Raamatute „Inglid minu juustes“ ja „Taevatrepp“ autor Lorna Byrne: Usun, et üha enam inimesi saab teadlikuks oma vaimsest poolest
Lorna Byrne väidab raamatus „Taevatrepp“, et ta on lapsest saati näinud ja tundnud kaitseingleid ja et igaühel on kaitseingel, ükskõik kas ta seda ise usub või mitte. Ta lõpetab raamatu kirjeldusega, mida inglid on talle näidatud tuleviku kohta.
Kuni „Inglid minu juustes” ilmumiseni teadsid vähesed, mida ma näen ja mida inglid mulle räägivad. Tõtt-öelda on veel paljutki, mida inglid ei ole siiamaani lubanud mul avaldada. Alles pärast raamatu ilmumist hakkasin kohtuma inimestega, kellega saan rääkida sellest, mida näen ja kuulen. See on vaimustav.
Inimeste küsimused üllatavad mind kogu aeg. Kogu aeg esitatakse ka selliseid küsimusi, mille vastust ma ei tea, sellepärast küsin tihti inglite Miikaeli ja Hosuse käest. Vahel saan vastuse, vahel ei saa. Aga mu teadmised ja arusaamine suurenevad kogu aeg.
Tihti uuritakse minult inimkonna tuleviku kohta. Mul tuleb selgitada, et inglid ei näita mulle ühte tulevikku.
Mulle näidatakse paljusid tulevikustsenaariume ja kõik sõltub inimkonna otsustest. Olen selles raamatus juba rääkinud mõnest võimalikust tulevikustsenaariumist, üht nendest iseloomustab „taandarenguga tulnukas”. Veel on näidatud mulle tulevikku, kus lapsed on väga haruldased ja imetabased – lapsi sünnib vähem, kuna naised ei ole võimelised neid saama. See on juba hakanud juhtuma. Tulevikus kasvab maailma rahvaarv natuke veel ja hakkab siis vähenema.
Me teeme mõningaid vigu ja pöörame vales suunas, enne kui õigele teele tagasi jõuame. See pole üdini paha. Mulle on näidatud ka selliseid tulevikulapsi, nagu mineviku ja oleviku lastel pole lubatud olla – tõeliselt imelisi lapsi. Me ei pruugi sellest praegu aru saada, aga me kohtleme lapsi jõledalt. Tulevikulapsed arutavad praeguste laste elu oma ajalootundides ja valavad pisaraid. Nad on kurvad, sest need minevikulapsed ei teadnud, mis on lust ja rõõm. Tulevikulapsed ei vaja tehnilisi vigureid. Nad leiavad rohkem lusti ja rõõmu maailmast enda ümber. Nad vaatavad rohuliblet või putukat ja näevad palju rohkem kui tänapäeva lapsed. Nad elavad hoopis teistmoodi. Neid vaimustab elu ise, loodus ja kõik nende ümber. Ja neile meeldib väga õppida.
Mulle on näidatud, et kui valime õige tee, siis riigid ühinevad, kuid iga maa säilitab oma eripära ja traditsioonid. Omavahel kooskõlastatakse üksnes globaalseid ettevõtmisi. Kuigi oleme kõik ühe katuse all, on meil siiski vabadus alles. Me püüdleme selle hea tuleviku poole, aga valede otsuste tõttu, mida on tehtud saatana mõjul, liigume samal ajal halva suunas ja see hirmutab mind. Tema tahab juhtida tervet maailma ja kui nii oleks, siis kaoksid rahvaste tavad, omanäolisus ja vabadus. Palvetan, et nii ei läheks, aga näib, et halb meie ümber süveneb.
Lootust on siiski küllaga. Usun, et üha enam inimesi saab teadlikuks oma vaimsest poolest ja sellest, et nii ongi jumal kavandanud. Teadlikumaks muutudes mõistame, et meil on võimeid, mille olemasolu pole me kunagi aimanud, ja me õpime neid kasutama. Meile pole need võimed kingitud
rahategemiseks või asjade kokkukogumiseks. Need õnnistatud kingid on meile tehtud, et saaksime kõigile kasu tuua, et inimesed meie ümber ja meie ise saaksime muutuda õnnelikumaks, tervemaks ja vaimsemaks. Näiteks arenevad meie telepaatilised võimed. Me ei kasuta oma telepaatilisi võimeid tingimata kõigiga suheldes, aga näiteks kasutab neid ema, kes suhtleb oma koolis oleva lapsega. Tänu sellele ta teab, kui laps on endast väljas, kui tal on probleeme. Tegelikult toimub see juba praegu. Paljudel inimestel on telepaatilised võimed ja nad juhinduvad sageli intuitsioonist. Eriti märkan seda noorte inimeste puhul. Ma tean äriinimesi, kes on märganud, et mõnel neile alluval noorel mehel või naisel on hea vaist. Kui nad midagi soovitavad, osutub see sageli õigeks, seda isegi siis, kui see tavalise äriloogikaga kokku ei klapi. See võib muuta ka nende ülemuse avatumaks ja panna teda rohkem vaistu järgima, vähemalt seni, kuni ta hindab ja toetab neid noori inimesi. See võime on meile kingitud, et meid igapäevaelus aidata. Puutun sageli kokku inimestega, kes arvavad, et kuna nende vaist on teravam, peaksid nad loobuma normaalsest argielust ning hakkama tegutsema selgeltnägija või tervendajana. Kuid jumal on andnud need kingid selleks, et neid kasutataks tavalises, igapäevases elus, et need aitaksid meid endid, meie perekonda ja kõiki meie ümber, et saaksime elada täiel rinnal.
Lapsed õpivad vaimsete võimete kasutamist koolis tavalise õppeprogrammi osana. Kõik lapsed õpivad põhiteadmisi ja siis võib iga laps ise otsustada, kas spetsialiseeruda mõnele kindlale võimele. Näiteks arendab taimedest huvitatud laps taimedega seotud võimeid ja võib saada aednikuks. Samamoodi võib laps, kes armastab loomi, arendada loomadega seotud võimeid ja kasutada neid loomaarstina. Meie tervendamis- ja ravimisvõime paraneb. Kuigi meditsiin muutub, jäävad mõned vanad meetodid kasutusse. Erinevus on selles, et ei eristata arste ja tervendajaid.
Tulevikus spetsialiseeruvad arstid kindlatele kehaosadele. Osa neist on võimelised tervendama energiat ümber suunates või teatud liigset energiat eemaldades ilma patsienti isegi puudutamata.
Praegugi mõjutavad inimesed sel moel energiat, et aidata kaasa paranemisele, aga see pole midagi võrreldes sellega, milleks inimkond on võimeline tulevikus. Olen näinud tänapäeva tervendajaid, kes teevad väga head tööd. Tõesti, on palju häid tervendajaid. Samas on end tervendajaks nimetajate seas ka inimesi, kel pole erilisi võimeid, kes pole vaimselt piisavalt avatud või ei tee seda õigel eesmärgil. Mulle on näidatud hõbedast karikat, mis on täis läbipaistvat, veetaolist vedelikku, ainult paksemat. Mõned arstid kasutavad seda. Olen näinud, et nad pistavad oma sõrmi selle sisse. Ma ei tea täpselt, miks. Võib-olla aitab see ollus tervendada, või on see äkki mõeldud puhastamiseks pärast tervendamist?
Teadlased saavad neid ilmnevaid võimeid kasutada selleks, et maailma paremaks muuta. Aga see õnnestub vaid siis, kui inimesed teevad õigeid otsuseid, et kasutada neid kinke positiivsel, mitte negatiivsel, ahnel või võimutseval moel.
Mulle on näidatud tulevikustsenaariumi, kus oleme nii arenenud, et kõik on füüsiliselt täiuslikud. Meie keha ei haigestu ega kannata enam vanemaks jäädes. See ei tähenda, et eluraskusi enam pole, aga need on teistsugused kui need, millega seisame silmitsi tänapäeval.
Mäletan, et mulle näidati tulevikulapsi. Grupp lapsi seisis tee ääres, siis nad kadusid järsku ja ilmusid välja teises kohas. Nad suutsid niimoodi liikuda. Samuti näidati mulle last, kes läks üle jõe. Ta ei pidanud minema üle silla. Tundus, et ta hõljus üle jõe.
Ma tean, et tulevikus tahab jumal, et inimesed suudavad näha ingleid. Mulle on olnud alati loomulik neid näha. Kui ma näen seda tulevikku, mille on valinud jumal, siis näen, et seal kuuluvad inglid perekonda. Tuleviku lapsed peavad kaitseinglit oma sõbraks, kaaslaseks, kes on kogu aeg olemas. Kui me oleksime selles tulevikus lapsevanemad, ei üllataks meid, kui kuuleme, et meie laps ajab juttu kaitseingliga. Samuti näeme teiste inimeste kaitseingleid. Selles tulevikus on kaitseinglil vaja meid vähem juhendada.
Kordan veel kord, et igaüks peab andma oma osa, et luua selline tulevik, nagu jumal tahab. Ma tean, et see ei ole lihtne.
Kindlasti ei ole see olnud lihtne mulle.
Ühelt poolt olen õhinas ja rõõmus, et annan oma osa. See, mida mul lubatakse näha, pakub mulle tohutut rõõmu. Ma ei lakka ealeski hämmastumast selle üle ega imetlemast seda, mida mulle näidatakse. Ma ei tea ikka veel, miks lubab jumal minul näha ingleid ja nendega nii hõlpsasti suhelda. Ma ei arva, et oleksin teistest parem. Küsin jumalalt pidevalt: „Miks mina?”, aga pole kunagi saanud muud vastust kui: „Miks mitte sina?”
Teiselt poolt tundub oma panuse andmine sageli väga raske. Tunnen end väga üksikuna, sest on veel paljugi, vähemalt siiani, millest mul ei lubata teistele rääkida.
Enne avalikku esinemist pabistan endiselt väga. Mulle on väga oluline, et räägiksin üksnes tõde ja ainult seda, mida olen näinud või mida mulle on öeldud. Vahel see inimestele ei meeldi, aga saan rääkida ainult seda, mida olen näinud ja kuulnud.
Mulle meeldib väga inimestega kohtuda, aga pingutus, mida nõuab suure hulgaga suhtlemine, kurnab mind füüsiliselt ja emotsionaalselt. Annan viimsele kui inimesele, kellega räägin ja kelle eest jumalat ja ingleid palun, endast kõik, oma keha ja hinge.
-------------------------------------
Eile tegin kirjutamises väikse vaheaja. Üks võõras vanem mees tuli Dublini tänaval minu juurde, võttis mu mõlemad käed oma kätte, vaatas mulle silma ja ütles: „Tänan teid, Lorna, kõige eest, mis te olete kirjutanud!” Mind haaras tohutu rõõm, mis sellest, et seda varjutas veidi häbelikkus ja piinlikkus. Endiselt üllatab mind, et ma suudan kellegi elu niimoodi muuta. Sellised lühikesed hetked annavad mulle julgust ja energiat teha edasi seda, mida jumal ja inglid on palunud mul teha.