Saade "Vana hõbe": kuidas saab Hardi Tiidus rääkida ekraanil ja istuda samal ajal siin elutoas
Hardi Tiidus tegi seitse aastat Eesti Televisioonis saatesarja „Vana hõbe”, mis oli nii populaarne, et selle nimega kutsuti ka Hardit ennast. Kunstnik Hugo Hiibus on selle saatega seoses rääkinud ühe värvika juhtumi raamatus "Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber", mis nüüd Maalehe sarjas uuesti ilmub.
Saatesari „Vana hõbe” oli üks asi, mille üle võib küll rõõmu tunda. Antiikaja tarkused kuluvad ka praegu ära. Ühes saates oli selline lugu. Ma rääkisin, kuidas Aleksander Suure väed vallutasid Pärsia. Siis toimusid niinimetatud Susa pulmad. Aleksander tahtis niimoodi pühitseda pärslaste ja Makedoonia sõjameeste vennastumist. Ta võttis naiseks Pärsia kuninga Dareiose tütre Stateira ning samal päeval pidasid pärslannadega pulmi ka 80 tema kõrgemat pealikut ja 10 000 sõjameest. Aleksander kuulutas: „Olgu suurejoonelised pulmad minu suurte võitude krooniks. Tänane lahing on minu suurim võit, sest selles pole langenuid, vaid siit võrsuvad uued elud.” Seal pulmas ütles siis üks äsja pärslaste käest vangist vabastatud mees Aleksandrile: „Suur kuningas, me täname sind selle eest, et sa andsid meile sellise võimaluse, vabastasid meid orjapõlvest!” Selle peale ütles Aleksander: „Ära täna mind! Võta arvesse seda, et mida suurem ülemus saab võimule, no hilisematest ülemustest, seda rohkem on see võim talle väärt. Vana peremees oskas sind hoida, aga see uus, see hakkab sind taga kiusama ja piinama ja võib-olla ka koguni hävitama.”
See oli tohutu elutarkus sellel suurel kuningal, kes suri nii varakult. Ta teadis, millal võtta kelleltki võim ja millal anda kellelegi võim. Siin on suur tõsi taga. Ei maksa kõike vana kohe üle parda visata, tuleb osata hoida ka neid inimesi, kes on vajalikud ja targad – no vähemalt arukad.
„Vana hõbe” oli omal ajal ikka väga populaarne saade. Sõber Hugo Hiibus on sellest ühe värvika juhtumi meelde jätnud.
„Seoses mälumängudega olime mina, Hardi Tiidus ja Valdo Pant Pärnus. Pidulik lõunasöök asja lõpetuseks venis õhtusse. Kavas oli kella seitsmeks jõuda Tallinna. Aeg läheb lõbusas seltskonnas märkamatult. Kell oli juba lähenemas seitsmendale õhtutunnile, kui Pärnu seljataha jäeti. „Kas me nüüd seitsmeks Tallinna jõuame?” muretses Hardi. „Tahaksin oma saadet näha...” Tollal oli eetris väga populaarne saade „Vana hõbe”, mida Hardi tegi. Autojuhi arvates oli see tehniliselt võimatu. Aega oli jäänud vaid veerand tundi. Lahenduse leidis Pant – ütles, et peatuksime esimese talumaja juures, millel antenn katusel. Saadet ei pea ju tingimata Tallinnas vaatama! Ühe kurvi taga sobiv maja tuligi: antenn katusel, läbi akna sinetas ekraan, pere ametis telesaate „Vana hõbe” vaatamisega. Kõik olid saatesse nii süvenenud, et külaliste tulekut ei märgatudki. Tiidus istus lähimale vabale toolile ja süvenes samuti saate vaatamisse. „Vana hõbe” juba käis. Pant jäi avatud ukse piida najale sirgelt suitsetama. Nii möödus minutit kümme, kui pereema pooleldi alateadlikult hetkeks ukse poole vaatas. Nähes toas istuvat Tiidust, ehmatas mutike sedavõrd, et vaatas suuril silmil kord ekraanile, siis toas istuvale Tiidusele, siis taas ekraanile. Ta suust ei tulnud ainsatki heli. Ilmselt oli ta niivõrd rabatud: ekraanil ometi räägib elus Tiidus ja sama mees istub ka siinsamas toas, Tallinnast 110 kilomeetri kaugusel?! Too televiisoris räägib, see siin vaikib... Pant tabas lennult situatsiooni tragikoomikat. „Proua, andke meie sissetungimine andeks! Too härra siin on ehtne Tiidus, see ekraanil on topis!” selgitas ta.” Vaat selline seik on sellest ajast sõber Hiibusel meeles.
Maalehe raamatusarja "Eestile elatud elud" saab tellida
või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.
