Seiku Vladimir Võssotski elust: Tallinn. Lootuse võõrastemaja

 (12)

Seiku Vladimir Võssotski elust: Tallinn. Lootuse võõrastemaja
Vladimir VõssotskiIgor Palmin/Wikipedia

Venemaa kuulsaima bardi Vladimir Võssotski austajatel on vedanud, et raamatu „Vladimir Võssotski. Mäletusi“ autor ning laulja, luuletaja ja näitleja David Karapetjan oli Võssotski lähedane sõber ning tunnetas tema laulude sügavust ja tähtsust. Peatükis „Tallinn. Lootuse võõrastemaja“ kirjeldab Karapetjan, kuidas ta kutsus Tallinna-reisile kaasa Vladimir Võssotski ja milline seiklus sellest sõidust sai. Oli aasta 1970. Kaks aastat varem filmiti Tallinnas NSV Liidu - Itaalia koostööfilmi „Punane telk“, kus Karapetjan mängis koos Itaalia tähe Claudia Cardinalega.

Ent esialgu on 1970. aasta soe september ning ma lähen mälus tagasi meie nooruse Tallinna vaiksesse sügisesse... Meid oli seal neil päevil neli, aga võib ka öelda, et viis. Sest kas polnud siis peenutsev vanamoodne Tallinn meie vaikiv kaaslane? Nüüd on temagi, järgides moodi, end piirivaiadega meist uhkelt eraldanud, taastanud oma mängu-status quo...

Kord, väsinud oma südame- ja muudest hädadest, mõtlesin naasta Tallinna, kus kaks aastat tagasi olid toimunud „Punase telgi” võtted. Tookord elas kogu meie võttegrupp linna kõige prestiižikamas võõrastemajas tagasihoidliku nimega Tallinn. See oli suur sündmus Tallinna elus ja seda enam hotellipersonali elus. Või veel! Võisid nad nüüd ju oma silmaga näha populaarseid filmitähti ja nende tualette, saada osa nende kapriiside kibedatest saladustest. Mina aga ühendasin kõikjal viibiva Figaro sarnaselt keele pudeda niidiga kaht vaenutsevat laagrit: altruismi maailma kasu maailmaga. Võtetest vabal ajal kadusime me teise korruse mugavasse baari, kus kaks tarmukat baaridaami – eestlanna Helga ja Jordani tütar Stella – pingutasid kõigest väest, et külalised tunneksid end nagu kodus. Just selles baaris oleks mind tookord peaaegu värvanud Soome luure kütkestav töötaja Aila. Õnneks läks mul korda veenda rohesilmset najaadi Suomi riigist, et elus on ka midagi huvitavamat CIA ja KGB vastasseisust. Näiteks mõlemapoolne armastus. Kõik lõppes tormilise hotelliromaaniga, mille tules põlesid maani maha nii teenistuskohusetunne ja paljastamishirm kui ka kustumatu viha nõukogude Venemaa vastu. Ühesõnaga, nende mõne võttenädala jooksul olid „mu mustad lokid” võõrastemajas korralikult tuttavaks saanud, mis andis mulle aluse enesekindlalt eeldada, et nad kõik on mul seal peos. Seda enam, et järgmisel aastal pärast võtteid olin käinud seal koos sõbraga ning mingeid probleeme meil koha saamisega ei tekkinud. Mind mäletati.

Loe veel

Seotud lood:

Otsustanud veel kord külastada tuttavaid kohti, ahvatlesin ma kergemeelselt sõidule kaasa Volodja, kellel oli just tekkinud teatris „aken”. Volodja oli meeleldi nõus ning juba ette muretut nädalalõppu nautides suundusime me Vnukovosse.

Reaalsus osutus minu ettekujutusest märksa proosalisemaks. „Ma tulin koos seltsimehega. Mulle on tarvis tuba kahele,” pöördusin ma sundimatult tuttava keskealise administraatori poole.
„Meil pole vabu kohti,” langetas sentimentaalsete kalduvusteta eestlanna mu maa peale. Leti ees rahulikult seisva Volodja silme all vajusin ma häbiväärselt põhja. Veidi nõutuna lasin käiku oma peamise trumpargumendi: „Kas te ei mäleta mind? Ma olen Karapetjan, töötasin siin koos Cardinalega!”
„Jah, kuid teie ju pole Cardinale...” täpsustas naine sarkastiliselt.

Piinlikkust tundes palusin Volodjat esialgu hallis istuda ning lonkisin teise administraatori otsinguile. Too oli kaunis, abielus eestlanna, kelle ümber ma võtete ajal edutult keerelnud olin, pälvides Cardinale enda komplimendi: „Sul on suurepärane maitse.” Marika oli vahepeal veel kaunimaks muutunud, kuid minu ilmumine ei kutsunud temas esile mingit hingevärinat. Patt olnuks kurta hotelli töökollektiivi liikmete viletsa mälu üle. Ei, minu tundsid mõistagi kõik ära, kuid tundsid ära nii-öelda miinusmärgiga. Marika oli haaratud sügavmõttelisse vestlusse oma kaastöötajatega. Mu naiivne soov temaga isikliku tutvuse õigusel suhelda ei innustanud teda põrmugi. Ta ei pidanud vajalikuks isegi naeratada.

„Te ju näete, et ma olen praegu hõivatud.”

Claudia Cardinale. Foto Wikipedia

Seda tapvat argumenti polnud millegagi pareerida, mu kaart oli löödud. Kurat võtaks neid tšuhhonkasid! Ja Severjaninit tema Eestimaa-vaimustusega. Pole midagi öelda – „oaas argises tühisuses!” (Severjanini luuletus „Poees Eestist” lõpeb ridadega: „Эстония, милая Эсти, / Оазис в житейской тщете!”)

Praegusel hetkel oleks hoopis kohasemalt kõlanud tema märksa vaoshoitum resümee: „Ja kõikjal ilma inimhingeta inimeste näod.” (Severjanini luuletuses „Elu veidruste poees” („Поэза странностей жизни”, 1916) on read: „И всюду человечьи лица / Без человеческой души...”

Minust käis suisa kuum hoog üle. Volodja ees oli ebamugav: lubasin, tõin kohale – ja selline ootamatu pööre. Viimased illusioonid haihtusid: selge, et selle publiku jaoks olid üks asi võõramaalased ning hoopis teine asi venelased ja „muud kaukaaslased”. Kuid Marika oli mu viimaseks šansiks ning tarvis oli ikkagi püüda seda jäälasu üles sulatada. Ent pisut hiljem. Esialgu tegin Volodjale ettepaneku – kuni Marika vabaneb – juua tassike kohvi minibaaris, mis asus otse hallis. Seadnud end baarileti taha mugavalt istuma, vaatasin ma baaridaami... ja tundsin ära Stella.
Jõudnud vähem kui poole tunni jooksul tunda kahekordset alandust, arvasin, et ka tema käitub „eesti stiilis”, kuid olin jätnud kahe silma vahele ta päritolu ja hariduse: tal oli kodus Tallinna ülikoolist saadud füüsiku-matemaatiku diplom. Tervitanud mind esimesena, tundis Stella huvi meie sõidu eesmärgi vastu. Märkasin, kuidas ta Võssotskit vaatas: muidugi tundis kohe ära. Ma ei kahelnud enam, et ta aitab meid, ja rääkisin talle nukralt tema kolleegide osutatud jahedast vastuvõtust. Aega viitmata läks Stella üles hotelli direktori juurde ja korraldas kiiresti meile kahekohalise numbritoa. Maksnud toa eest ja leppinud oma ootamatu päästjaga kokku õhtusöögi ükskõik millises tema valitud restoranis, läksime õue. Jalutasime hotelli juures kerge südamega, imetlesime sügisesi klumpe ja vestlesime kirjandusest.

Millegipärast läks jutt kohe Majakovskile ja tema poeetilisele koolile. Rabava enesekindlusega õiendasin ma Poeediga arved, süüdistasin teda „ühemõõtmelisuses” ning vastandasin talle Mandelštami ja Tsvetajevat kui „mitmekihilisi”. Volodja püüdis kohmetult mu ründeid pareerida, tsiteerides poeetilise julguse näitena kuulsaid ridu:

Упал двенадцатый час,
Как с плахи голова казнённого.

Ent mina olin juba perutama hakanud: „Sõnaline ekvilibristika,” lõikasin ma provintslasest pooltaibu kategoorilisusega. Õiendanud uljalt arved Majakovskiga, võtsin käsile Voznessenski ja Jevtušenko, tõsi, tunnustanud armulikult nende andekust, mida nad „tseremoonitsemata ekspluateerivad”. Mulle tegi alati meelehärmi Volodja kõrgendatud hinnang neile kahele „mõtete valitsejale”, tema imelik sallivus nende tiivutu ja teenistusvalmi muusa suhtes. Kui vähe peab olema eneseaustust, et avaldada „Lenin Longjumeaus” ja „Bratski HEJ”?! Ent enne seda olid ju olnud „Viimane elektrirong” ja „Lepapuust kõrvarõngas”. Ka Andrei Tarkovski rääkis mulle neist meestest avaliku põlastusega: „Populaarsuse nimel on need kaks kõigeks valmis. Kui nad sellest äkki ilma jäävad, siis jooksevad alasti mööda Moskvat, et vaid sattuda tähelepanu keskmesse.”...

Võssotski sallivus pani imestama. Ta vältis ilmselgelt kohtuniku rolli, nähtavasti uskus, et talent heastab paljutki. Minu mälu järgi lausus ta teravusi tuntud kunstitegelaste kohta vaid ühel korral ja sedagi siis, kui oli kergelt vintis. 1974. aastal kuulsin teda esmakordselt teiste oportunismi hukka mõistmas: „Nad mõlemad, mõlemad on kõigesööjad – nii Nikita kui ka Andron.”
Jutt käis muidugi Nikita Mihhalkovist ja Andron Kontšalovskist.

---------------------------------------------------------------------

Isehakkajalikus ei olnud Võssotski loomuses: ta ootas kannatlikult ametlikku kutset Olümposele. Ei jõudnud ära oodata. Just „alandatud austajas” nägid „jumalad” ohtu oma olümposlikule rahule. Seepärast antigi geniaalse „Hävitaja” autorile platnoi ja väiksema venna staatus. Nähtavasti tundsid nad instinktiivselt, et tema poeesia puhastav torm saadab nende muusa, kes lipitses iga epohhi ees, kepi ja kotiga rändama.

„Volodja!” sekkus äkki meie luuledispuuti teadmata kust tulnud erutatud naisehääl. Pöördunud mõistmatuses ümber, nägime enda poole suunatud rõõmsalt säravat musta silmapaari.
„Galja, kurat võtaks, kuidas sa siia sattusid? Kas sa oled üksi?” jõllitasime me hämmastunult seda keskpäevast viirastust.
„Ei, Anjaga...”
Ja oligi tegelikkus rikkunud meie hingede õrna vaherahu; ohtu sattus ka meie karm mehine eraldumine. Moskva ärevus oli lennanud meile järele, paisates põrmu nii suurte raskustega saavutatud muretuse.
See oli veider paar. Kaks mannekeeni: Anja ja Galja. Tollal ei olnud stjuardesse, olid reisisaatjad; polnud mannekeene, olid rõivaste demonstreerijad. Et võtta nendelt haruldastelt ja elegantsetelt elukutsetelt erandlikkuse oreool, drapeeriti nood ametid ettekavatsetult raskepäraste ja seedimatute nimetuste sõnakõlksudega. Kuid isegi proosaline sissekanne tööraamatus ei suutnud muuta neid kütkestavaid iludusi harilikeks töökaaslasteks.

Nad olid antipoodid. Galjale antud kirglik Baškiiria steppide ilu võistles lumivalge Anja vaikse sädeleva hurmaga. Saanud Moskvas teada, et me lendame Tallinna, sööstis Galja pikemalt mõtlemata meile järele, ahvatledes reisile ka Anja, kellega ma tollal kõvasti nägelesin. No tõepoolest, vaat „mis imelikud asjad meil Venemaal kokku liibuvad”. Et kaks ilusat tüdrukut, pealegi veel mannekeenid, sõidavad oma raha eest järele kahele mitte kuigi rikkale mehele ainsa eesmärgiga „hingata nendega sama õhku”, nagu väljendus Galja?! Isegi kui neist meestest ühe nimi on Võssotski. Muide, intriig osutus märksa keerukamaks, kui võis esmapilgul tunduda.
„Aga kus on Anja?”
„Ta magab.”
Vaat kus uudis! Magab ühiselamus mingite tudengite-armeenlaste juures, kellega tüdrukud lennujaamast linna olid sõitnud. Ei maganud, vaadake, terve öö. Imestusest läksid meil näod pikaks:
„Mis tudengid veel? Ja miks sina üksi oled?”
„Ma sõitsin siia hea õnne peale, et teid leida. Anjaga leppisime kokku, et kohtume kell kaheksa õhtul Moskva kohviku juures.”
Galja segased selgitused meid ei veennud ning me otsustasime sõita ühiselamusse ja päästa Anja kahtlaste armeenlaste käppade vahelt. Tiirutasime kaua tudengilinnakus, kuid tulemusteta.
Ei, siin oli midagi valesti. Galja käitumine paistis vähemasti imelik. Naasime võõrastemajja tühjade kätega ja läksime Stella juurde kohvi jooma. Oli tunda, et Volodja pole kaunitaride ootamatust tulekust vaimustuses, mina aga tundsin end ootamatult tabatuna...

Tol mälestusväärsel juulipäeval, kui kohtasin uuesti Anjat, tahtsin kohe helistada Volodjale:
„Lõpuks ometi olen ma armunud,” prahvatasin, veendes rohkem iseennast kui teda.
„No ja kuidas on?” jahutas Volodja mu võltsi vaimustust, hääles pisut irooniline varjund. Ta ei talunud üldse vaimustatust ega sentimentaalsust. Ja muide, Volodjagi polnud üksi: tema juures istus mingi mulle tundmatu neiu. Läksime elu nautima, sõitsime Vnukovo restorani, kus ma suurest rõõmust nina korralikult täis tõmbasin, ning tagasiteel istus rooli karske Volodja. Kuigi Anja käitus tol esimesel päeval imelikult, võttis „autojuht” asja rahulikult. Ööbisime minu pool. Meie Anjaga olime magamistoas, Volodja oma daamiga elutoas sinisel diivanil.

Mõne aja pärast astus Volodja minu tuppa sigarettide järele, ning nähes, et me lebame riietes, jäi seisma nagu soolasammas.

Hommikul, kui me neiud ära saatsime ja üksi jäime, ütles Volodja: „David, kui kaunis see oli, et te lamasite lahti riietumata. Vaadates teid, ka mina...”
Vaat nii! Aga teda võrreldakse veel don Juaniga...

David Karapetjan „VLADIMIR VÕSSOTSKI. Mälestusi“, kirjastus Tänapäev 2017

Vaata ka:

https://www.rahvaraamat.ee/p/vladimir-võssotski-mälestusi/1009473/et?isbn=9789949851836

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised