Rein Marani ilmaruum maa peal ja kinos



Rein Maran - Penijõe, september 2016
Rein Maran Foto: Sven Arbet

Rein Maran on oma loodusfilmidega eestlaste loodusesse suhtumist mõjutanud üsna samamoodi nagu Fred Jüssi oma raadioloengutega ja ajakiri Eesti Loodus oma järjepidevusega. Elu on õppimine, õppimise tuum on märkamine ja märkamistest saab looming. Ainult nõnda on inimese elu rikas.

„Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides” ilmus esimest korda 2011. aastal. Marani elufilosoofia ja selle kujunemise lood kirjutas üles Alo Lõhmus.

“Igal olevusel on oma maailm, omailm, nagu seda nimetab Jakob von Uexküll. Omailm on määratletud sellega, missugused kontaktivõimalused on olevusel ümbritsevaga. Omailmad on aegade jooksul läbi põimunud süsteemiks. Ja seda omailmadest moodustunud süsteemi, kõike kokku, me nimetame eluks. Eluks, mille ees Albert Schweitzer aukartust tundis,” ütles Rein Maran aasta tagasi Maalehele.

Elu filmides on vägev väljend. Näitab eesti keele suurust. Eesti oma suur filosoof Uku Masing kasutab väljendit elusamus. Elusam elu siis. Rein Maran on osalenud üle saja filmi tegemises, nende seas on üle 50 autorifilmi meie looduse elust ja elukatest.

Kõigis oma filmides on ta püüdnud näidata ja mõista, kui keerukas on elu tegelikult. Näiteks seal “Ööbiku” raamatu alguses kõneleb ta loo, kuidas sattus sõjaväest vangilaagrisse, söekaevandustesse... Ta arutleb, et kui poleks laagrisse sattunud, ei oleks ta filmimeheks saanudki.
Veel enam: “Kui mind poleks arreteeritud ja ma oleksin edasi jäänud lennuväe sõjakooli, siis ma ilmselt praegu ei elaks. Sest niipalju kui mul on andmeid oma kursusekaaslaste kohta, ei ole neist ükski praegu elus. Enamik neist tapeti Aasias peetud sõdades maha. Neile topiti selga Korea või Vietnami mundrid, kuigi nad ei osanud sõnagi nende rahvaste keelt. Kuid lennata nad oskasid. Ja nad said hukka, sest Ameerika lennukid olid paremad.”
Laagri kohta ütleb Maran, et sai sealt väga korraliku ülikoolihariduse. “Diplomit küll ei antud, aga see ehk polegi nii oluline.”

Loe veel

Rästik

1978. aastal tuleb Maranil välja film “Tavaline rästik”. “Ööbiku” raamatu sellele pühendatud peatükk algab tõdemusega, et see film kuulub “nende filmide kihistusse, mis on pühendatud loomadele, kelle suhtes inimese ettekujutus on kõige ekslikum”.
Just ses peatükis ütleb ta, et “loodus on ratsionaalne, lõbu pärast tapab ainult inimene”. Ta räägib oma tutvusest rästikutega muu hulgas ka loo, kuidas kevadise kõigusoojase mao oma peopesale istuma laskis. Lamas ise pikali maas, käsi välja sirutatud ja ootas. “Kogesin ise, et madu tõepoolest tuleb käe juurde, pikapeale tuleb ta ka ilusasti peopesale ja tõmbab sinna rõngasse, tunneb end seal hästi.”

Tunnistan, et kogu see raamat on loodusest, kuid samas täis eeskuju võtmist väärt õpetussõnu. Sealsamas rästikuloos näiteks ütleb Maran, et võttis enne filmi tegemist ühendust kohalike maotundjatega. Ja siis pistab sinna sisse ütlemise “ning, et ma ei kannata eriti nimetamisväärselt rahvusliku piiratuse all, siis ka Moskva serpentoloogidega”.

Nii on, kõigi oma filmide puhul püüab autor Maran enne oma filmitava eluka, kangelase kohta teada saada niipalju kui vähegi võimalik. Alles siis saab sulguda üksindusse ja tunda ise, omal nahal, ise kogeda, mille ja kellega on tegu.

Raamatut lugedes ei leidnud ma otsesõnu öeldult, et Rein Maran loodust tundma õppides õpib tegelikult tundma inimest, aga seal mõtete õhus on see olemas igal hetkel.

Eksperimendi “rästik peopesal” kohta ütleb ta: “Olen kõike muud kui uljas inimene, aga see kontakti tunne, mis mao peopesal viibimisel tekkis, oli imeline. Kehalise kontakti tunne on ürgne tunne, see muudab looma sulle omaseks.”
Oma elust rääkides on Marani rõhuasetus ikka sõnadel õppimine ja tundmaõppimine. See võib tunduda tavaline, aga pea kõigi lugude juures räägib meister ka tunnetusest ja juhusest kui olulisest komponendist elus ja loomingus.

Samastumine

Maran püüab ja saab loodusega vahel üheks, unustab aja, tajub, kui imeline see on. Aastataguses intervjuus Maalehele ütles 85aastane Rein Maran: “Selleks et ümbritsevast osa saada, tuleb omaks võtta antud keskkonna tavad, liikuda vaikselt, ruttamata, muutuda võimalikult märkamatuks. Aeg-ajalt tarduda paigale. Eriti siis, kui märkad mingit liikumist. Tasapisi, samm-sammult hakkad märkama, kui mitmekesine ja rikkalik elu sind tegelikult ümbritseb.”

Ilus on see, et öeldu ei ole ütleja suus sõnad, sõnad, sõnad, vaid ta on nõnda elanud ja selle elu filmidesse valanud. Oma lugudes ses kõne all olevas raamatus käib Marani jutust aeg-ajalt läbi mängufilmi teema. Muidugi on ta pika elu jooksul mängufilmide juurde sattunud, ühe, ebatavalise – “Laanetaguse suvi” – ka ise teinud. Aga Maran (ka see on filmitegijate seas ebatavaline) ütleb, et ta ei taha teha mängufilmi. Ta ei taha olla filmirežissöör, vaid tahab olla operaator, vaadata maailma läbi kaamerasilma. Nii pääseb lähedale.

Ta räägib näiteks makrovõtetest. Ämblikust filmi tehes jättis maha suitsetamise, öeldes ka, et oli enne padusuitsetaja. “Makrovõtteid tehes oled sa putukale niivõrd lähedal, et nad tajuvad suitsu lõhna. /---/ Kui vaatasin ämblikke eemalt, siis nad tegutsesid, kui aga neile juurde läksin, muutus kõik. Ei olnud palju mõistust tarvis, et aru saada, miks.”

Selles loomingu kaudu esitatud eluloos kohtab peale metsaelukate ka inimesi. Maran suhtub neisse samasuguse tähelepanuga, suhtleb teadlastega ja metsaerakutega, metsavahtide ja külaullikestega, osates neis märgata seda, mis õpetab ja elust ime teeb.

Marani elu ja sellest filmide ehk siis loomingu toel tehtud ülevaatlik raamat on tähtis juba ainuüksi sellepärast, et selline tunnetus muutuvas maailmas ei hääbuks. Raamat kinnitab seda, mille Rein Maran on sõnastanud nii: “Mida aeglasemalt kulged, seda avaram ilm.”

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/ või osta iganädalast raamatut koos Maalehega müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised