Partnerlus ja vastutus

Igasugune partnerlus algab sinus eneses. Sina oled iseenda usaldatavaim partner, kui sa vaid iseendasse usud ja endaga kooskõlas oled.
Endaga kooskõlas olla tähendab järgmist:
Sa õpid tagasilöökidest, selle asemel et ennast kritiseerida või vabandusi otsida.
Sa ei kahtle, kuna sa usud endasse.
Kui sa endasse usud, ei saa keegi seda usku kõigutada.
Sa vastutad enda eest ise ega lase kellelgi seda vastutust endalt ära võtta.
Sa jääd endale truuks ega salga ennast kunagi maha. Välja arvatud ehk siis, tahad kedagi manipulatiivses mängus petta, et ise kasu saada.
Partnerluse mõte seisneb selles, et elu probleeme koos paremini lahendada, kui sa seda üksinda suudaksid.
Parim eeldus partnerluseks ei ole võrdsus, vaid teineteise täiendamine.
Partnerlus ei tähenda heatahtlikku suhtumist teineteisesse, vaid vastastikust mõistmist loomingulises vaidluses.
Parmerlus on respekt partneri ees, et tema sindki respekteeriks.
Partnerlus tähendab niisugust jagamist, et mõlemad sellest enam võidavad, kui nad sellese investeerinud on.
Partnerluse puhul on mõlemal õigus omal moel. Sa respekteerid partneri tõde, et tema sinu tõde respekteeriks. Kui ta seda ei tee, jääb sinu tõde ikka sinu tõeks. Ja tema tõde jääb tema tõeks. Sul ei maksa proovida teda muuta.
Partnerlus kaotab mõtte, kui see sulle enam muret kui rõõmu valmistab. Siis on aeg otsus langetada, arvestamata teist.
Sa ei saa ühegi partneriga õnnelik olla, kui sa iseendaga õnnelik ei ole. Nagu sa ka kedagi armastada ei saa, kui sa iseennast ei armasta.
Kui sa endasse rohkem usud kui kellessegi teise, ei saa üheski partneris pettuda.
Partneri printsiip on alternatiiviks hierarhilisele printsiibile. Partnerluses vastutab igaüks eelkõige enda eest, enne kui ta saab endale võtta kaasvastutuse ühise ülesande eest.
Hierarhilise printsiibi korral võtab üks või mitu inimest endale ka vastutuse teiste eest. Sellega taotlevad nad autoriteeti.
Kui üks teiste vastutuse endale võtab, ei tähenda see seda, et ta oleks võimeline enda eest vastutust kandma.
Kes ei suuda iseendagi eest vastutada ja teeskleb, et suudab teiste vastutuse enda kanda võtta, otsib abi demokraatlikust otsustamisest. Aga üks vale otsus ei muutu õigeks ainult sellepärast, et ta demokraatlikult langetatud on.
Demokraatlikke otsuseid tehakse selleks, et keegi ei peaks vastutust enda kanda võtma.
Partnerluse korral vastutab igaüks enda eest, seega ei saa keegi end vastutusest vabastada.
Demokraatlik otsustamine teenib kavalate huve edu alati enda nimele kirjutada, tagasilöökide eest aga teha vastutavaks lollid.
Sina kannad vastutust enda ja oma tegude eest – et sa ei oleks sõltuv kellestki, kes teeb näo, nagu kannaks ta sinugi vastutust.

Ühiskonnas, kus sa elad, ei ole kedagi, kellele sa vastutuse eest tänu võlgu oleksid. Kes tugineb ühiskonnale, tahab sellest kasu lõigata.
Ühiskond koosneb üksikisikutest nagu sina.
Kes ühiskonna tuge otsib, arvab olevat võimetu ennast ise kaitsma.
Moraal on äraproovitud ettekääne manipulatiivses mängus moraalijüngritega, kellel enda jaoks mõõdupuud pole.
Moraalist kasu lõikajad on normid nii kõrgeks ajanud, et isegi väga püüdlik ei suuda neid täita. See teeb need inimesed pidevaks kaotajaks elu manipulatiivses mängus. Kes omaenda normide järgi elab ja endasse usub, sellele ei saa niisuguse süütundega survet avaldada.
Süü ja lunastuse printsiip kõlab järgmiselt: kes ennast süüdlasena tunneb, kuna ta ei toimi nii, nagu talt oodatakse, maksab lunastusega inimestele, kes moraali kaitsjatena sellest kasu lõikavad.
Kontrolli isehakanud moraalikaitsjaid nende tegude, mitte nende sõnade järgi, enne kui sa oma arvamuse kujundad.
Parim kaitse moraali surve eest on alati omaenda mõõdupuu järgi elada.

Sa elad kolmeklassilises ühiskonnas:
Kavalate klass, kes lollidele ette kirjutavad, mida nad mõtlema, uskuma, lootma ja ostma peavad.
Lollide klass, kes vajab kavalaid, kuna nad ise ei tea, mida nad mõtlema, uskuma, lootma ja ostma peavad. 
Tarkade klass teab seda kõike ise ja toimib oma äranägemise järgi.
Vaba ühiskond eksisteerib nende jaoks, kes ise vabad on. Kuna sa teed kõik võimaliku, et vaba olla, oled sa igal pool ja igas ühiskonnas vaba.
Sul on sinu enda mõõdupuud ja sa ei vaja moraali, mis ei lase sul oma vajaduste järgi elada. Kui sa ei tunne end milleski süüdi olevat, ei saa sind sellega rünnata.

Kultuur on nii sinus eneses kui ka igas teises ning avaldub selles, kuidas keegi oma elu elab. Kultuur on üks elu reaale ja keegi ei saa seda korraldada või valitseda.
Kui kultuuri hakatakse valitsema, lakkab ta olemast elu osa, mis iga päev kordumatul moel edasi areneb.
Kultuur ei ole miski, millel eile oli tähendus, vaid miski, mis on eilsest kultuurist tänaseks saanud. Kuna elu toimub just siin ja praegu, on sinu kultuur see, mis sa just siin ja täna teed.
Võime elust elu jaoks õppida teeb sinust kultuuri osa.
Sinu kultuur on see, kuidas sa mõtled, mida sa saavutada tahad ja kuidas sa selle saavutad. Sinu kultuuri mõõdupuu on see, millisel määral sa vaba ja õnnelik oled.
Kui sa oled teadlik, et sa ise oled kultuuri osa, ei vaja sa kedagi, kes sulle seda selgitab või müüb.

Meedia

Meediakanalid ei ole mingid moraaliasutused, isegi mitte siis, kui nad seda taotlevad. Tegu on manipulatsioonitööstusega, mis teenib omanike huve.
Meedia loob kunstliku maailma, millesse uskujad selle abil justkui omagi vajadused rahuldatud saavad – reaalses maail^mas nad sellega toime ei tule. Meedia võimaldab lollidele elu
second händ kujul, kuna nad pole võimelised täisvereliselt elama otsesel kujul.
Sina elad oma elu iga päev otsesel kujul ning lähtud ainult reaalsusest. Sa elad elu, mitte ei vaata seda pealt.
Sa kasutad meediat niivõrd, kuivõrd see sinu vajadustele ja mõõdupuudele vastab.
Sa elad oma elu igapäevases reaalsuses ja lahendad probleeme, selle asemel et kujutluste maailma põgeneda.
Sa unistad omaenda unistusi, elad läbi omaenda kannatusi ja lood omaenda jõul maailma, mis sinu soovidele vastab.
Kes oma elu elab, ei vaja kedagi, kelle kangelastegudest ta endale kaudset õnne peaks otsima.

Riik, kirik, partei, konkurents

Riik eksisteerib sinu jaoks, mitte sina riigi jaoks. Kes kujutleb, et tema ongi riik, lõikab sellest kasu ainult lollide arvel.
Riik on organisatsioon, millega kavalad lollides lootuse äratavad, et neile soovitakse ainult parimat.
Kui riik ei vasta kodanike ettekujudustele, oleneb riigi muutmine just nendest.
Kirik ja parteid lubavad rahvale paremat elu, kui rahvas toob ohvreid, mida talt oodatakse.
Kirik ja parteid pakuvad oma jüngritele lootust kollektiivsele õnnele, aga seda vaid isikliku vabaduse kaotamise hinnaga.
Sinu elu mõõdupuuks on õnn, milleni sa jõuad vaba isiksusena ja teiste abita just nii, nagu sa ise soovid.
Iseend muutes muudad sa ka maailma, milles sa elad. Nii tõlgendatakse individualismi, kui inimene tahab selle abil oma maailma kujundada. Käsitus on teine, kui inimene on valmis ka teiste vastutuse maailma eest oma kanda võtma.
Vabas konkurentsis on igaühel võimalus teiste arvel eeliseid saada. Nii võttes on vaba konkurents manipulatiivse mängu väljund.
Vabas konkurentsis ei ole sotsiaalset hoolimist. Igaüks on lähedasim endale, nagu ütleb loodusliku valiku printsiip.
Rahu, võrdsus ja ligimesearmastus on suured unistused, mille abil kavalad lolle enda huvides kasutavad. Ainus vabadus seisneb selles, et igaüks saab ise otsustada, kas ta kuulub kavalate, lollide või tarkade klassi. 
Täpselt samuti peab inimene enne iga otsuse tegemist teadma, millest tal tuleb loobuda, et saada seda, mida ta oma elus tähtsaimaks peab.
Vaba kodanik oled sa ainult siis, kui sa ennast teistega ei võrdle. Sa ju tead, mida sa tahad.

Josef Kirschner „Egoisti piibel“, Maalehe ja Varraku raamatusari Tarkusepuu