Psühhiaater: pornograafia vaatamine võib väga tugevalt aju mõjutada

 (96)

Psühhiaater: pornograafia vaatamine võib väga tugevalt aju mõjutada
MorgueFile

Psühhiaater ja psühhoanalüütik Norman Doidge kirjeldab raamatus „Muutuv aju“, kuidas ajul on võime isegi kõige raskematest neuroloogilistest kahjustustest taastuda ja omaenda struktuuri muuta. Siin katkendis on juttu sellest, et kahjuks ka pornograafia võib inimese aju niivõrd palju muuta, et tal tekib sõltuvus pornost ja raskused tõelistes suhetes.

Praegune pornoepideemia on veenev tõestus selle kohta, et seksuaalsed maitseeelistused on omandatavad. Pornograafia, mis on tänu kiirele internetiühendusele kättesaadav, vastab kõigile tingimustele, mis on neuroplastilise muutuse esilekutsumiseks vajalikud.

Pornograafia näib esmapilgul olevat puhtalt instinktiivne nähtus: selged ja detailsed seksuaalsed stseenid vallandavad instinktiivseid reaktsioone, mis on evolutsiooni käigus miljonite aastate jooksul välja kujunenud. Kuid kui see oleks nii, siis oleks pornograafia muutumatu.

Samad ajendid, samad kehaosad ja proportsioonid, mis veetlesid meie esivanemaid, erutaksid ka meid. Just seda tahavad pornotöösturid meile sisendada, väites et nad võitlevad seksuaalse allasurutuse, tabude ja hirmudega ning et nende eesmärk on loomulike kuhjunud seksuaalinstinktide vabastamine.

Kuid tegelikult on pornograafia dünaamiline nähtus, mis täiuslikult illustreerib omandatud maitse-eelistuste arengut. Kolmkümmend aastat tagasi tähendas hardcore ehk „kõva” pornograafia tavaliselt kahe erutunud partneri seksuaalvahekorra varjamatut kujutamist, kus oli näha ka genitaale. Softcore ehk „pehme” pornograafia sisuks olid enamasti paljastavas rõivastuses paljaste rindadega naised, kes lebasid voodil või olid vannitoas või mõnes romantilises keskkonnas.

„Kõva” porno on aja jooksul muutunud ning üha sagedamini kohtab seal sadomasohhistlikke teemasid nagu vägivaldne seks, seemnepurse naise näkku ja agressiivne anaalseks, ning stsenaariume, kus seks seguneb vihkamise ja alandamisega. „Kõva” porno on asunud uurima perverssuste maailma, ning „pehme” porno tähendab tänapäeval sama, mida „kõva” porno paar aastakümmet tagasi – varjamatut seksuaalvahekorda täiskasvanute vahel. Nüüd pakub seda ka kaabel-TV. Kunagine võrdlemisi tagasihoidlik „pehme” porno – naised erinevates lahtiriietumise
staadiumites – on seoses kõigi asjade „pornofitseerimisega” jõudnud igapäevasesse peavoolumeediasse, nii televisiooni, muusikavideotesse, seebiooperitesse, reklaamidesse kui ka mujale.

Loe veel

Porno levik on olnud erakordne, porno moodustab 25% videolaenutustest ning on tähtsuselt neljas põhjus, mille inimesed internetis käimise põhjendusena välja toovad. MSNBC.com-i 2001. aasta küsitluses vastas 80% vaatajatest, et veedab enda arvates nii palju aega pornolehekülgedel, et see ohustab suhteid või tööelu. „Pehme” porno mõju on tänapäeval äärmiselt tugev, sest see ei ole enam varjatud, see mõjutab noori, kellel on vähe seksuaalseid kogemusi ja kelle meel on iseäranis plastiline, ning kujundab nende seksuaalseid maitse-eelistusi ja ihasid.

Kuid pornograafia vaatamine võib mõjutada väga tugevalt ka täiskasvanute plastilisi protsesse ajus, ning neil, kes seda vaatavad, ei ole aimugi, mil määral see võib nende aju ümber kujundada.
1990ndate keskpaigas ja lõpus, kui internet kiiresti arenes ja internetiporno kasvas plahvatuslikult, käis minu juures teraapias palju mehi, kelle lugu oli põhimõtteliselt sarnane. Kõigile neile oli hakanud meeldima seda laadi porno, mis tekitas neile suuremal või vähemal määral probleeme või koguni tülgastust, häiris seksuaalse erutuse mustreid ning mõjutas lõppkokkuvõttes nende suhteid ja potentsi.

Ükski nendest meestest ei olnud põhiolemuselt ebaküps ega sotsiaalselt kohmakas ning samuti ei olnud keegi neist reaalsest maailmast eraldunud, kellelgi neist polnud üüratut, reaalsete naistega suhteid asendavat pornokogu. Nad olid meeldivad, enamasti hoolivad meesterahvad, kellel oli võrdlemisi edukas suhe või abielu.
Tavaliselt oli nii, et kui mees oli tulnud minu juurde mõne muu probleemiga, mainis ta peaaegu et muuseas ja ilmselge piinlikkusega, et veedab viimasel ajal üha enam aega internetis pornot vaadates ja onaneerides.

Oma ebamugavustunde leevendamiseks tavatseti kinnitada, et kõik teevad seda. Mõni oli algtõuke saanud Playboy tüüpi lehe külastamisest või palja naise pildist või videost, mille keegi talle naljapärast oli saatnud. Mõned olid külastanud mõnda süütut lehekülge, kus oli reklaam, mis suunas neid edasi erootilise sisuga veebilehtedele, ning nad sattusidki „konksu otsa”.

Paljud nendest meestest mainisid, sageli möödaminnes, veel midagi, mis köitis mu tähelepanu. Nad teatasid, et neil on järjest raskem oma tegelike seksuaalpartnerite – abikaasa või kallima – peale erutuda, kuigi nad peavad neid endiselt objektiivselt atraktiivseks. Kui ma küsisin, kas sellel nähtusel on mingi seos porno vaatamisega, siis nad vastasid, et algul aitas porno neil seksi ajal rohkem erutuda, kuid aja jooksul muutus mõju vastupidiseks. Nüüd ei suutnud nad enam kasutada oma meeli partneriga voodis olemise ja käimasoleva hetke nautimiseks – nad pidid üha enam fantaseerima, et on mõne pornograafilise stsenaariumi osatäitjad.

Mõned püüdsid oma partnereid tasapisi veenda, et nood käituksid nagu pornotähed, samuti olid nad üha enam huvitatud „keppimisest”, mitte „armatsemisest”. Nende seksuaalses fantaasiaelus domineerisid üha enam stsenaariumid, mille nad olid, kujundlikult öeldes, oma ajju laadinud, ning need uued stsenaariumid olid sageli primitiivsemad ja vägivaldsemad kui nende varasemad seksuaalfantaasiad. Mul jäi mulje, et nende meeste igasugune seksuaalne loovus oli kadumas ning nad olid internetipornost sõltuvusse sattumas.

Muutused, mida täheldasin, ei piirdunud kaugeltki üksikute teraapiasse tulnutega. Tegemist oli ühiskondliku nihkega. Kui tavaliselt on privaatsete seksuaaltavade kohta raske informatsiooni hankida, siis tänapäeva pornograafia puhul on asi teisiti, sest see muutub üha avalikumaks.

Selle nihkega paralleelselt on ka „pornograafia” asemel hakatud kasutama suupärasemat terminit „porno”. Tom Wolfe jälgis oma raamatu „Mina olen Charlotte Simmons” (I Am Charlotte Simmons), mis kirjeldab elu Ameerika ülikoolilinnakus, jaoks materjali kogudes mitu aastat üliõpilaslinnakutes elavaid tudengeid. Raamatu ühes episoodis astub noormees nimega Ivy Peters poiste tuppa ja küsib „Kas kellelgi pornot on?” Wolfe kommenteerib: „See ei olnud üldse ebatavaline küsimus. Paljud poisid rääkisid avalikult, et nad onaneerivad vähemalt korra päevas, justkui oleks tegemist oma psühhoseksuaalse süsteemi tavapärase hooldamisega.”

Üks poistest ütleb Ivy Petersile: „Vaata kolmandalt korruselt, neil on seal mingeid pihkulöömise ajakirju.” Kuid Peters vastab: „Mul on ajakirjade suhtes tolerantsus tekkinud... ma vajan videoid.”
Asi on selles, et tal on kujunenud tolerantsus. Ta saab aru, et on nagu narkosõltlane, keda pildid, mis kunagi erutavalt mõjusid, enam ei rahulda. On oht, et see tolerantsus kandub edasi suhetesse, nagu patsientidel, kes minu juurde tulid, ning põhjustab potentsiprobleeme ja uusi, mõnikord ebasoovitavaid maitseeelistusi. Kui pornotöösturid kiitlevad, et nad laiendavad piire, tutvustades järjest uusi karmimaid teemasid, siis nad jätavad ütlemata selle, et nad on sunnitud seda tegema, sest nende klientidel areneb sisu suhtes tolerantsus.

Erootilise sisuga meesteajakirjade tagaküljed ja interneti pornolehed on täis Viagra tüüpi ravimite kuulutusi – need ravimid on välja töötatud vanemate meeste jaoks, kellel on east ja peenise veresoonte ummistumisest tingitud erektsiooniprobleemid.

Tänapäeva noored mehed, kes pornolehekülgedel surfavad, kardavad hirmsasti impotentsust ehk „erektiilset düsfunktsiooni” nagu seda eufemistlikult nimetatakse. See segadusseajav väljend viitab sellele, just nagu nendel meestel oleks probleem peenisega, kuid nende probleem peitub hoopis peas, seksuaalsuse ajukaartides. Pornot vaadates toimib nende peenis korralikult. Neile tuleb harva pähe mõte, et pornograafia vaatamine ja nende impotentsus võivad olla omavahel seotud.

Internetiporno sõltuvusttekitav toime ei ole üksnes metafoor. Sõltuvus võib tekkida ka muust kui narkootikumidest või alkoholist. Inimesed võivad olla tõsises sõltuvuses hasartmängudest või isegi jooksmisest.
Kõik sõltlased kaotavad tegevuse üle kontrolli, otsivad negatiivsetest tagajärgedest hoolimata kompulsiivselt oma sõltuvusobjekti ning neil areneb tolerantsus, mistõttu nad vajavad rahulduse saamiseks järjest tugevamat ja tugevamat stimulatsiooni. Samuti kogevad nad võõrutusnähtusid, kui ei saa oma sõltuvustega tegeleda.

Igasugune sõltuvus on seotud pikaajaliste, mõnikord eluks ajaks kestma jäävate neuroplastiliste muutustega ajus. Sõltlased ei suuda olla mõõdukad ning sõltuvuskäitumise vältimiseks peavad nad ainest või tegevusest täielikult hoiduma. Anonüümsete alkohoolikute brošüürides väidetakse, et „endisi alkohoolikuid” ei ole olemas ning seepärast sunnitakse koosolekutel inimesi, kes ei ole aastakümneid ühtegi napsi võtnud, tutvustama ennast sõnadega „Minu nimi on John ja ma olen
alkohoolik.” Mis plastilisusesse puutub, siis neil on tihtilugu õigus.
Et teha kindlaks, kui tugevat sõltuvust tekitav mingi narkootikum on, treenivad Riikliku Terviseinstituudi (NIH) teadlased rotte kangi vajutama, kuni ta saab „laksu” narkootikumi. Mida kauem on loom valmis doosi kättesaamiseks kangi vajutama, seda sõltuvusttekitavam on narkootikum.

Kokaiin, peaaegu kõik teised illegaalsed narkootikumid, ja isegi sellised sõltuvused nagu jooksmine, muudavad naudingut pakkuva virgatsaine dopamiini ajus aktiivsemaks. Dopamiini nimetatakse premeerivaks virgatsaineks, sest kui me midagi saavutame – osaleme jooksuvõistlusel ja võidame – vabastab aju seda ainet. Kuigi oleme kurnatud, saame energialaksu ning kogeme erutavat naudingut ja kindlustunnet.

Sageli tõstame isegi käed pea kohale ja läheme auringi jooksma. Seevastu kaotajad, kes sellist dopamiinilaksu ei saa, nõrkevad kohe, kukuvad finišijoonel kokku ja tunnevad end kehvasti. Sõltuvust tekitavad ained kaaperdavad meie dopamiinisüsteemi ja pakuvad meile naudingut, ilma et peaksime ise selle nimel tööd tegema.

Nagu Merzenichi tööde põhjal nägime, on dopamiin seotud ka plastiliste muutustega. Seesama dopamiinilaks, mis meid virgutab ja erutab, aitab ühtlasi kindlustada eesmärgi saavutamiseks vajalike käitumisviisidega seotud närviühendusi. Kui Merzenich stimuleeris loomale rahuldust pakkuvat dopamiinisüsteemi elektroodiga ja lasi talle samal ajal heli, siis dopamiini vabanemine stimuleeris plastilist muutust, suurendades looma auditiivsel ajukaardil seda heli representeerivat ala.

Dopamiinil on ka oluline seos pornoga, sest see vahendab seksuaalset erutust, kasvatab nii meeste kui ka naiste sugutungi, hõlbustab orgasmi saavutamist ja aktiveerib aju mõnukeskused. Pornograafia sõltuvust tekitav iseloom ongi sellest tingitud.
Texase ülikooli teadlane Eric Nestler on näidanud, et sõltuvused põhjustavad loomade ajus püsivaid muutusi. Paljude sõltuvust tekitavate ainete üheainsa annuse tulemusena hakatakse ajus tootma valku nimega ΔFosB („delta Fos B”) ning see hakkab närvirakkudes kuhjuma.

Iga kord, kui narkootikumi tarvitatakse, ΔFosB kuhjub, kuni hakkab avaldama toimet geneetilisele lülitile, mis mõjutab seda, millised geenid sisse või välja lülitatakse. Selle lüliti „klõpsimine” põhjustab muutusi, mis jäävad püsima kauaks pärast seda, kui aine tarvitamine on lõpetatud.

Need muutused tekitavad aju dopamiinisüsteemile pöördumatut kahju ja muudavad looma sõltuvusele palju vastuvõtlikumaks. Ka sõltuvused, mis ei ole narkootikumidega seotud, näiteks jooksmine ja sahharoosi tarvitamine, põhjustavad ΔFosB kuhjumist ning viivad samasuguste püsivate muutusteni dopamiinisüsteemis.

Pornotöösturid lubavad tervislikku naudingut ja seksuaalsest pingest vabanemist, kuid sageli on nende poolt pakutava tulemuseks hoopis sõltuvus, tolerantsus ja naudingu vähenemine. On paradoksaalne, et paljud meessoost patsiendid rääkisid mulle, et pornograafia tekitab neis küll iha, kuid see ei meeldi neile.

Tavakäsitluse kohaselt püüab sõltlane ikka ja jälle uut „laksu” saada sellepärast, et talle meeldib sellest saadav nauding ja talle ei meeldi ärajäämanähtudega kaasnev valu. Kuid sõltlased tarvitavad narkootikume isegi siis, kui väljavaated naudingu saamiseks puuduvad ning kui nad teavad, et annusest kaifi saamiseks ei piisa, ning ihalevad uut doosi juba enne ärajäämanähtude tekkima hakkamist. Tahtmine ja meeldimine on kaks ise asja.

Sõltlane kogeb ihalust, sest tema aju on narkootikumi või kogemuse suhtes sensitiseerunud. Sensitiseerumine on midagi muud kui tolerantsus.
Kui tekib tolerantsus, siis vajab sõltlane meeldiva efekti saavutamiseks üha rohkem mõnuainet või pornot, kui aga tekib sensitisatsioon, on mõju avaldumiseks vaja järjest väiksemaid koguseid ainet. Sensitisatsioon tähendab niisiis tugevamat tahtmist, kuid mitte tingimata nautimist.

Pornograafia pakub suuremat erutust kui rahuldust, sest meil on ajus kaks eraldiseisvat naudingusüsteemi – üks on seotud erutava naudinguga ja teine rahuldustpakkuva naudinguga. Erutav süsteem on seotud „ihaldusest saadava” naudinguga, mida pakub soovitava asja – näiteks
seksi või hea eine – kujutlemine. Selle neurokeemia põhineb suuresti dopamiinil ning see suurendab meis pinget.
Teine mõnusüsteem on seotud rahuldusega ehk lõppsihi saavutamisega kaasneva naudinguga. See süsteem vahendab reaalsest seksist või tegelikust söömisest saadavat rahustavat ja rahuldustpakkuvat naudingut.
Selle neurokeemia põhineb endorfiinide vabanemisel, mis on seotud opiaatidega ning pakub rahulikku eufoorilist õndsust.

Pornograafia, mis pakub lõputut seksuaalobjektide haaremit, muudab ihaldusega seotud süsteemi hüperaktiivseks. Porno vaatajatel arenevad nähtud fotode ja videode põhjal ajus uued kaardid. Kuna aju on „kasuta seda või see läheb kaduma” põhimõttel töötav organ, siis ajukaardi moodustumise järel soovime me seda aktiivsena hoida. Nii nagu lihased igatsevad kannatamatult aktiivsust, kui oleme päev otsa paigal istunud, nii janunevad ka meie meeled stimulatsiooni järele.
Arvuti taga pornot vaatavad mehed sarnanevad kõhedust tekitavalt täpselt rottidega, kes NIHi puurides dopamiini või mõne samaväärse „laksu” saamiseks kangi vajutasid. Mehed ise ei tea, et neid on meelitatud pornograafilisele treeningseansile, mis vastab kõigile tingimustele, mis on vajalikud, et ajukaartides plastilisi muutusi esile kutsuda. Kuna ühendused tekivad nende närvirakkude vahel, mis koos laenglevad, tegelevad need mehed sisuliselt tohutult intensiivse treeninguga, mille käigus need pildid sisestatakse aju mõnukeskustesse, pöörates tegevusele pingsat tähelepanu, mis on vajalik plastilise muutuse toimumiseks.

Norman Doidge "Muutuv aju. Teadlaste uuringud ja haigete paranemislood, kirjastus Pilgrim

http://www.pilgrimbooks.ee/product/17039/?cid=3226

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare