Patsient arstile: Mul on tunne, et ma hääbun vähehaaval

 (8)

Patsient arstile: Mul on tunne, et ma hääbun vähehaaval
unsplasch.com

Kuidas raskelt haigeid ravida ning millal oleks õigem ravimine lõpetada ja keskenduda lihtsalt sümptomite leevendamisele? Kuidas pakkuda võimalikult head ravi, aga vältida olukorda, et üha enam inimesi lahkub meie hulgast meditsiiniaparaatide külge aheldatuna, jõudmata lähedastega rahulikult hüvasti jätta? Neid küsimusi küsib oma raamatus „Surelikkus“ kirurg Atul Gawande ja jutustab vana naise loo, kelle lõpp oli tütre sõnul täiuslik.

Jewel Douglass ei teadnud, kas on valmis kogema kannatusi, mida operatsioon võib põhjustada, ning kartis, et see teeb olukorra hullemaks. „Ma ei taha riske võtta,“ ütles ta. Taipasin, et ta peab silmas seda, et ei taha muuta oma loo lõpplahendust kõrgete panustega hasartmänguks. Ühest küljest oli tal endiselt päris palju lootust ilusaid hetki kogeda, olgugi et need olid pealtnäha lihtsad ja igapäevased. Nii oli ta viimase nädala jooksul kirikus ja poes käinud, perele lõuna valmistanud, Arthuriga koos telerit vaadanud, pojapojale nõu andnud ning aidanud oma kallitel sõpradel laulatuseplaane paika panna. Kui ta saaks veel kas või natuke selliseid asju teha – kui teda õnnestuks kasvaja paine alt vabastada, nii et ta saaks lähedaste seltsis kas või mõned sellised kogemused juurde –, siis selle nimel oleks ta valmis nii mõndagi taluma. Teisest küljest ei tahtnud ta riskeerida võimalusega, et tema seisund muutub veel halvemaks, sest juba praegu oli ta soolestik ummistunud ja kõht nagu katkine WC-pott, kuhu vedelikku aina niriseb ja niriseb.
Tundus nagu polekski üldse võimalik midagi ette võtta. Ent kui ma laupäeva hommikul naisega tema palatis tema pere juuresolekul rääkisin, opiruum allkorrusel ootevalmis, taipasin korraga, et ta on öelnud mulle kõik, mida mul on vaja teada.

Loe veel

Seotud lood:

„Peaksime opereerima,” teatasin naisele, ent lähtudes just ainult sellest, mida naine oli äsja öelnud, nii et jätkasin: „Ma pean tegema omalt poolt kõik, mis võimalik, et sa saaks koju pere juurde tagasi pöörduda, võtmata seejuures mingeid riske. Viin väikese laparoskoobi kõhuõõnde ja vaatan ringi. Soolestikku püüan ma vabastada ainult siis, kui näen, et seda saab teha võrdlemisi kergesti.
Kui asi tundub raske ja riskantne, siis paigaldan lihtsalt voolikud vedeliku väljutamiseks. Selles, mida ma teha üritan, on peaaegu et sisemine vastuolu: teostan palliatiivse operatsiooni, mille põhieesmärk – hoolimata protseduuri invasiivsusest ja kaasnevatest riskidest – on teha üksnes seda, mis parandab hetkel su enesetunnet.”
Naine vaikis ja mõtles.
Tütar võttis tal käest kinni ning ütles: „Ema, me peaksime seda tegema.“
„Olgu,“ lausus Douglass. „Aga mingeid riske ei võta.“
„Mingeid riske ei võta,“ kinnitasin mina.

Kui naine oli sügavas anesteesias, tegin tema nabast ülevalpool umbes 13 mm pikkuse sisselõike. Välja purskus vesist veresegust vedelikku. Torkasin kinnastatud käe ühe sõrme avast sisse, et katsuda, kuhu fiiberoptiline laparoskoop sisestada, ent tundsin sõrme vastas kõva kasvajast paisunud soolt. Nii ei õnnestu isegi kaamerat sisse viia. Lasin residendil võtta noa ja pikendada sisselõiget ülespoole, kuni ava oli nii suur, et sai otse sisse vaadata ja käe sisse pista. Nägin augu põhjas paisunud vaba soolelingu, mis nägi välja nagu roosa, viimase piirini täis pumbatud jalgratta sisekumm. Arvasin, et kui meil õnnestuks see nahani tõmmata ja ileostoomia teha, saaks ta jälle süüa. Ent kasvaja hoidis soolelingu kinni ning kui me püüdsime seda lahti kiskuda, sai selgeks, et nii võivad tekkida soolde augud, mida meil kuidagi parandada ei õnnestu. Leke kõhuõõnde oleks katastroof. Niisiis katkestasime oma tegevuse.

Naise eesmärgid olid selged. Mingeid riske ei võta. Keskendusime ümber uuele eesmärgile: paigaldasime kaks pikka plastmassvoolikut vedeliku eemaldamiseks. Ühe paigaldasime otse makku, et eemaldada kogunevat maosisu; teise paigaldasime kõhuõõnde, et eemaldada soolestiku ümber kogunevat vedelikku. Seejärel sulgesime kõhuõõne. Olime lõpetanud.
Teatasin naise perele, et meil ei õnnestunud teha nii, et ta jälle süüa saaks. Kui Douglass üles ärkas, ütlesin seda ka talle endale. Naise tütar nuttis. Abikaasa tänas meid, et olime üritanud. Douglass ise püüdis vaprat mängida.
„Ma ei olegi kunagi eriline söögifänn olnud,“ ütles ta.
Voolikud leevendasid tema iiveldustunnet ja kõhuvalu tublisti – tema enda sõnul 90%. Õed õpetasid talle, kuidas paigaldada kotti ja avada maovooliku kraani, kui tekib iiveldustunne, ning kuidas avada kõhuõõne vooliku kraani, kui tekib survetunne kõhus.
Ütlesime, et ta võib juua, mida soovib, ning isegi süüa meelepärast toitu, kui see on pehme. Kolm päeva pärast operatsiooni läks ta koju hospiitsi hoole alla. Enne lahkumist kohtus ta oma onkoloogi ja onkoloogiaõega. Douglass küsis neilt, kui palju tal nende arvates elupäevi on jäänud. „Neil mõlemal tulid pisarad silma,“ rääkis Douglass mulle.
„Sellest vastusest piisas.“

Paar päeva pärast Douglassi kojusaamist lubas ta pere mul pärast tööd nende kodust läbi astuda. Douglass tuli mulle ise uksele vastu, kandes voolikute tõttu hommikumantlit. Ta vabandas selle pärast. Istusime elutuppa ja ma küsisin, kuidas tal läheb.
Ta vastas, et tal läheb normaalselt. „Mul on tunne, et ma hääbun vähehaaval.“ Samas olid tal terve päeva sõbrad ja sugulased külas käinud ja see oli talle väga meeldinud. „Vajan seda nagu õhku, ma tõesti tahan nendega suhelda.” Pereliikmed püüdsid külastusi hajutada, et ta väga ära ei väsiks.
Douglass ütles, et need kehast väljaulatuvad kaadervärgid talle üldse ei meeldi. Kõhust väljuvad voolikud olid ebamugavad. „Ma ei teadnud, et selline pidev surve tekib,“ ütles ta. „Ent kui ma esimest korda avastasin, et kraani avamise järel iiveldus kaob, siis vaatasin voolikut ja ütlesin: „Aitäh, et sa seal olemas oled.““

Ta võttis valu vastu ainult Tylenoli. Narkootilised valuvaigistid talle ei meeldinud, sest need tegid ta uimaseks ja nõrgaks ning ei lasknud inimestega suhelda. „Ma olen hospiitsirahva ilmselt segadusse ajanud, sest ühel hetkel ütlesin neile, et ma ei taha suuri vaevusi ja et hakaku nad pihta.“ Selle all mõtles ta narkootilisi valuvaigisteid. „Aga ma ei ole veel päris selles seisus.“ Ta rääkis põhiliselt oma mälestustest – need olid head. Enda sõnul oli ta jumalaga rahu sõlminud. Lahkusin tundega, et vähemalt seekord olime osanud kõik õigesti teha.
Douglassi lugu ei lõppenud nii, nagu ta varem ette kujutas, ent see lõppes siiski nii, et ta suutis ise otsuseid teha – ja see oli tema jaoks kõige tähtsam.
Kaks nädalat hiljem sain Douglassi tütrelt Susanilt sõnumi, milles seisis: „Ema suri reede hommikul. Ta jäi vaikselt magama ja tegi viimase hingetõmbe. Kõik toimus väga rahulikult. Minu isa oli üksinda tema kõrval, teised istusid elutoas. See oli täiuslik lõpp, mis harmoneerus suurepäraselt nende omavahelise suhtega.“

MA EI TAHA väita, et inimeste elu lõppu on võimalik täiesti kontrollida. Lõppu ei suuda keegi tegelikult juhtida. Füüsika- ja bioloogiaseadused ning õnnetused võtavad viimaks oma. Ent tähtis on see, et me ei ole abitud. Vaprus on jõud mõista mõlemat reaalsust. Olgugi et võimalusi jääb ajapikku üha vähemaks, on meil siiski ruumi tegutseda ja oma lugu kujundada. Seda mõistes saavad mõnedki järeldused väga selgeks: suurim puudujääk nõtrade ja eakate eest hoolitsemises tuleneb suutmatusest mõista, et neil on tähtsamaid prioriteete kui ohutu ja pikem elu, et elu mõtte säilitamiseks on vaja võimalust ise oma lugu kujundada, et me võiksime oma asutused, kultuuri ja jutuajamised selliselt ümber kujundada, et meie elu viimases etapis avaneksid meil kõigil hoopis teistsugused võimalused.

Paratamatult tõusetub küsimus, kui kaugele nende võimaluste loomisega päris lõppfaasis tuleks minna – kas inimeste autonoomia ja kontrollivõime säilitamine eeldab ka seda, et peaksime võimaldama neil oma lõppu kiirendada, kui nad seda soovivad? Seda nimetatakse „abistatud suitsiidiks“, kuigi selle pooldajad kasutavad eufemismi „väärikas surm“. On selge, et teatud piires me seda õigust juba tunnistame, lubades inimestel keelduda toidust, veest, ravimitest või protseduuridest, isegi kui see on meditsiini loogikaga vastuolus. Kiirendame lõpu saabumist, kui eemaldame kelleltki hingamisaparaadi või toitmissondi. Mõningase vastupunnimise järel on kardioloogid nüüdseks aktsepteerinud, et kui patsiendid tahavad, võivad nad nõuda oma arstilt, et too südamestimulaatori – südant kunstlikult parajas rütmis hoidva seadme – välja lülitaksid.
Tunnistame ka vajadust lubada narkootilisi valuvaigisteid ja rahusteid annustes, mis vähendavad valu ja muid vaevusi, kuigi teame, et sellised annused kiirendavad surma. „Abistatud suitsiidi“ pooldajad lihtsalt soovivad, et kannatajad saaksid neidsamu ravimeid ise küsida ja ise oma surma ligemale tuua. Me ei suuda enam filosoofilises plaanis hästi vahet teha õigusel lõpetada elu kunstlikult pikendav meditsiiniline sekkumine ja õigusel ise otsustada loomulike sisemiste protsesside peatamise üle.

Vaidlus taandub lõppkokkuvõttes sellele, milliseid vigu me rohkem kardame – kas seda, et pikendame kannatusi, või seda, et lühendame väärtuslikku elu. Tervetel inimestel ei lase me enesetappu sooritada sellepärast, et mõistame, et nende psüühilised kannatused on sageli ajutised. Me usume, et pakkudes inimesele vastavat abi, hakkab tema mäletav mina nägema asju hiljem teistmoodi kui tema kogev mina – tõepoolest, ainult väike osa inimestest, kellel on takistatud enesetappu lõpule viimast, kordavad katset; valdav enamus on pärastpoole rõõmsad, et nad elus on. Ent lõppstaadiumis haigete puhul, kellest teame, et nende kannatused üksnes kasvavad, suudavad ainult kalgi südamega inimesed sellist suhtumist säilitada.

Ometi ma kardan, mis juhtub siis, kui meditsiin võtab endale muuhulgas ülesandeks asuda aktiivselt abistama inimesi, kes soovivad oma surma kiirendada. Mulle ei tee muret mitte niivõrd selle õiguse kuritarvitamine, kuivõrd sõltuvus sellest. Abistatud suitsiidi pooldajad nõuavad, et vigade ja väärkasutuse vältimiseks peab kõnealune õigus olema rangelt piiratud. Riikides, kus arstidel on lubatud surmavaid retsepte välja kirjutada – nagu Holland, Belgia ja Šveits ning osariikides nagu Oregon, Washington ja Vermont –, saab seda õigust kasutada ainult haiguse lõppstaadiumis täiskasvanute puhul, kellel on talumatud kannatused, kes on seda korduvalt eri aegadel palunud, kelle puhul depressioon ja muud psüühilised haigused on välistatud ning kelle vastavust kriteeriumitele on teine arst kinnitanud. Ent lõppkokkuvõttes määrab selle õiguse kasutamise siiski ära kultuuriline tagapõhi. Näiteks Hollandis on süsteem tõsise vastuseisuta juba aastakümneid toiminud ning selle kasutajate hulk on tunduvalt kasvanud. Fakt, et 2012. aastaks pooldas iga kolmekümne viies Hollandi inimene suremiseks abistatud suitsiidi, ei näita aga mitte edu, vaid pigem läbikukkumist.

Lõppude lõpuks ei ole meie lõppeesmärk mitte hea surm, vaid hea elu kuni päris lõpuni. Seda viimast pakkuvate palliatiivsete hooldusprogrammide arendamisel on hollandlased olnud teistest aeglasemad. Üks põhjus peitub võib-olla selles, et nende abistatud suitsiidi süsteem on tugevdanud veendumust, et invaliidiks või raskelt haigeks jäädes ei ole kannatuste vähendamine ja elu kvaliteedi parandamine teiste vahendite abil teostatav.
Kannatused on elu lõpus mõnikord kindlasti vältimatud ja talumatud ning sel juhul võib osutuda vajalikuks aidata inimestel kannatustele lõppu teha. Mina igatahes toetan seadust, mis lubaks inimestel surmava annuse retsepti taodelda. Pooled retsepti küsinutest isegi ei kasuta seda. Neid rahustab teadmine, et see on vajadusel olemas. Ent kui selle võimaluse tõttu ei püütagi lõppfaasis haigete elu parandada, siis kahjustame tervet ühiskonda. Aidata elada on palju raskem kui aidata surra, kuid see pakub palju suuremaid võimalusi.

Atul Gawande „Surelikkus. Meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline“, kirjastus Pilgrim 2016

http://www.pilgrimbooks.ee/product/19368/?cid=3762

„Surelikkus tähendab seda, et peame leppima oma bioloogilise kaduvusega – piirangutega, mille geenid, rakud, lihased ja luud meile kehtestavad. Meditsiiniteadus on andnud meile märkimisväärseid oskusi neile piirangutele vastu astuda. Aga ma ei oleks kunagi osanud oodata, et minu kõige tähendusrikkamateks kogemusteks arstina – ja tegelikult ka inimesena – kujunevad need hetked, kus aitan haigetel selgusele jõuda, mida meditsiin suudab ja mida ei suuda.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised