„Miks Annemari?“ pahvatas Maia. Tema äraolev toon andis Handole märku, et naine eksleb kusagil oma sisekosmoses ning küsimus polnud kellelegi esitatud.
„Kui hästi sa Annemarit tundsid?“ küsis Hando, kui Maia oli end natuke kogunud.
„Ta oli mu parim sõbranna,“ kõneles Maia. „Kui ta inglasega abiellus ja Manchesteri kolis, ei saanud me enam kuigi sageli kokku, aga see-eest kirjutasime ja helistasime pidevalt. Tema surm, selline kohutav… see tundus täiesti võimatu. Arusaamatu!“
„Annemari tapeti 2005. aastal, Janika ja Ainar 2008… Kas need aastaarvud seostuvad sulle millegagi?“
„2005 tuli Annemari mulle külla. Siis ma ei töötanud veel Luiveres, vaid Sakus. Mu tütar sai viieaastaseks. Annemari tõi talle Inglismaalt imearmsa kleidi ja lipsudega kingad. See pole muidugi tähtis… Annemari tuli Eestisse terveks nädalaks ja me käisime selle aja sees ka Luiveres. Tegime väikese nostalgiatuuri lapsepõlveradadel. Tagasi Inglismaale ta enam ei jõudnud…“
„Uurimisaruande järgi olid sa üks viimaseid, kes Annemarit elusana nägi. Ja sa kinnitasid toona politseile, et Annemari jutus ega käitumises polnud märkigi teda ähvardavast ohust.“
„Muidugi mitte.“
„Aga ta pidi veel enne Inglismaale tagasipöördumist kellegi vana tuttavaga kohtuma?“
„Nii ta ütles, jah. Ta ei maininud nime ja ma… ei tundnudki selle vastu huvi. Tal oli siin palju tuttavaid.“
„Kas seda Annemari tuttavat võisid tunda ka Janika, Ainar ja Toomas?“
„Ei tea.“
„Huvitav on see,“ kõneles Hando ühe laual lebanud toimiku serva näppides, „et Annemari kehas oli surma hetkel pisike kogus kangemat kraami.
Janika ja Ainar olid lähedaste sõnul maadelnud juba mitmeid aastaid viinakuradiga, aga surmaeelsetel nädalatel olid nad suutnud kainena püsida.
Ekspertiis kinnitas, et mõlemad surid siiski vintis peaga. Toomas ei olnud napsisõber, kuid ka tema verest leiti alkoholijälgi. Ta oli oma surmaõhtul üksi kodus olnud, võtnud topsikese viskit ja läinud siis vanni. Kuna uks oli nagunii lahti, ei olnud mõrvaril muud muret kui sisse astuda ja kuritegu toime panna. Vannitoas polnud näha jälgi võitlusest või vastupanust, mis viib paratamatult järelduseni, et Toomas kas tundis toda ootamatult ilmunud külalist või tegutses mõrvar nii kiiresti, et ta ei jõudnud reageerida. Mõrvar andis talle mitu tugevat lööki pähe ja surus seejärel teadvusetuna vee alla. Siis võttis ta sülearvuti, hiilis välja ning kadus. Tunnistajaid pole, sõrmejälgi ammugi mitte. Sama lugu on varasemate ohvritega. Annemari, Janika ja Ainari surnukeha juurest ei leitud nende mobiiltelefone ega muid isiklikke esemeid.
Ka Toomase mobiil on kadunud. Kui mõrvar oli nendega eelnevalt kontaktis olnud, siis ei maksa imestada, miks ta mobiilid kõrvaldas.
Need neli mõrva on sooritatud pika perioodi vältel, kuid neil on lisaks sooritusviisile veel üks ühine joon: Annemari, Janika, Ainar ja Toomas elasid küll eri kohas, aga kõik nad mõrvati pärast seda, kui nad olid käinud Luiveres.“
„Seda ma ei teadnud,“ ütles Maia üllatunult.

Marek Kahro „Seal, kus näkid laulavad“, kirjastus Pilgrim 2016