Psühhiaater õpetab, kuidas õppida ütlema „ei“

 (3)

Psühhiaater õpetab, kuidas õppida ütlema „ei“
MorgueFile

Sõna „ei“ on niivõrd tähtis ja võimetus seda öelda nõnda laialt levinud, et ükskord tõusid bestsellerite nimekirjas üheaegselt esile kaks raamatut, mis olid kirjutatud selleks, et aidata inimestel seda kahetähelist sõna välja öelda. Robert Bolton kirjeldab suhtlemisoskusi tutvustavas raamatus „Igapäevaoskused“ erinevaid "ei" ütlemise võimalusi.

Enamik meist on ümbritsetud inimestest, kel on meile palju palveid ja nõudmisi. Kui te ei ütle seda lihtsat sõna siis, kui te seda tahate öelda, kaotate kontrolli oma elu üle. Siiski leiavad paljud inimesed, et see on teisele otse näkku ütlemiseks kõige raskem sõna.
Inimesed, kel on raskusi „ei“ ütlemisega, mõtlevad harva selle üle, kui palju on olemas erinevaid võimalusi selle sõnumi edasiandmiseks.

Teie loomulik „ei“. Paljud inimesed arendavad välja omaenda viisi, kuidas kutsetest ära ütelda ja keeldumist sedastada.

Peegeldav kuulamine, seejärel „ei“. Üks mu sõber kasutab harilikult seda lähenemisviisi. Ta peegeldab nii palve sisu kui tundmusi ja sõnastab seejärel oma „ei“: „Sul oleks tõesti vaja, et ma tuleksin purjetamisvõistlustel sinu meeskonda. Ma teeksin seda hea meelega, aga mul on selleks ajaks juba üks asi kokku lepitud. Ma lihtsalt ei saa seda sellel nädalavahetusel teha.“

Põhjendatud „ei“. Inimene ütleb ei ning selgitab väga lühidalt selle põhjust. Põhjus on aus, mitte mingi vabandus. Näiteks kui Bertha kutsus Mariet bridži mängima, ütles Marie: „Ei. Aga aitäh kutsumast. Ma lihtsalt ei armasta bridži mängida.“

Loe veel

Seotud lood:

Edasilükkav „ei“. Inimene ütleb sellele konkreetsele palvele "ei", aga soovitab ühel teisel ajal uuesti küsida. Earl, kes oli aastaid helitehnikaga tegelnud, ütles Tomile, kes soovis osta elu esimest muusikakeskust, et kui Tom seda soovib, võib ta teda ostmisel aidata. Ühel laupäeva hommikul, kui Earl oli just alustamas aiatööd, mis tal plaanis oli, helistas Tom ja ütles: „Sa lubasid mind muusikakeskuse ostmisel aidata. Täna ongi see päev! Kuidas sulle sobib?“ Earl vastas: „Oi, täna mulle küll ei sobi. Aga järgmisel laupäeval olen ma vaba.“

Katkine plaat. See ei-ütlemise viis tähendab katkise plaadi kombel ühelauselise keeldumise kordamist, vaatamata sellele, mis teine ütleb. Katkine plaat on kasulik siis, kui on tarvis suhelda väga agressiivsete või manipulatiivsete inimestega, kes ei pea „ei“-d mingiks vastuseks. Sellest meetodist on sageli kasu olnud just allaheitlikel inimestel, kes kipuvad pealetükkivatelt müügiinimestelt ostma asju, mida nad osta ei taha. Sellest meetodist on abi ka teise äärmuse esindajatele, kes on üliagressiivsed, kipuvad kergesti kontrolli kaotama ja kukuvad siis sõimama või isegi füüsiliselt kallale minema. Katkise plaadi meetod võib 100% toimida, kui soovitakse jääda oma keeldumise juurde ning säilitada samas emotsionaalset enesekontrolli.
Kuus juhtnööri on teile abiks katkise plaadi meetodi kasutamisel.

1. Valige lühike ühelauseline keeldumisväide ja kasutage ainult seda väidet, öelgu või tehku teine inimene mida tahes.
2. Pärast iga teise inimese lauset öelge oma katkise plaadi lause. Ärge laske end eksitada ega vastake ühelegi teemale, mis teine tõstatab.
3. Öelge oma lauset pehmel, rahulikul ja neutraalsel toonil.
4. Ärge pöörake teisele inimesele liiga teravat tähelepanu, ent vältige ka täielikku ignoreerimist (tähelepanu ainult innustab teda rääkima).
5. Võimaldage palju vaikust (vaikus aitab teisel inimesel mõista, et tema väited ja manipulatsioonid on asjatud).
6. Pidage vastu. Te peate lihtsalt oma katkise plaadi lauset teise inimese nõuetest, küsimustest või väidetest ühe korra sagedamini ütlema. Kui teisel on kuus väidet, peate vastu pidama kõigest seitse katkise plaadi lauset, et teie vajadustele vastu tuldaks. Kui tal on kolm väidet, peate oma lauset lihtsalt neli korda ütlema. Pärast paari esimest interaktsiooni tuleb teisel ruttu tüdimus peale (ent ta saab harva vihaseks) ja ta on valmis lõpetama, ehkki ta võib inertsist öelda veel ühe või mitu lauset.

Meg Noblock rääkis suhtlemistreeningu grupi liikmetele, et ta laseb pidevalt oma juuksuril viia end niikaugele, et too teeb talle soengu viimase moe järgi, isegi kui ta ise tahaks teistsugust soengut. Meg ütles kõigepealt, millist soengut ta tahtis, ent juuksur alustas alati pikka dialoogi ja Meg andis lõpuks järele, ehkki juuksuri jutt teda ei veennud. Tulemus meeldis talle harva. Pärast katkise plaadi meetodi õppimist teatas Meg, et tal oli olnud juuksuriga järgmine vestlus:

Juuksur: Kas seekord toonime ka natuke?
Meg: Ei, ma pigem säilitaksin oma loomuliku värvi. Ma tõesti ei taha toonimist. Lihtsalt piirake natuke.
Juuksur: Kui ma tooniksin natuke, saaksite tunduvalt pehmema ilme.
Meg: Ma tõesti ei taha toonimist.
Juuksur: Ma võin kihla vedada, et inimestele meeldib see palju rohkem kui teie tavaline tumepruun juuksevärv.
Meg: Ma tõesti ei taha toonimist.
Juuksur: Ma käisin just New Yorgis soengumoe demonstratsioonil ja kerge toonimine on just praegu in.
Meg: Ma tõesti ei taha toonimist.
Juuksur: Aga kuidas oleks lihtsalt natuke tooni näo ümber?
Meg: Ma tõesti ei taha toonimist.
Juuksur: Kas te olete kindel, et te tahate lihtsalt lõikust ja ei mingit toonimist?
Meg: Ma tõesti ei taha toonimist.
Juuksur: Okei. Ma siis lihtsalt lõikan ja jätan toonimise teiseks korraks.

Katkise plaadi meetodit võib edukalt kasutada ajalehtede ja raamatute müüjate ning telefonimüügiinimestega. See võib olla väga kasulik oma ruumi mitteagressiivse kaitsmise algstaadiumis, ent üks selle meetodi edu saladusi – mitte tunnistada, et teise inimese väiteid üldse kuuletegi – on ka selle meetodi tõsiseks puuduseks. Katkise plaadi meetod kaitseb teie ruumi ja säilitab rahu, ent erinevalt paljudest teistest meetoditest, mida oleme kirjeldanud, ei edenda see dialoogi. Seega, kui võimalik – ja eriti suhetes lähedaste, naabrite või töökollektiiviga – soovitan kasutada mõnda muud kehtestamismeetodit.

Kategooriline „ei“. Sedasorti „ei“ puhul on inimene otsustanud mitte peegeldada, põhjendada või nõustumist edasi lükata. Teil on õigus oma keeldumist mitte põhjendada ja küsimustele mitte vastata, ehkki teisel inimesel on tavaliselt parem tunne, kui te seda teete. Kategooriline „ei“, jäme nagu ta on, on tavaliselt kohasem vastus kui argumenteerimine või sõnarohke õigustamine. Kehtestavad inimesed kasutavad kategoorilist „ei“-d harva. Ometi on neil sisemine vabadus sellist vastust kasutada, kui see on parajasti sobiv.

Pidulik „ei“. Mõnikord on eitus ülioluline deklaratsioon ja selle mõju suureneb veelgi, kui seda dramatiseerida. Mahatma Gandhi dramaatiline soolamarss oli tema viis ütelda ei Briti impeeriumi rõhumisele Indias. Kui Martin Luther naelutas oma teesid Wittenbergi katedraali uksele, oli see dramaatiliseks viisiks öelda silmapaistev ei sellele, mida Luther pidas kiriku märkimisväärseteks vigadeks ja väärtegudeks.

Ükskõik millist „ei“-d kasutades sõltub selle tulemuslikkus palju inimese sisemisest otsusekindlusest. See, mida Jonathan Weiss ütleb lapsevanema sisemise otsustavuse kohta – ta nimetab seda „absoluutseks „ei“-ks” – kehtib ka täiskasvanu-täiskasvanu suhete kohta:

On tõendeid selle kohta, et kui miski üldse väikest last peatab, siis on see vanemate absoluutne ei. Üks mu tuttav psühholoog rääkis mulle järgmist fakti. Psühholoogid ise ütlevad, et vanematena on nad peaaegu alati liiga lubavad – nad lasevad oma lastel liigagi paljusid asju teha. Kuid üks asi, mida psühholoogi laps kunagi ei tee, on vastuvõturuumi tormamine sel ajal, kui isa räägib seal patsiendiga. Mitte sellepärast, et laps arvaks, et isa talle siis midagi teeks, vaid ta teab, et sinna on vanem tõmmanud absoluutse piiri. Kui vanem tõmbab absoluutse piiri ja annab lapsele sellest absoluutsest ei-st teada, siis seal laps ka peatub.

Weiss märgib, et „ei“ ütlemine on üks kõige mõjukamaid viise oma ruumi piiridest selgelt ja tõsiselt teada anda. Kui seda teha suure sisemise otsusekindlusega, austab teine inimene peaaegu alati teie ruumi.
„Ei“ on üks väga suur sõna. Muidugi esineb nii selle üle- kui alakasutamist. Mõned inimesed upuvad pisiasjade kallal virisemisse ja negatiivsusse. Mõned kannatavad trotslikkuse neuroosi all. Ent kui neid kitsaskohti vältida, on inimese elu positiivse „ei“ väe jagu rikkam. Kaks tuhat aastat tagasi sõnastas Jeesus Naatsaretist seda järgmiselt: „Iga teie „jah“ olgu „jah“ ja iga „ei“ olgu „ei“, aga mis üle selle, see on kurjast.“

Robert Boltoni „Igapäevaoskused. Kuidas ennast kehtestada, teisi kuulata ja konflikte lahendada“ ilmus Maalehe raamatusarjas Tarkusepuu

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised