Psühhiaater: probleemidega tegelemise ja nende lahendamise valu abil me õpime

 (5)

Psühhiaater: probleemidega tegelemise ja nende lahendamise valu abil me õpime
Pexels.com

Enamik inimesi ei mõista täielikult tõsiasja, et elu on raske. Selle asemel kurdavad nad peaaegu lakkamatult oma tohutute probleemide üle, oma kohustuste ja raskuste üle, justkui elu üldiselt oleks kerge, kirjutab psühhiaater Morgan Scott Peck raamatus “Tavatu tee“.

Vaikselt või valjuhäälselt väljendavad nad oma usku, et nende raskused kujutavad endast erilist liiki kannatust, mida tegelikult ei peaks olema ning mis millegipärast on kaela saadetud just neile – või siis nende perekonnale, hõimule, klassile, rahvusele, rassile või isegi kogu inimsoole –, kuid mitte teistele. Ma tunnen seda kurtmist, sest olen ka ise kuulunud kurtjate ridadesse.
Elu on probleemide jada. Kas me tahame nende üle hädaldada või neid lahendada? Kas me tahame õpetada ka oma lapsi neid lahendama?

Põhiline töövahend, mida me eluprobleemide lahendamiseks vajame, on distsipliin. Ilma distsipliinita ei suuda me midagi lahendada. Mõningase distsipliiniga suudame lahendada mõningad probleemid. Täieliku distsipliiniga suudame lahendada kõik probleemid.

Elu teeb raskeks asjaolu, et probleemidele vastu astumine ja nende lahendamine on valuline protsess. Probleemid, olenevalt nende iseloomust, tekitavad meis frustratsiooni, muret, kurbust, üksildust, süütunnet, kahetsust, viha, hirmu, ärevust, ahastust või lootusetust. Need on ebameeldivad tunded, tihti sama valusad kui ükskõik milline füüsiline valu. Õigupoolest selle valu tõttu, mida sündmused või konfliktid meis kõigis esile kutsuvad, nimetamegi neid probleemideks. Ning kuna elu asetab meie ette lõputu rea probleeme, ongi elu alati raske ja lisaks rõõmule täis ka valu.

Loe veel

Seotud lood:

Ometi peitub just probleemide teadvustamise ja lahendamise protsessis elu mõte. Probleemid on proovikivi, mis võimaldab eristada edu ja läbikukkumist. Probleemid nõuavad meilt julgust ja tarkust, või veelgi enam, nad tekitavad meis julgust ja tarkust. Ainult probleemide tõttu areneme vaimselt ja hingeliselt. Kui soovime aidata kaasa inimhinge kasvule, peame arendama ja panema proovile inimese suutlikkust lahendada probleeme, nagu me kooliski esitame lastele ettekavatsetult probleeme lahendamiseks. Probleemidega tegelemise ja nende lahendamise valu on see, mille abil me õpime. Nagu on öelnud Benjamin Franklin: „Asjad, mis teevad haiget, annavad õpetust.” Just sel põhjusel õpivad elutargad inimesed probleeme mitte kartma, vaid isegi heal meelel tervitama, ning tervitama ka probleemidega koos käivat valu.

Enamik meist pole nii elutargad. Kaasnevat valu kartes püüab peaaegu igaüks meist suuremal või vähemal määral probleeme vältida. Lükkame asju aina edasi, lootes, et kõik laheneb iseenesest. Ignoreerime oma probleeme, unustame neid, teeskleme, et neid pole olemas. Võtame isegi sisse mitmesuguseid aineid, mis aitavad meil end valu vastu tuimestades unustada probleemid, mis valu põhjustavad. Püüame probleemidest mööda hiilida, selle asemel et neile vastu astuda. Püüame pigem nende eest pääseda, kui neid kannatades ületada.

Niisugune kalduvus vältida probleeme ja neis sisalduvat kannatust on kõigi vaimsete häirete ja haiguste alus. Kuna aga enamikul meist on suuremal või vähemal määral selline kalduvus, siis on ka enamik meist suuremal või vähemal määral vaimselt haiged. Mõned meist võtavad oma probleemide ja nende poolt põhjustatava kannatuse vältimiseks tarvitusele lausa äärmuslikke meetmeid, minnes kergema väljapääsu otsinguil kaugele eemale kõigest, mis on ilmselgelt hea ja mõistlik, ning luues elamiseks kõige keerulisemaid fantaasiaid, vahel kuni reaalsuse täieliku eitamiseni. Nagu Carl G. Jung on lühidalt ja tabavalt öelnud: „Neuroos on alati põhjendatud kannatuse aseaineks.”

Kuid lõpuks muutub aseaine ise valulisemaks kui põhjendatud kannatus, mille vältimiseks see appi võeti. Neuroosist endast saab suurim probleem. Tavaliselt püüavad paljud siis seda valu ja probleemi omakorda vältida, ehitades nii vanadele neuroosidele otsa üha uusi ja uusi. Õnneks jätkub mõnedel siiski piisavalt julgust oma neuroosidele näkku vaadata ning hakata – tavaliselt psühhoteraapia abiga – õppima, kuidas elada läbi põhjendatud kannatust. Igal juhul võib öelda, et vältides probleemidega tegelemisest tulenevat põhjendatud kannatust, väldime ka arenemist, mida probleemid meilt nõuavad. Just sel põhjusel peatub meie areng kroonilise vaimuhaiguse puhul, me tardume paigale. Ning kui ei järgne ravi, hakkab inimhing närbuma.

Seepärast sisendagem parem enesesse ja oma lastesse teadmisi, kuidas saavutada vaimset ja hingelist tervist. Pean siin silmas, et peaksime selgeks tegema iseenesele ja oma lastele, et kannatus on vajalik ja seega ka väärtuslik, et on vaja probleemidele vahetult vastu astuda ning kogeda sellega kaasas käivat valu. Olen juba öelnud, et põhiline töövahend, mida me eluprobleemide lahendamiseks vajame, on distsipliin. Peagi saab selgeks, et see töövahend koosneb kannatamise tehnikatest, mille abil saame elada probleemide valulikkust läbi viisil, mis võimaldab nendega ammendavat tegelemist ja nende edukat lahendamist, ise kogu protsessi käigus õppides ja arenedes. Kui õpetame iseendale ja oma lastele distsipliini, õpetame neile ja iseendale nii oskust kannatada kui ka oskust areneda.

Millised on selle töövahendi koostisosad, millised on need kannatamise tehnikad ja viisid probleemide valulikkuse konstruktiivseks läbielamiseks, mida ma kokkuvõtvalt nimetan distsipliiniks? Neid on neli: rahulduse edasilükkamine, vastutuse omaksvõtmine, pühendumine tõele ja tasakaalustamine. Nagu järgnevalt selgub, pole tegu kaugeltki mitte keeruliste võtetega, mille rakendamine nõuaks pikaajalist harjutamist. Vastupidi, tegu on lihtsate oskustega, mida enamik lapsi juba kümnendaks eluaastaks hästi valdab. Kuid ometi unustavad presidendid ja kuningadki omaenese õnnetuseks sageli neid tarvitusele võtta. Küsimus pole siin mitte nende oskuste keerukuses, vaid tahtmises neid kasutada. Sest need on vahendid valuga võitlemiseks, mitte aga selle vältimiseks, ning kui keegi püüab põhjendatud kannatusi vältida, hoidub ta ka niisuguste vahendite tarvitamisest. Seepärast asume pärast kõigi nelja oskuse põhjalikku analüüsimist raamatu järgmises osas uurima armastust – tahet neid oskusi kasutada.

Rahulduse edasilükkamine

Hiljuti kurtis üks kolmekümneaastane finantsanalüütikuna töötav naine mulle mitmete kuude vältel, et tal on kalduvus töö juures pidevalt vajalikke ülesandeid täitmata jätta. Töötasime läbi tema tunded ülemuste suhtes, samuti nende tunnete seosed tema suhtumisega nii autoriteetidesse üldiselt kui ka konkreetselt oma vanematesse. Uurisime tema hoiakuid töö ja edu suhtes, nende hoiakute seost tema abieluga, seksuaalse identiteediga, tema sooviga võistelda oma abikaasaga ning hirmuga niisuguse võistluse ees. Ja kogu sellest rutiinse põhjalikkuse ning suure vaevaga läbi viidud psühhoanalüütilisest protseduurist hoolimata jättis ta oma tööülesanded tegemata nagu ennegi. Lõpuks ühel päeval söandasime heita pilku kõige tavapärasemale.

„Kas sa armastad kooke?” küsisin temalt. Ta vastas, et armastab. „Milline osa koogist sulle rohkem meeldib,” jätkasin, „koogipõhi või glasuur?” – „Oo, glasuur muidugi,” sain vaimustunud vastuse. „Ja kuidas sa koogitükki sööd?” uurisin ma edasi, tundes ennast seejuures kõige jaburama psühhiaatrina, kes eales elanud. „Loomulikult söön ma glasuuri kõigepealt,” vastas tema. Koogisöömise harjumuste juurest siirdusime uurima tema tööharjumusi ning avastasime, nagu võiski oodata, et igal tööpäeval pühendab ta esimese tunni meeldivamale poolele oma tööst, püüdes seejärel kuus tundi hiilida kõrvale ebameeldivamast ülejäänust. Tegin ettepaneku, et kui ta sunniks ennast tegema ebameeldiva osa tööst ära esimese tunniga, oleks ta seejärel vaba nautima ülejäänud kuut. Ütlesin talle, et minu arvates on üks tund valu, millele järgneb kuus tundi naudingut, eelistatavam ühest tunnist naudingust, mille järel tuleb kuus tundi valu. Tema nõustus, ning tänu oma üldjoontes tugevale tahtejõule ei jää tal vajalikud toimetused enam õigeks ajaks tegemata.

Rahulduse edasilükkamine tähendab valu ja naudingu planeerimist elus niisugusel viisil, mis lubab suurendada naudingut, kuna esmalt võetakse vastu valu, elatakse see läbi ning jäetakse seljataha. See on ainus mõistlik elamisviis.

Äsjakirjeldatud planeerimise õpib enamik lapsi ära üsna varajases eas, mõnikord isegi viiendaks eluaastaks. Nii võib näiteks viieaastane laps lauamängu mängides pakkuda aeg-ajalt esimese käigu õigust oma mängukaaslasele, et saada võimalus nautida oma käiku hiljem. Kuueaastaselt võivad lapsed hakata sööma koogipõhja enne ja glasuuri pärast. Algklassides harjutatakse seda tärkavat rahulduse edasilükkamise võimet päevast päeva, eriti seoses kodutööde sooritamisega. Kaheteistkümnendaks eluaastaks on osa lapsi juba õppinud istuma vajadusel oma kirjutuslaua taha täiesti ilma vanematepoolse ärgituseta ning teevad kodutööd ära enne televiisori vaatamist. Viieteistkümne- või kuueteistkümneaastase nooruki puhul on selline toimimine ootuspärane ja seda peetakse normaalseks.

Kuid ometi peavad murdeealiste õpetajad ja kasvatajad tõdema, et märkimisväärne hulk noorukeid jääb niisugusest normist kaugele maha. Kuigi paljudel on olemas hästi arenenud võime rahuldust edasi lükata, leidub neid viieteist-kuueteistaastasi, kellel see on vaevu märgatav, ning mõnedel näib niisugune võime hoopis puuduvat. Need on tavaliselt probleemsed õpilased. Hoolimata keskmisest või üle keskmise võimekusest on nende hinded kehvad, kuna nad lihtsalt ei õpi.

Hetkeliste tujude ajel teevad nad tundidest poppi või jätavad koguni kooli pooleli. Nad on impulsiivsed ning see impulsiivsus avaldub ka nende koolivälises elus. Nad satuvad tihti kaklustesse, hakkavad tarvitama uimastiteid, tuleb ette probleeme politseiga. Mängi nüüd ja maksa hiljem – see on nende moto. Siinkohal kutsutaksegi appi psühholoogid ja psühhoterapeudid, ent enamikul juhtudel näib olevat juba liiga hilja. Niisugused noorukid vihastavad iga katse peale sekkuda nende impulsiivsesse elustiili, ning isegi kui nende viha õnnestub terapeudi sooja, sõbraliku ja mõistva suhtumisega hajutada, on nende impulsiivsus ikkagi tihti niivõrd tugev, et teeb psühhoteraapiaprotsessis tulemusliku osalemise võimatuks. Nad jätavad kokkulepitud ajal tulemata. Nad väldivad kõiki olulisi ja valulisi teemasid. Seetõttu lähevad sekkumispüüded tavaliselt nurja ning sellised lapsed loobuvad kooliskäimisest, jätkates oma endisi eluviise, mille tagajärg on tavaliselt äpardunud abielu, õnnetused, psühhiaatriakliinik või vangla.

Miks on see nii? Miks enamus arendab eneses välja võime rahuldust edasi lükata, samas kui märkimisväärsel vähemusel see ebaõnnestub, ja tihti pöördumatult. Pole olemas lõpuni kindlat, teaduslikku vastust. Geneetiliste faktorite osa on ebaselge. Teaduslik tõestus pole võimalik, sest muutujaid ei saa piisavalt kontrollida. Kuid siiski viitab suurem osa märke üpris selgelt vanematepoolsele kasvatusele kui otsustavale tegurile.

Morgan Scott Pecki “Tavatu tee. Armastuse, väärtushinnangute ja vaimse arengu uus psühholoogia“ ilmus Maalehe raamatusarjas Tarkusepuu

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised