Rein Sikk: Eesti Igor rääkis Vene Igorile pikalt-pikalt oma tööst Eesti piiril

 (3)

Vasknarva
Narva jõgi Vasknarva juures. Punamäe kordaon asub lõuna pool Alutaguse vallas.Foto: Arno Mikkor

Virumaal on kõik suurem, kirglikum ja vägevam kui mujal Eestis. Virumaa on Eesti mudel nii heas kui ka halvas. Virumaa on Eesti kontsentraat, mis väetatud nii põlisrahva higi ja vere kui ka külaliste kirglikkusega. Kui Ameerikas oli Metsik Lääs, siis Eestis on meie oma Metsik Ida. Nii ütleb Rein Sikk oma värske raamatu “Minu Virumaa” kohta.

Ajakirjaniku tööpõld pole kusagil piirkonnas niivõrd säravate isiksuste, uskumatute võimaluste ja katsumuste rohke kui Virumaal. Tuleb ainult võimalustest kinni võtta, mitte peljata müstikat. Ikka silm säramas ja hing avali hoida ka ugrimugride omast hoopis teist laadi kultuuridega kohtudes. Ikka tuleb nendegi esindajaid täisväärtuslikeks virulasteks või siis vähemasti virulaste sõpradeks pidada.

Üks slaavimüstilisemaid kogemusi, mis mulle osaks saanud, oli aga kahe slaavlase Igori ja Igori kohtumine Punamäe kordonis Gorodenko asulas Narva jõe veerel. Olen sellest varemgi kirjutanud, aga kirjutan siingi üle, lisades praegu meenuvaid hetki ja detaile. Sest nii juhtuda on võimalik vaid slaavi müstika keskel, Ida-Virumaa veerel. Ilma sellise müstikata poleks Virumaa see tõeline Virumaa.

Niisiis.

Loe veel

Seotud lood:

„Ma olen eestlasi ikka pidanud kultuurseteks ja täpseteks inimesteks, aga nüüd kiusate te mind mitte millegi eest, eksisin kõigest kuuekümne meetriga...“ Nii pragas sajandivahetusel Eesti piiril kartsas istuv Vene Igor.

Ta oli tigedust ja nördimust silmini täis ja needis hingepõhjani seda päeva, mil ta otsustas Narva jõele kalale minna. Sest just Narva jõelt, Eesti piiri ebaseaduslikult ületamiselt ta kinni võetigi. Ta oli ligi kuuskümmend meetrit üle lubatud joone Vene poolelt Eesti poolele tulnud.

Mina olin piiril aga juba nädal aega olnud. Kirjutanud seal lugude sarja „Piirivalvuri päevik“. Olin kakskümmend neli tundi ööpäevas koos toimetamas piiri valvavate meestega, et nende elust ja tööst täieline ja tõeline pilt kätte saada. Isegi piirivalvuri vorm oli mul seljas, et vähem küsimusi – stiilis, kes see totakas tsivilist teiega kaasa tolgendab – esitataks.

Nii me siis Narva jõe veeres Punamäe kordoni ligiduses Vene Igori vangistasimegi, sest ta oli oma spinninguga ja paadiga liiga kaugele Eesti vetesse tulnud. Piiririkkumist peab iga maa suureks patuks, olgu siis põhjuseks spinning või spionaaž, vahet pole.

Venemaa Igor, Peterburis elav ja töötav laadija, oligi nüüd piiririkkumise järel Eesti piirikordoni kartseris herilasena tige, pistrikuna terav. Kohe virutab või nõelab, kui valla pääseb. Nii tundus.
Kordas siis me Vene Igor taas: „Ma olen eestlasi pidanud kultuurseteks ja täpseteks inimesteks, aga nüüd kiusate te mind mitte millegi eest, eksisin kõigest mõnekümne meetriga...“
Püüdsin rahumeelselt Igorile vastu väidelda: „Kui mina tungiks mõnikümmend meetrit Jaanilinna piirilt Venesse, siis tõenäoliselt me siin ei räägiks, sest mul oleks mõnikümmend grammi tina kõhus.“

Vene Igor oli selle peale tükk aega vait. Vist tabasin valusasse kohta.
Siis teatas Vene Igor oma uue tõe: „Aga sellegipoolest represseerite te siin Eestis venelasi, nad on teise kategooria inimesed, ma tean!“
Mudis jõuetus raevus sõrmenukke.
Vaikus minu poolelt.
Vaatasin ja ootasin huviga, mida kostab nüüd Eesti Igor.
Nimelt oli piirivalvekordoni kartserisse vangistatud Vene Igoriga jutlema tulnud ka Eesti Igor, priinimega Sedunov, tollane kordoniülema asetäitja.

Jah, jah, just seesama legendaarne Eesti Igor, kes oli käinud aastaid mööda Narva jõe kaldaid, sumanud sealsamas ligidal soodes, mütanud metsades. Välja kaevanud, koju toonud ja puhtaks pesnud Eesti ühe suurima sõjatrofeede kogu alates püssidest ja lõpetades... lennuki- ja tankirusudega.

Ja Eesti Igor hakkaski Vene Igorile rääkima. Eks ikka sellest, kuis Eesti riik venelasi ja eriti teda – Eesti Igorit – „ahistab“...

Mida enam Eesti Igor rääkis, seda pikemaks Vene Igori nägu venis. Eesti Igor rääkis Vene Igorile pikalt-pikalt oma tööst Eesti piiril. Ja teiste venelaste tööst Eesti piiril, üleüldse elust ja olust. Eelkõige aga sellest, kuidas on venelasena Eesti piiri ja riiki teenida.
Vene Igor oli nüüd tükk aega taas sõnatu.

Natuke hiljem tegime aga Vene Igoriga juba koos õues suitsu. Ta oli piisavalt rahunenud. Ja Vene Igor tunnistas siis üles oma suurima hirmu. Selle, et ta arvas, et teda kui slaavlasest piiririkkujat hakatakse Eestis kohe peksma ja ei tea mis kombel veel mõnitama ja piinama.

Sest sellised kolejutud olla Peterburis Eesti elu kohta koledal kombel levinud.

Eesti natsid, maailma koledaimad natsid. Nii olla räägitud.

Õhtu lõpetuseks, enne kartserisse öömajale tagasi saatmist lubati piiririkkujast Vene Igoril isegi Eesti riigi kulul koju helistada ja oma kurb piiririkkumise lugu kodustele ära rääkida.
„Kui kultuurne,“ ohkas Vene Igor end magama sättides, kõht Eesti piirivalvurite rammusat rokka täis.

Samal ajal avas aga Eesti Igor piirivalvekordoni köögis Vene Igori püütud haugide suid. Kokku võeti Vene Igorilt ära ju kümme pirakat purikat, mis tal paadis olid. Eesti Igor aga muudkui uuris kalade suid, justkui professionaalne haugide hambaarst, et näha, kas seal landijälgi ka on. Või pole.

Kui landijäljed on olemas, polnud Vene Igor meile valetanud, et püüdis kalad spinninguga ja tõstis seejärel purikad ahingu abiga paati. Kui aga haugide suudes landijälgi pole, läheks rikkumiste kirja ka ahinguga kalapüük.

Rein Sikk “Minu Virumaa. Üks poiss, üks vanne, üks maa”, kirjastus Petrone Print 2018.


https://www.rahvaraamat.ee/p/minu-virumaa-%C3%BCks-poiss-%C3%BCks-vanne-%C3%BCks-maa/1023949/et?isbn=9789949608720


https://petroneprint.ee/raamatud/minu-virumaa/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised