See saab alguse varajases eas. Ka väga noored lapsed võivad muutuda agressiivseks nõnda, et näevad teisi oma tahtmist saamas agressiivse käitumise abil. Pole üllatav, et vaenulikkust jäljendatakse tavaliselt siis, kui see tundub õigustatuna. Selline õigustamine võib olla väga primitiivne, ei midagi enamat kui „ma tahan seda endale, järelikult peab see minu omaks saama.

Sellise mõtlemise loogika on väga selge ja lihtne: kui sinul on miski, mida mina endale tahan, ning ma võin selle sinult kätte saada vaenuliku käitumise abil, siis ma teengi seda, ratsionaliseerides tehtut ainult siis, kui olen jõudnud kognitiivses arengus nii kaugele, et nõnda mõelda suudan.

Ja väga noored lapsed ei pruugi vaenulikuks muutuda üksnes vajadusest, haarates endale kellegi teise mänguasja, vaid ka sotsiaalsetel põhjustel. Näiteks võib mingi konkreetse mänguasja võlu äkitselt suureneda, kui mõni teine laps sedasama lelu endale tahab. Kui lõpuks heitluse tulemusena see mänguasi endale võidetakse, heidetakse see sageli lihtsalt kõrvale, sest lelu ei ole enam huvitav, kui selle eest kellegagi võitlema ei pea. Hierarhiline ehk staatust jahtiv käitumine võib samuti alguse saada varajases eas, kui seda toetab mis tahes esile kutsutud vaenulikkus – ning kui lapsevanemad ja ühiskond sellist käitumist tasustavad.

Sotsiaalsete mudelite kujundamine võib mängida tohutut rolli vaenulikkuse esile kerkimises ja arengus, nagu on näidanud uurimused. Lapsena vanematevahelise füüsilise vägivalla pealtnägemine on tihedamalt seotud hilisemas eas abieluvägivallaga kui ise vanemate vägivalla ohvriks olemine. Vaenulikkuse ülistamine – nende inimeste imetlemine, kes on jõuga tippu roninud, vastased põrmustanud ja konkurendid jalge alla tallanud – jätab mittevaenulikkusest ilmetu, igava, ebameeldiva ja ebameheliku mulje.

Poiss, kes ei hakka vastu oma kambale, kes teisi kiusab, on tavaliselt nende seas rohkem aktsepteeritud kui poiss, kes kambale vastu hakkab. Esimene poiss on üks omadest, samas kui teine lükatakse kambas viimaste sekka või heidetakse sellest üldse välja. Paljude meeste jaoks on tähtsam olla „üks omadest“ – rühma reeglite järgi käituda, sealhulgas ka kõike toimuvat tummalt pealt vaadata ja vaenulikkust toetada, mitte aga rühma vastu sõna võtta ja riskida rühmast välja heitmisega.

Vaenulik käitumine esineb poistes ja tüdrukutes võrdsel hulgal kuni umbes kolmeaastaseks saamiseni, mil poisid hakkavad tüdrukutega võrreldes tuntavalt agressiivsemalt käituma. Osa sellest on geneetiline – muuhulgas testosterooni mõju – ja suur osa on mõjutatud ühiskonnast. Poistel pole mitte üksnes suurem soodumus vaenulikuks käitumiseks, vaid nad saavad ka tavaliselt selles suunas tüdrukutest rohkem õhutust. Agressiivset poissi peetakse üldiselt mehelikumaks, aga agressiivset tüdrukut naiselikuks ei peeta ning mõnikord nimetatakse teda lausa poisstüdrukuks.

Agressiivne mees ehk alfaisane, vägivalda põhjustav kangelane, naisi domineeriv täkk, lihaseline, palja rinna ja punnis käsivartega mehemürakas;,kõva kutt, kes on valmis silma pilgutamatagi tapma, armutu rahategija – kõik need mõisted sisenevad eri määral poisi teadvusse, sisendades talle arusaama, et mehe peamiseks ülesandeks on võidelda, olgu need lahingud nii veretud kui tahes.

VAENULIKKUSE MITU NÄGU

Järgnevalt on loetletud vaid paar vaenulikkuse mitmetest nägudest.

Vaen – tõenäoliselt on see vaenulikkuse kõige levinum väljendumisviis, mis ulatub kergest teravusest kuni hammaste paljastamiseni. Kellegi vaenu sihtmärgiks olemine võib ühtlasi olla väga ebameeldiv ja mõnikord ka hirmus, sest teame, et meid vaenav inimene on meid südametult sihikule võtnud, ründerelvastus kasutamiseks valmis.

Sarkasm – teise inimese mahategemine vaenulikus võtmes. Sarkasm pole mitte ainult südametu, vaid ka julm, ükskõik, kuidas me seda ka oma vaimukuse või põhjendatusega varjata ei püüaks. Sarkasmi abil võtame kelleski sihikule mingi osa, mida narrida või halvustada sellistes oludes, mis on tavaliselt naljast väga kaugel. Sarkasm ei tähenda üksnes agressiivselt kellegi mõnitamist, vaid ka häbistamist ehk enda upitamist seeläbi, et püüame teist maha teha ning sageli saame sellest ka teatud rahulduse. Isegi üürike sarkasm viib suhete kaugenemiseni, mistõttu võime hiljem avastada, et meie „sihtmärk“ on püstitanud müüri meie eemal hoidmiseks, isegi kui muidu on tema käitumine igati sõbralik. See ei pruugi olla teadlik vastuabinõu, vaid lihtsalt meie juuresolekul valvsaks muutumine ja vajadus end kaitsta, eriti siis, kui me pole pakkunud mingit siirast vabandust oma terava sarkasmi eest. Selline torge võib tõeliselt haavata. Kui sarkasmile tähelepanu ei pöörata, võib see lähisuhte hävitada.

Pahatahtlikkus – teistele halva soovimine, mis on vaid sammu kaugusel tõelisest vihkamisest. Pahatahtlikkus võib avalduda sellistes emotsioonides nagu põlgus, kadedus, armukadedus ja kahjurõõm, emotsioon, mis kaasneb teiste kannatuste üle rõõmustamisega. Kui meis peitub pahatahtlikkus kellegi vastu, ei pruugi me küll väliselt vaenulik välja näha, aga tunneme siiski vaenulikkust ja kiirgame seda, kahandades pahatahtlikkuse sihtmärgi inimlikkust.

Põlgus – võta üks osa vastikustunnet, üks osa viha, üks osa moraalset üleolevust, vala jääga klaasi ja saadki valmis põlguse kokteili. Põlgus on veelgi julmem kui sarkasm ja ka vaenulikum. Selle olemasolu ei viita mitte üksnes suhteprobleemile, vaid ka selle suhte peatsele hävingule. Põlgus on kõikide emotsioonide seast tõenäoliselt inimväärikust kõige enam alandav.

Passiivne agressiivsus – väga levinud käitumine, mida tavaliselt kasutavad need, kes oma viha alla suruvad või varjavad. See on ühtlasi kaudne ja sihilik. Tavaliselt ei jäta see väliselt agressiivset muljet, küll aga tekitab agressiivsuse tunde. Selline käitumine võib esineda mitmel moel, millest mõned on näiteks: sihilikult aeglaselt või lohakalt töötamine, samal ajal teeseldes, et anname endast parima; ajutiselt kuuletumine, samas tegelikult vastupanu osutades („Ma teen selle ära nii ruttu, kui saan“); oma viha tunnistamisest keeldumine, olgugi et tegelikult oleme vihased; kui kellegi öeldu meid tegelikult häirib, aga ütleme tõrjuvalt „Olgu siis!“ või „Mul ükskõik!“; kui ütleme süütu näoilmega „Ma ju tegin ainult nalja!“, kuigi tegelikult mõtlesime öeldut tõsiselt.
Südametu kriitika – sageli on see maskeeritud konstruktiivseks kriitikaks, sest osutame enda arvates teistele suurt abi. Kuid selline kriitika on tavaliselt lihtsalt armutu häbistamine, mis esitatakse ilma mingi kaastundeta; kriitika saajale mõjub see valusalt, ükskõik kui passiivne või noor ta ka poleks. Tavaliselt on kritiseerija vabanduseks mõni selline lause nagu: „Ma lihtsalt ütlen nii, nagu mina asja näen.“

Vägivald – vaenulikkuse äärmuslik väljendamine.

Kaitsvaks muutumine – see pole küll alati vaenulik, aga sageli siiski. Selline käitumine on vasturünnak ka siis, kui seda varjata mõistlikkuse või süütu hoiaku taha.

Kalkus – enda väljendamisele sellise teravuse lisamine, mis ületab salvavuse piiri, sealjuures hoolivust sugugi ilmutamata. Kalk pilk või hääletoon võib takistada lähemate suhete moodustumist, seda ka siis, kui kalkuse ohver käitub nii, nagu kõik oleks korras.

Õel või häbistav õrritamine – lihtne on vaenulikkust väljendada väidetava huumori näol ja üheaegselt seda huumori nimetuse all varjata. Kui teised selle tulemusena haiget saavad või ebamugavust tunnevad, võime öelda, et tegime ainult nalja, andes mõista, et neil inimestel pole erilist huumorimeelt, seeläbi neid häbistades, et nad meie ootustele ei vastanud. See aitab meil süüdistustest pääseda ja tembeldab nemad probleemi aluseks.

Liigne võistlushimu – igasuguse hoolivuse kaotamine oma konkurendi vastu. Vajadus võita iga hinna eest. Ohtlikult lühinägelik käitumine.

Hirmutamine – kavatsus kedagi alistuma sundida, eeskätt temas hirmu tekitades. Kiusamise põhiline väljendusviis.

Vihkamine – vaenulikkus ja sügav valu kokkusõlmituna musta südamega fookuseks kellegi teise või teiste pihta. Vihkamise summutamine või eiramine üksnes põhjustab vihkamise süvenemist, nii et see levib meis kõikjale. Oma vihkamisse sisenemine ja sealt väljumine, ilma endale või teistele viga tegemata, on sügavalt tervendav protsess, mis aitab sillutada teed ehtsa andestuseni.

Vaenulikkus tõrjub lähedust ja hoiab kõiki suhteid pinnapealsena, eemal igasugusest olulisest tervenemisest ja süvenemisest. Vihkamise südameni jõudmine ja sellelt turvise mahakiskumine suur ettevõtmine, mida osaliselt võimaldab pühendumine järgnevatele harjutustele.

Empaatia – mida empaatilisemalt sa teistega suhtled ja mida rohkem võimaldad endal täielikult jagada teiste tundeid või olla teistega emotsionaalselt ühel lainel, seda väiksem on tõenäosus, et näitad nende inimeste vastu üles vaenulikkust. Kui lastele juba noorest peast õpetada, et nad „kujutaksid ette, kuidas nad end siis tunneksid, kui keegi teine nendega nii käituks või kui nendega midagi sellist juhtuks“, võib see aidata luua tervislikku empaatiat.

Kaastunne – kellelegi kaasa tundmine ei tähenda, et peaksid teisi igasugusest vastutusest vabastama, ega ka seda, nagu sa ei tohiks nende tehtu üle pahameelt väljendada, aga sa ei lükka neid sealjuures oma südamest välja. Viha ja kaastunne võivad koos eksisteerida, aga vaenulikkus ja kaastunne mitte.

Haavatavus – kui oled haavatav (läbinähtav ja kaitsetu), siis avad end seega teistele ning teed ruumi empaatiale ja kaastundele, tugevalt vähendades vaenulikkuse avaldumise tõenäosust.

Oma häbi, hirmu ja vihaga lähedaseks saamine – mida paremini sa neid emotsioone tundma õpid seda oskuslikumalt oskad nendega toime tulla, kui need emotsioonid esile kerkima peaksid. Näiteks ei lase sa oma häbil muutuda vaenulikkuseks, mis oleks suunatud teiste või iseenda vastu.

Rõõmu jagamine – teiste kordaminekute üle rõõmustamine.

Sõimu vältimine – see ei tähenda, et peaksid igas olukorras vandumise lõpetama, aga ära solva, laima ega kuidagi teisiti sõnadega kedagi ründa. Öelda „sitt lugu“ ebameeldiva teate kohta on väga erinev sellest, kui kedagi teist „sitakotiks“ kutsuda.

Robert Augustus Masters „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“, kirjastus Pilgrim 2017