, kuid ei muudaks oma elustiilis midagi. Ettevaatlikkusele vilistades arvas ta, et elaks veidi kiiremini ja sureks ehk veidi nooremana kui diagnoosita. Ja mõnda aega see toimis. Ta võttis järjest suuremaid ravimidoose, mis pidid arstide kinnitusel ta sümptomid kontrolli all hoidma, teades, et iga doosiga kasvab resistentsus. Ta teadis, et lõpuks kaotavad ravimid tõhususe ja ratastool on käeulatuses.

Varajastes staadiumites peitsid ravimid kenasti ta sümptomeid, kuna paiskasid ta narmenduvasse neuroloogiasse dopamiinitulva. Kuid leevendusel oli hind. Kuna tablettide arv kasvas, kadus aeglaselt nende võime lihaseid tegevusse meelitada.
Siis, ühel hommikul märtsis 2011, kui ta kodus arvuti taga töötas, tardusid ta käed paigale. Püüdnud palju tahes, ei suutnud ta lihaseid klaviatuurini sundida. Ta üritas püsti tõusta, kuid lihased vedasid teda taas alt. Spaans oli lõpuks kontrolli kaotanud ja ta keha oli muutunud piinarikkaks krambipuntraks. Mäng oli läbi.

Hiljem meenutas ta juhtunut peaaegu huumoriga. „See oli naljakas,“ ütleb ta. „Olin oma toolis kinni nagu kuju, nagu kivivalu, ja kõik, millele suutsin mõelda, oli see, et peaksin tööle helistama ja ütlema, et olen terve päeva haige. Tõele au andes oleksin pidanud juba 2004. aastal kõigega lõpparve tegema ja endale keskenduma.“

Spaans pole päris kindel, kauaks ta tardus, kuid järgnev muutis ta elu. Kangestus ja valu uhtus tast üle nagu laine, kuni haaras kogu ta olemuse. Ta kukkus toolilt maha. Kui Hans Spaans, IT-mees ja playboy, oli ainult üks valu, rappus ja värises kogu keha jõuga, mis tõstis ta põrandalt üles ja virutas siis jälle maha tagasi. Justkui oleks teda elektrišokiga elustatud.
Hoog kestis peaaegu minuti. Ja siis – lihtsalt – valu kadus. Spaans oli jälle olukorra peremees. Ta tõusis püsti, nagu midagi poleks juhtunud.
Haigushoog tähendas kahte asja: esiteks oli möödas tema tööelu ja teiseks oli möödas ka tema võime haigussümptomeid ravimitega kontrolli all hoida. Tema arst polnud veel kaotanud lootust meditsiiniliselt sekkuda ja pakkus, et ta mõtleks oma keha veel drastilisemale häkkimisele – millelegi, mida kutsutakse aju süvastimulatsiooniks. Selle protseduuriga viivad kirurgid ajju elektroodid, mis annaks talle loodetavasti veel mõned kvaliteetaastad.

See oli ahvatlev pakkumine, kuid ta kartis, et see võiks vaid jätkuvalt ta sümptomeid peita, kuid ei lahendaks probleemi tuuma. Lapsena tegeles ta kung fu ja joogaga. Ja kuigi ta tingimata ei uskunud, et suudab oma seisundit ravida, arvas ta, et alternatiivsed ravimeetodid võiksid tal lasta ehk sümptomitega ohtralt ravimeid võtmata toime tulla.

Tutvusin Spaansiga Poolas, kui ta oli otsustanud panna lootuse Wim Hofile, et aidata oma sandistatud keha ravida. Selleks ajaks oli Spaans programmis osalenud vaid mõned kuud ja ta energiavaru oli väike, kuid jäävannidel ja hingamisel paistis olevat positiivne mõju. Samal ajal kui ülejäänud said treeninguile keskenduda, suutis ta iga päev vaid neli tundi vastu pidada, enne kui pidi naasma oma tuppa haigussümptomitega võitlema. Temaga rääkimine oli heidutav – nagu oleks pingutus, mida sõnade vormimine talt nõudis, imenud ära kogu energia. Hoolimata sellest nägi ta, et meetodis on miski, mis toimis.
„Selline seisund muudab su oma kehast väga teadlikuks,“ ütles ta siis. Parkinson muutis ta ajul jäsemetega suhtlemisega keeruliseks. Aga selle asemel, et taluda vaid kannatusi, hakkas ta igast krambist ja värinast mõtlema kui pidevast vestlusest oma närvisüsteemiga.

Toetudes Hofi ideele, et keha on osa keskkonnast ja ta seisund tähendab, et aju ei suuda enam lihastesse tugevaid signaale saata, üritas ta toimida tagurpidi ja kasutada keskkonda, et saata üha tugevamaid signaale nahast ajju. Kui ta vaid suudaks leida õige väliste stiimulite kombinatsiooni, mis toimiks käsklustena, siis võib-olla hakkaks ta aju neid jälle kuulda võtma? See oli pime usk, kuid mida tal kaotada oli? Edenemine oli aeglane, kuid ta õppis.
„Wim ütleb, et külm on nagu emotsioon,“ ütles Spaans. Ja see oli tema arvates tõsi. Mõnikord suutis intensiivne viha oma abituse üle murda läbi ükskõik millise neuroloogilise teesulu, mis takistas ta ajul lihastega suhtlemast. Aga viha oli ka ennasthävitav. See pani teda ennast ja oma seisundit vihkama. Külmad dušid ja jäävannid tekitasid samamoodi intensiivseid signaale ning tal polnud vaja läbida emotsionaalset kadalippu, et läbimurre saavutada. Ta võiks seega lihtsalt veeprotseduure teha.
Kui ta oma paranemisteekonda alustas, hakkas Spaans oma ravimitarbimist ja „jalgelolekut“ tabelisse kirja panema ning pani need üles Facebooki lehele nimega „Väljakutse Parkinsonile“. Mõne nädalaga näitas ta, et üldine ravimitarbimine langes, samal ajal säilis aga igapäevaste „heade tundide“ arv.

Kolm aastat pärast esmakohtumist lähen Spaansile tema Amsterdamist väljas asuvasse kodusse külla, et näha, kuidas tal läheb. Elada 14 aastat Parkinsoniga on iseenesest saavutus, seega ei oota ma, et Spaansi elu tavapärasega sarnaneb. Eeldan ratastoole, kaldteid ja igasugu muid meditsiinivahendeid, mis progresseeruva haigusega toimetulekuga kaasnevad. Kui Spaans mind uksel tervitab, tunnistab ta, et oleks peaaegu kohtumise ära jätnud, sest eelmine öö oli halb – ta oli varaste hommikutundideni oma patja karjunud. Ta arvab, et mingil hetkel on värinad ja kogu keha haaravad krambid jälle tagasi. Pakun, et võiksime uue aja kokku leppida, kuid ta viipab mind ikkagi tuppa. „Vaatame, kuidas kujuneb,“ ütleb ta.

Spaansi jaoks on haigusega seoses veidigi positiivne see, et ta on leidnud aega hobideks. Ma ei näe mingit meditsiinilist pudi-padi, mida ootasin. Selle asemel on ta elutoas Aasia kunst ja kitarrikollektsioon. Ja maja taga on ootamatu meistriteos. Kui tal tekkisid sümptomid, võttis ta endale ülesandeks ehitada majale laiendus, mis oleks osaliselt võitluskunstide dojo ja osaliselt meditatsioonisaal. Ja seda ta tegigi. Saviahi on ürtide põletamiseks ja naela otsas eendakna juures ripub Indoneesia mask. „Hakkasin seda vabal ajal ehitama,“ ütleb Spaans. „Mõnikord suutsin päevaga vaid ühe laua lüüa, kuid aja jooksul sai see valmis.“ Kuigi on „halb päev“, näitab ta mulle, et suudab endiselt lüüa vorstjat poksikotti, mis laest meie kohal ripub. Olen üsna kindel, et kui prooviksin, siis minu jalg nii kõrgele ei ulatuks.

„Ma ei saa lasta sel haigusel end peatada,“ ütleb ta, enne kui pärib, kas tahan kohvi. Ma tahan, ja sellal kui ta hommikurutiinist räägime, paneb ta värske portsu hakkama. Hommikud on alati kõige hullemad, ta ärkab laudkangena ega saa peaaegu üldse jäsemeid liigutada. Nii et enne päikesetõusu alustab ta Hofi õpetatud hingamisharjutustega. Tavaliselt kulub Spaansil üle poole tunni jõuhingamist ja hinge kinnihoidmist, enne kui lihased hakkavad lõdvenema. Kui ta on juba piisavalt liikuv, käib ta närvide erksaks ärritamiseks külma duši all. Sellega on nii: Parkinsoni tõbi on degeneratiivne protsess, kus aju kaotab tasapisi ühenduse jäsemetega, mida ta peaks juhtima, ja Spaans kasutab Wim Hofi meetodit, tugevdamaks keskkonnasignaale, et oma tõrkuvat neuroloogiat allutada. See pole ravi. See on kontrolli all hoidmise rutiin.

Aastal 2015 nautis ta iga päev 11,5 tundi „head aega“ väiksema ravimihulgaga kui 2011. aastal, mil ta „hea aja“ keskmine oli vähem kui seitse tundi. Ja selles edus on rohkem lootust kui ükski arst talle seni on pakkunud. See on ebatraditsiooniline lähenemisviis – mida ta arst ei pea millekski muuks kui platseeboks –, kuid vähemasti saab Spaans taas oma tulevikust rääkida.
Spaans pole kaugeltki ainus inimene Hollandis, kes kasutab Hofi meetodeid keerulise olukorraga toimetulekuks. Peaaegu kõigil meetodiga tegelevatel inimestel, keda Hollandis kohtan, on sarnane lugu. Kõigepealt hakkavad nad retseptiravimeid võtma, kuid aja jooksul ravimite tõhusus väheneb. Kõik pöörduvad Hofi poole viimase abinõuna. Kuigi Wim Hofi meetod ei ole imeravim iga haiguse puhul, näen paarinädalase Hollandis oleku ajal kõige hämmastavamaid paranemisi inimeste puhul, kel on autoimmuunhaigused.

Scott Carney "Mis ei tapa", kirjastus Helios 2017

https://www.rahvaraamat.ee/p/mis-ei-tapa/1015274/et?isbn=9789949610204


Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised