Raissa ja Mihhail Gorbatšovi abielu, mis muutis maailma

 (23)

Raissa ja Mihhail Gorbatšovi abielu, mis muutis maailma
President Ronald Reagan ja Nancy Reagan Raissa ja Mihhail Gorbatšovi kutsel dineel Nõukogude saatkonnas Washingtonis Gorbatšovi USA visiidi ajal 1987. Wikipedia

Mihhail Gorbatšov pidi Raissa tantsule palumiseks end teiste noormeeste rägastikust küünarnukkidega läbi murdma... Ja edasine on juba ajalugu. Siin on katkend Epp Petrone raamatust “Inspireerivad armastuslood läbi aegade”.

„Meie kokkusaamine oli algusest peale niivõrd loomulik,“ on Raissa kinnitanud.
1954. aasta uusaastapeol olid nad Mihhailiga esimest korda ühiselt suures seltskonnas. „Ja kõik inimesed, ka võõrad, millegipärast aina vaatasid meid!“ Neiule tundus see väga hea märk.
Esimest korda kohtusid nad aga peotantsukursustel.
Raissa ümber oli mitu noormeest ja Mihhail pidi end sõna otseses mõttes nende seast läbi murdma. Igatahes jõudsid nad lõpuks tantsupõrandale.
Kuramaaž võttis hoogu tasapisi. Raissa hakkas Mihhaili kaasa kutsuma teatritesse ja kontsertidele, niinimetatud odavatele poole-silma-kohtadele. Hiljem – riigi esimese leedina – väitis Raissa, et vaatab iga kord oma ametlikku teatrilooži istudes ikka nende vanade nurgakohtade poole ja tunneb nostalgialainet.
Mihhail omakorda kutsus neiut kõndima: ühest Moskva linnajaost teise, kümneid kilomeetreid käimist ja rääkimist. Nii sai alguse aastakümnetepikkune ühine romantiline hobi. Isegi siis, kui Mihhail oli juba parteijuht, harrastasid nad, ketsid jalas, vabadel pühapäevadel looduses matkamist, päevanormiks tavaliselt 20 kilomeetrit. Mõnikord tulid ka sõbrad kaasa, aga nad ei suutnud Gorbatšovide tempole vastu pidada.

Seotud lood:

Väike Mihhail Gorbatšov koos vanaisa Pantelei ja vanaema Vassilissaga 1930ndate lõpus või 40ndate alguses. Foto Wikipedia

Teineteise avastamine

Kuigi Mihhail ja Raissa kohtusid Moskvas, olid nad mõlemad provintsinoored. Raissa, kolmelapselise pere vanim tütar, tuli Siberist. Keskkooli kuldmedaliga lõpetamine lubas neiul valida kõigi nõukogudemaa ülikoolide vahel.
Samal aastal otsustas Moskva Lomonossovi-nimelise riikliku ülikooli kasuks ka Mihhail, Lõuna-Venemaa steppide keskel kasvanud ja keskkooli hõbemedaliga lõpetanud noormees. Nõukogudemaa kõige elitaarsemasse kõrgkooli sai ta sisse mitte niivõrd tänu õppeedukusele, kuivõrd aktiivse komsomolitegevuse ja tubli põllutöö eest kolhoosis. Juba 14aastaselt tegi Mihhail suviti kombainerina pikki tööpäevi.
Raissaga kohtudes oli Mihhail 19aastane. Tõmmu, huvitavate näojoontega noormees mõjus küpse ja samas nahaalsena. Jõuline ja hea faktimäluga, julges ta ka õppejõude parandada ja neile vastu vaielda. Oma esinemisoskust oli noormees lihvinud näiteringis: keskkooli lõpetades arutles ta isegi võimaluse üle astuda juurateaduskonna asemel lavakooli.
Hoolimata välisest oraatorivõimekusest tunnistas Mihhail varsti, et tegelikult on ta vähem haritud kui Raissa. Samas ei kohutanud teda neiu sõltumatu intelligentne vaim. Ilmselt just see enesekindlus meeldis 18aastasele filosoofiatudengile Raissale kõige enam. Ta ei eksinud, Mihhailile jäid alati omaseks jooned, mida vene meestel esines harva: rüütellikkus, sügav lugupidamine naise vastu ja tema arvamuse austamine.

Saladuslik kirjavahetus

Kaks aastat pärast kurameerimise algust korraldasid noored paarikümnele sõbrale lõbusa tudengipulma. Pruutkleidi ostmiseks teenis Mihhail raha kodukandis kombaini peal. Paari otsustasid nad minna sõrmusteta, kuna selleks raha ei jätkunud. Kingad tuli Raissal laenata sõbrannalt, aga see-eest osteti uued püksid Mihhailile, kes oli oma ainsa, viledaks kulunud püksipaariga käinud juba aastaid.
Mingeid mesinädalaid ei järgnenud – isegi omaette elamispinda polnud noortel võimalik saada. Vaid pulmaööks kinkisid Mihhaili ühiselamukaaslased abielupaarile võimaluse olla omaette. Järgmisel hommikul kolis Raissa poistetoast oma tuppa tagasi. Kulus aega, enne kui noorpaar sai omaette ühikatoa.
Paar kuud pärast abiellumist läks Mihhail kodukanti raha teenima, Raissa aga jäi Moskvasse teadustööle. Nad suhtlesid kirja teel. Kõik need ja ka järgmiste aastate kirjad hoidis Raissa hoolikalt alles. Ajakirjaniku küsimuse peale, kas Mihhail saaks esineda samaväärse koguga, hakkas Raissa naerma: „Mis ajast mehed kirju alles hoiavad?! Minu mehel on teised voorused.“
Pole teada, mis sai sellest kirjapakist pärast naise surma. Avalikult tsiteerima soostus ta vaid üksikuid kohti, näiteks lõiku Mihhaili läkitusest selsamal suvel, kui noor abielumees töötas kombainerina: „Saadan kuuma tervituse põllumajandussfäärist intellektuaalsesse sfääri!“

Tagasi provintsi

Provintsist pealinna õppima tulnud tüdrukud lootsid enamasti ära võrgutada mõne põlise moskvalase, et jääda elama unistuste linna. „Aga mina unustasin kõik need plaanid ja abiellusin noore tundmatu provintsinoormehega, sest ma armastasin teda!“ on meenutanud Raissa.
1955. aastal, kui lähenes ülikooli lõpetamine, sai Gorbatšovidele selgeks, et neil ei õnnestu Moskvasse jääda. Kuigi andekad, olid nad ilma vajalike tutvusteta. Nii tuli noorel abielupaaril pakkida asjad ja sõita Stavropoli, Mihhaili kodukanti.
Provintsilinna vanade tegijate ringkaitsest läbimurdmine ei läinud lihtsalt. Ülikooli kiitusega lõpetanud ja edukalt aspirantuuriõpingute kaugõppe konkursi läbinud Raissa ei leidnud mitu kuud üldse tööd, siis aga töötas aastaid lihtsa sekretärina.
Ka Mihhail polnud rahul: ametlikult oli ta suunatud prokuratuuri, aga süda kiskus komsomolitööle. Tema kirg oli poliitika, ta tahtis muuta ja korraldada. Lõpuks õnnestus Mihhailil taas saada otsese parteitöö positsioon. Kõigest 39aastaselt, tolle aja kohta uskumatult noorelt, sai temast kohaliku rajoonikomitee esimene sekretär. Noor juht paistis silma ebatavaliste lahendustega, näiteks otsustas ta, et noored vajavad meelelahutuseks tsirkust. Kui Moskvast vastati eitavalt, rahastas ta seda kohalikest fondidest. Tsirkus osutus väga edukaks.
Esialgse üüritoa (voodi, kaks tooli ja riiuli aset täitev vineerkast) asemel sai pere peagi suurema riigikorteri. Sündis tütar. Gorbatšovid jäid Stavropoli kaheks aastakümneks. 1978. aastal kutsuti särav, vaevu keskikka jõudnud ja kõike muud kui tavaline provintsipoliitik Moskvasse. Kaks aastat hiljem sai temast kompartei keskkomitee läbi aegade noorim liige: ta oli 21 aastat noorem kui selle võimuorgani liikmete keskmine vanus.

Riigipeaks saamine

1985. aastal hakkasid ringlema anekdoodid, et Moskva Punasest väljakust on saanud suur matuseplats. Järjest oli surnud kolm vanadusest nõtra riigipead.
Nõukogude riigi maine päästmiseks tuli poliitbürool leida etteotsa mees, kes suudaks maailmale näidata elujõudu.
Raissa on meenutanud seda ajaloolist ööd. „Mihhail tuli koju väsinuna, öösel kell kolm. Alguses oli vait ja jõi omaette teed, mina istusin ja ootasin. Siis ütles: „Homme on pleenum. Võidakse tõstatada küsimus minu parteijuhiks saamise kohta.“ Mulle oli selline vestlus täiesti ootamatu! Tundsin, et see on ka temale vapustav pööre. Me polnud selleks valmis.“
Aga just see järgmisel päeval juhtus. Ja võibolla olid nad siiski selleks valmis, ise seda teadmata? Pealtnäha kogus riigipeaks saanud Gorbatšov end kiirelt, temast kiirgas enesekindlust ja nooruslikku energiat. Otsekohe kuulutas ta sõja alkoholismile, saades nii nõukogude naiste lemmikuks, pälvides aga meeste siunamist.
Uuendusi tuli järjest. Erinevalt oma eelkäijatest tegi Gorbatšov iga paari kuu tagant ringreise Venemaal ja kogu maailmas. Ta armastas suhelda lihtrahvaga ja kasutada neilt saadud teavet kiiresti ära. Kui näiteks keegi tädike kurtis, et poest on raske leida head tugevat riiet, kujundas Gorbatšov sellest peaprobleemi tund aega hiljem alanud kohtumisel rajooni juhtidega. Miks pole poes tugevat riiet saada?
Ka võõrsil oskas mees rahva sekka minna. Washingtoni tippkohtumise ajal 1987. aastal palus ta peatada oma limusiini ühel tänavanurgal, astus välja ja asus tee ääres seisvaid lihtsaid ameeriklasi kättpidi teretama. Ihukaitsjad püüdsid varjata oma üllatust ja olukorra kiirelt kontrolli alla saada.

Naise tuhvli all?

Varasemad nõukogude riigijuhid olid hoidnud oma naisi tagaplaanil. Raissa oli esimene abikaasa, kes astus rambivalgusse.
Naisteajakirjade lugejad Ameerikas ja Inglismaal hääletasid Raissa Gorbatšova aasta naiseks, olles vaimustunud nii tema tualettidest kui sellest, millise elegantsiga ta vestles ameerika ja inglise kirjandusest.
Nõukogude rahvas seevastu ei võtnud oma esimest leedit omaks. Raissa oli nõukogude naise kohta ebatavaliselt nägus, liiga daamilik ja liiga sõnakas. Temas hakati nägema pealetükkivat toretsevat eite, kes ei tea, kus on naise koht.
Kord küsis üks Ameerika ajakiri Gorbatšovilt, missuguseid küsimusi too oma naisega kodus arutab. Mees mõtles veidi ja vastas siis lühidalt: „Kõike.“ Vastus oli oma kompleksivabaduses rabav isegi Ameerika kõikenäinud publikule.
„Kui palju teie oma mehe arvamust mõjutate?“ küsis ajakirjandus Raissalt. Selle peale olevat naine naerma hakanud. „Ainult see, kes Mihhaili ei tunne, võiks arvata, et teda keegi mõjutab! Ta on väga enesekindel mees, tänu sellele ta saabki enda kõrval aktsepteerida mõtlevat naist... Me oleme temaga tõelised sõbrad.“
Mihhail vaid muheles kuulujuttude peale, nagu oleks ta oma naise tuhvli all. Kui Raissa hakkas talle vahel seltskonnas vastu vaidlema, tuli Mihhaili silmadesse naudinguhelk ja ta mängis mõnuga kaasa vaimset mängu. Juhtus ka seda, et ta ütles avalikkuse juuresolekul oma naisele: „Sul on vist õigus.“
Raissal oli „juhi naise“ rolli kõrval oma silmapaistev karjäär. Lisaks ülikoolis filosoofialektorina töötamisele oli ta kaitsnud julge teadustöö, kus uuris nõukogude naise sotsioloogilist portreed. Tema töö oli esimene selline uurimus, mis avalikustas kogu maad haaranud tohutu alkoholismi, ja küllap mõjutasid selle teadustöö tulemused ka Mihhaili alustama viinavastast kampaaniat.

Õudsed ööd riigipöörde ajal

1991. aasta augustis olid Gorbatšovid lõpuks ometi leidnud aega puhkuseks. Krimmis riigipea ametlikus suvilas oli kohal kogu pere. Raissa koos tütre ja kahe tütretütrega tegeles põhiliselt päevitamisega. Väimees Anatoli luges. Mihhail kirjutas suvilavaikuses raamatut perestroika vajalikkusest. Õhtuti käisid Mihhail ja Raissa pikkadel jalutuskäikudel.
18. augustil, puhkuse kolmandal nädalal, algas pärastlõunane vaikelu teisiti kui tavaliselt. Vaikus oli täielik: telefoniliinid olid läbi lõigatud. Jooksuga tulid teisest toast tütar Irina ja väimees Anatoli: „Miks televiisor ja raadio ei tööta?“ Mihhail rahustas peret: ootame ära, mis juhtub. Kuid ta ütles ka: „Ma ei tee mingisugust tehingut!“
Paari tunni pärast saabusid riigipöörajad nõudega, et Gorbatšov kuulutaks riigis välja erakorralise seisukorra või loobuks võimust. Gorbatšov keeldus esimesest võimalusest, nii ei olnud otsustanud mitte ainult tema, vaid ka kogu perekonnanõukogu.
Seepeale konfiskeeriti temalt riigi kõige tähtsam, tuumanupuga kohver.
Järgmistel päevadel elasid Gorbatšovid vaikusekotis. Õnneks oli Mihhail Krimmi kaasa võtnud pisikese Sony raadio, mille kohta tema valvurid ei teadnud ja kustkaudu sai ta salaja püüda uudiseid Moskvas toimuvatest tormilistest sündmustest. Hea tervise juures olev Mihhail kuulis, et kogu maailmas on levitatud uudist tema „võimust tervislikel põhjustel loobumise“ kohta.
Pinge suvilas kasvas. Raissa ei suutnud hetkegi magada. Kuidas kavatsetakse Mihhail haigeks teha? Kas nad võivad usaldada neile toodavat toitu või on see mürgitatud?
Kolme päevaga oli putš läbi, ent nende kolme päevaga oli läbi saanud ka Gorbatšovide valitsemisaeg. Kui Raissa lennukist maha astus, ahhetasid paljud. Ta näojooned olid vajunud alla, nagu oleks ta kolme päeva jooksul elanud läbi vähemasti kümme aastat. Tegelikult oli ta suvilapagenduses saanud insuldi.

Raissa haigus ja surm

Putšišokist alates oli Raissa nõrk ja vajas taastumisaega. Mihhail hakkas rahulikult kirjutama – järsku oli kõik muutunud, aega oli küllalt. Poliitika malelaualt oli ta minema klõpsatud ja ta ei osanud, võibolla ei tahtnudki sinna tagasi rabeleda.
Meedia ei puutunud enam oma eks-esikpaari, pilgud olid nüüd suunatud uuele juhile Boriss Jeltsinile, vaid vahel harva sai vene rahvas imestada: „Kas Gorbatšovid elavad ikka veel Moskvas ega olegi välismaale kolinud?“ Või siis, kui mõni reporter neid külastas ja Raissa rääkis, kuidas nad katsuvad rahaga toime tulla, kuidas majandavad oma korterit, kuidas ta armastab teha ise pelmeene ja teisi kostitada... Oma tütrest ja mõlemast tütretütrest oli ta alati armastanud rääkida pikalt ja soojalt. Kui tütar lahutas abielu, elas Raissa seda sügavalt läbi. Poliitikast ei tahtnud naine rääkida. Vaid mõnikord kumas läbi kibedus, kui ta mainis „inimesi, keda me olime usaldanud ja kes meid nii kergesti reetsid“.
Kaheksa aastat pärast riigipööret saabus uus pööre Gorbatšovide pereelus. Moskva arstid leidsid põhjuse, miks oli Raissa jäänud üha nõrgemaks – leukeemia, verevähk. Mitmelt poolt maailmast tulnud abipakkumiste hulgast valisid Gorbatšovid ühe Saksa kliiniku ja lendasid sinna.
Mihhail viibis naise kõrval palatis ööpäevad läbi, poolunes, iga natukese aja tagant tõustes ja aidates naisel voodis külge vahetada. „See ühendus, mis nende kahe hinge vahel valitseb, on hämmastav,“ ütles üks ajakirjanik ja kirjeldas Mihhaili punaseid paistes silmi.
Uudne kiiritusravi ei aidanud. Veel loodeti luuüdi siirata, aga Raissa oli selleks juba liiga nõrk. Ta suri sügisel, paar kuud pärast haiguse avastamist. Viimased päevad enne surma möödusid teadvusetus seisundis. Mihhail on meenutanud, et järsku lõi naine siiski silmad lahti, vaatas ta poole, üritas naeratada ja ütles: „Kuni sa oled siin…“ Need olid ta viimased sõnad enne lahkumist.
Raissa haigus muutis vene rahva suhtumist. Oli see nostalgia eelmiste aegade järele või süütunne kunagise põlastamise suhtes, igatahes haaras rahvast üldine sümpaatia Raissa vastu. Pärast surma seisid inimesed tuhandepäiste massidena järjekorras, et pääseda temaga hüvasti jätma.

Raissa matus: Mihhail Gorbatšov koos Raissa õe Ljudmilaga ja tütre Irinaga. Foto RIA Novosti/Wikipedia

Elu pärast

Mihhail Gorbatšov elab siiani Moskvas ja on vaimselt aktiivne, ta elatab end raamatute kirjutamise ja loengupidamisega ning juhib mitut heategevusfondi. Ametlikult pole ta end eales mitte ühegi teise naisega sidunud.
Hiljuti ilmus talt uus suur memuaarikogumik. Saatesõnas ütleb mees oma elule tagasi vaadates: „Mida enam ma sellele mõtlen, seda selgemalt näen, mismoodi juhtusid kõige olulisemad sündmused mu elus täiesti ootamatult.“ Ilmselt käis see nii riigipeaks saamise kui selle perioodi lõppemise kohta, aga ka selle kohta, mismoodi tuli Raissa tema ellu ja kui kiiresti ta sealt lahkus

https://petroneprint.ee/raamatud/inspireerivad-armastuslood-labi-aegade/

.

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised