Punase väljaku ületas ligikaudu 16 000 sõdurit ja 200 soomustatud sõidukit, nende seas ka kauaoodatud T-14 Armata tank. Pea kohal oli taevas lennumasinatest tulvil – seal lendas 150 lennukit ja helikopterit. Hiljem marssis läbi linna „surematu polk“ – 250 000 inimest kandis portreesid oma sugulastest, kes sõdisid Teises maailmasõjas, mida Venemaal ikka veel Suure Isamaasõja nime all tuntakse. Nende eesotsas sammus Putin, kandes oma isa Vladimiri portreed, kes sai Saksa granaadist haavata.

See polnud lihtsalt Venemaa ajaloo kõige uhkema päeva mälestamine. Kuna Putin seilas ikka veel Krimmi annekteerimisele järgnenud patriotismilaine harjal, siis oli demonstratsioon ka riigi sõjalise võimsuse väljendus ja hoiatus neile, kes ei näita üles piisavat austust.

Kontrast 60. aastapäevaga oli hiiglaslik. 2005. aastal seisis Putin uhkelt Ühendriikide ja Prantsusmaa presidentide kõrval. Kümme aastat hiljem peegeldus Ukraina kriisist tekkinud pinge suhetes läänega selgesti – vaatlusplatvormil oli aukohal Hiina president Xi Jinping. Tema Kasahhi kolleeg Nursultan Nazarbajev oli mitmete endiste nõukogude liiduvabariikide esindajate seas kõige silmapaistvam.
Nende kõrval seisis tõeline sulide galerii – Robert Mugabe Zimbabwest, Nicolás Maduro Venezuelast ja Raúl Castro Kuubalt. Mitte ühegi suurema lääneriigi esindajat kohal ei viibinud.

Nende nimekiri, kes olid valmis Putini kõrval seisma, näitas, kuidas oli muutunud tema koht maailmas – ja eriti suhetes Ühendriikide ja Euroopaga – alates ajast viisteist aastat tagasi, mil ta ametisse asus. Uue sajandi esimese paari aasta koostöö oli unustatud, Krimmi anneksioon oli osutunud Obama „reset-poliitika“ jaoks lõplikuks hoobiks. Patiseis, mille põhjustas Venemaa jätkuv osalemine Ida-Ukrainas, oli teinud kindla lõpu igasugusele edasisele NATO laienemisele ning võimaldanud Putinil taas kehtestada vetoõigus kõigile „lähivälismaal“ toimuvaile muutustele.

Hoolimata sanktsioonide põhjustatud kahjust Vene majandusele, näis ta positsioon kodus kindel ja reitingunäitajad kõrged, suuresti tänu jätkuvale kontrollile meedia üle. Ent Putini rolliks maailmas jäi olla pigem kindlaks kujunenud korra hävitaja kui positiivne jõud. Kremli kontrolli all olevad maad olid märkimisväärselt väiksemad kui need, mille üle valitses Nõukogude Liit. Püüe positsioneerida Venemaad lääne liberaalsete demokraatiate sotsiaalselt konservatiivse rivaalina oli meelitanud Euroopas väheseid, välja arvatud parempoolsed äärmusparteid.

Putin ei saanud oma isoleeritust kompenseerida pööramisega ida poole. Hiina oli valmis partneriks olema, ent mitte võrdse partnerina: kui Hiina majandus jätkuvalt kasvas, siis Venemaa majandus stagneerus. Kui Hiina kerkis esile globaalse suurriigina, siis Venemaa leidis end regionaalseks taandatuna. Hoolimata avalikkuses väljendatud sõbramehelikkusest, oli Xi selles tekkivas suhtes väga selgesti tähtsamaks partneriks – see näitas, kui palju oli võimu tasakaal Nõukogude Liidu päevist muutunud.

Putin pöördus Hiina poole majanduslikust vajadusest tingitult, pakkudes Pekingile raskerelvastust, mida Venemaa oli kunagi nii kiivalt varjanud, ning tagades Hiinale juurdepääsu oma strateegilistele naftaväljadele.

Link raamatule: