„Siin Ameerika Hääl, Washington” Tiina Pargi Ameerika-elu
„Siin Ameerika Hääl, Washington”
Ühel päeval helistas Tiinale Ameerika Hääle Eesti osakonna juhataja Ilmar Mikiver ja tegi ettepaneku: „Võiksid tulla meile lugusid tegema. Esialgu mittekoosseisulisena, aga edaspidi vaatame.”
„Miks mitte!” oli Tiina nõus. Lugusid ja intervjuusid teha ta ju oskas – mis siis, et seni oli ta neid teinud televisioonis, mitte raadios. Ja sõnaühend Ameerika Hääl äratas aukartust. Aastast 1951, kui Tiina oli veel laps, oli selle raadiojaama uudiseid Nõukogude Eestis kuulatud tähelepanelikult. Läbi segajate oli üritatud kinni püüda vabast maailmast tulevat iga sõna. Keelduda nüüd ettepanekust saada osaliseks vaba sõna levitamises tundus arutu. Ameerika Hääles töötas ka üks Tiina ülikooliaegne kursusekaaslane ja seejärel kolleeg ETVs – Mara Maret Aronovich, ülikooliaastail Maret Rebane.
„Tule siis toimetusse vaatama!” kutsus Ilmar Mikiver.
Toimetus tähendas Ameerika Hääle kontorit suures majas Independence’i avenüül. Seda maja polnud kerge üles leida. Tiina tuli kogemata vales metroopeatuses maha, pidi teed küsima ja siis jalgadele valu andma. Õnneks ei jäänud ta väga palju hiljaks.
Lugude tegemises löödi Ilmar Mikiveriga käed.
Kui Tiina oli juba veidi aega mittekoosseisulise töötajana lugusid teinud, andis Ilmar Mikiver ühel päeval teada: „Meil jäi toimetuses koht vabaks, üks vana toimetaja läks ära.”
Tiina kikitas kõrvu.
Mikiver jätkas: „Kas tahad kandideerida?”
Tiina võttis mõtlemisaega. Televisioon oli tema suur armastus. Ameerikasse oli ta kaasa võtnud oma Eestis tehtud saadete videoid. Eesti Televisioonis oli ta töötanud üle kahekümne aasta. See oli kogemustepagas, mida Tiina lootis Ameerikas kasutada. Osaliselt see õnnestus – Washingtoni kaabeltelevisioonikanal Channel 10 salvestas Tiinaga kaks pooletunnist saadet, kus Tiina rääkis Eestist ja oma teletööst. Kasutati ka kaasavõetud videoid saadetega Eesti kunstnikest. Tiinaga tehtud saadet korrati, sest sel oli vaatajahuvi.
Hea meel oli Tiinal sellestki, et ta õppis Fairfax Countys asuvas stuudiokompleksis tundma moodsat teletehnikat ja õppis ära videolintide monteerimise, ETVs oli monteerinud ikka videoinsener. Kaabeltelevisioonikanali saadet ette valmistades oli võimalik tutvuda ka professionaalse videotehnikaga, mis jättis Eestist tulnule rabava mulje. Ameerika stuudios võis näha seda, millest ETVs ei osatud veel unistadagi.
Tele- ja raadiotöös oli siiski midagi sarnast. Tiina jäi Ilmar Mikiveri ettepanekut kaaluma.
Mikiver hoiatas: „Konkurss on päris kõva!”
„Ahah,” võttis Tiina teadmiseks, „siin käib siis sedamoodi, et toimetajakohta niisama ei pakuta, tuleb igal juhul läbi konkursisõela käia.” Tasapisi oli ta hakanud taipama, kui tähtsaks peetakse Ameerikas tööd, töö¬koha saamist, töö tegemist ja sellega seotud edu. Vahel tundus, et töö ja rahateenimise nimel siin elataksegi. Edutu olemine võrdus vaat et patuga. Tööintervjuu oli püha toiming. Selle õnnestumise üks eeldusi oli tööotsija laitmatu kaubanduslik väljanägemine. Sassis juuste ja lääpas kontsadega tööotsijat tööle ei võetud.
Ilmar Mikiverilt veidi mõtlemisaega palunud, oli Tiina kindel: „Loomulikult ma tulen ja kandideerin Ameerika Häälde toimetajaks.”
Toimetajakonkurss koosnes kolmest osast. Kõigepealt tuli teksti tõlkida, seejärel kirjutada üks kirjandi moodi lugu ja lõpuks eetris oma häält proovida. Kõik need kolm tegi Tiina vapralt ära, aga siis tuli veel neljaski katsumus: clearance ehk taustauuring. Ankeet oli paarikümne lehekülje pikkune. Tiina sai ka sellega hakkama.
Mõne päeva pärast selgus, et nii suulise kui kirjaliku konkursiosa oli Tiina teinud väga hästi. Aga lõpliku vastuse saamine venis ja venis.
„Mis viga?” söandas Tiina Ilmar Mikiverilt pärida.
„Ankeedi vastuseid veel uuritakse,” teadis Mikiver vastata.
„Mis minu ankeedil küll viga võib olla?” juurdles Tiina endamisi. Mõtles ja mõtles, kuni välja mõtles: jahah, ma olen ju teist korda abielus, võib-olla pole see sobilik? Muud suuremat viga ei osanud ta arvata, kommunistlikku parteisse polnud ta kunagi kuulunud.
Hiljem selgus, et kommunistlikku parteisse kuulumine polnud Ameerika Häälde saamisel üldse takistus. Kui Tiina toimetusse astus, nägi ta esimese laua taga istumas partei endist liiget Raivo Ojasaart, kes oli aastaid töötanud Eesti Televisioonis ja hiljem Helsingis Nõukogude Liidu infoagentuuri TASS korrespondendina.
„Tere, Raivo Ojasaar,” ütles Tiina.
„Ma pole Raivo Ojasaar. Minu nimi on nüüd Markus Larsson,” vastas laua taga istuja.
„Ah soo,” tegi Tiina suured silmad. „Raivo Ojasaar kaduski Helsingi lennujaamas saladuslikult ära, nagu teatas Soome press,” meenus Tiinale.
Raadiotöö oli paras proovikivi. Televisiooni eelisega, pildiga, oli Tiina paarikümne aasta jooksul ETVs jõudnud harjuda. Nüüd tuli harjuda sellega, et kuigi pilti ei ole, tuleb pilt ka raadios omamoodi luua.
Ameerika Hääle Eesti osakonna toimetuses jätkus head õhkkonda seni, kuni seal oli Ilmar Mikiver. Tema oskas juhina arvestada inimeste eripära ja erinevaid isiksuseomadusi ning nende oskusi ühendada.
Mõnda aega toimetajana töötanud Tiina pidi paraku tunnistama, et raadio- ja teletöö vahel on suurem erinevus, kui algul võis arvata. Ameerika Hääles pidi ta koosseisulise toimetajana põhiliselt tõlkima uudiseid ja neid eetris ette lugema. Vahel harva tuli mõni lugu – feature – ka ise teha. Hea meel oli tal sellest, et pühapäevaõhtuti sai ta eetrisse anda kultuurilõiku „Triibuline aken”. Sellesse pani Tiina kokku kõik nädala kultuurisündmused ja tegi nendest omamoodi terviku.
Tekstide tõlkimine ei istunud Tiinale sugugi, kuigi ta inglise keele os¬kus oli selleks ajaks juba päris hea. Tema ülikoolis korralikult haritud eesti keel aga oli Ameerika Hääle jaoks mõnikord liigagi hea. Teiste toimetajate kauaaegne elu Ameerikas oli jätnud nende emakeelele oma jälje, mistõttu Tiinal kui äsja Eestist tulnul tuli oma seisukohti tihti põhjendada ja kaitsta. Väljendist „manicured parks” sai kord ühe vanema kolleegi tõlkes „maniküüritud pargid” ja Tiinal tuli pikalt selgitada, et sellist parki pole eesti keeles olemas. Vaatamata kolleegi vastuväidetele, kõlas Tiina eetrisse loetud tekstis õigesti: „hästi korrastatud park”, millega proua põrmugi nõus ei olnud. Erimeelsusi oli teisigi.
Muidugi tuli Ameerika Hääles töötades ette ka põnevaid hetki. Kui president Richard Nixon andis kahekümne aasta järel esimese pressikonverentsi, oli ka Tiina sündmust kajastama kutsutud ajakirjanike seas ja tegi sellest loo. Tiina kajastas ka kolme Balti riigi peaministrite kohtumist Valges Majas.
Tiina ja Dora
Ameerika Hääle Eesti osakonna elu on värvikalt kirjeldanud Tiina kursusekaaslane Mara Maret Aronovich oma romaanis „Tagasikäiguga edasi” (kirjastus Varrak, Tallinn 2006). Romaani autor tunneb käsitletavat teemat väga hästi, kuna pärast koos abikaasa Adiriga Eestist Ameerikasse emigreerumist töötas ta pikka aega Ameerika Hääles. Tegemist on teosega, mis on ühteaegu nii ilu- kui tõsielukirjandus, kus tegelastel on kindlad prototüübid: Dora Padu – Tiina Park, Caius Mitra – Ilmar Mikiver, Lea Yontev – Mara Maret Aronovich jne.
Katkendeid romaanist
Dora jättis toimetuse argiellu sisseelamise etapi vahele. Juba kolmandal tööpäeval oli ta käsipidi sees „Hääle” saate igas lülis loomulikkusega, mis jättis varju karastunud veteranid. Arengumaalt saabunud uustulnuka juhendamise rõõmu oli maitsta saanud ainult Lea, kes tutvustas Dorale arvuti käsitsemise põhialuseid. Kas Eesti toimetus oli Dora professionaalsusest rabatud või riivatud, ei selgunud, sest enam kui nelja silma all see kõne alla kunagi ei tulnud.
„Ilma pildita televisioon, muud midagi,” ütles Dora Leale.
(Lk 222)
Ja pärast seda, kui toimetuse ukselävele ilmus punases kostüümis Dora, leidis Eesti toimetus end New Yorgi südalinnast, ilma et oleks jõudnud silmagi pilgutada. Rahutu pulss, mis toimetuse tegevust dikteerima hakkas, oli võrreldav ainult selle ainulaadse, mitte iialgi uinuva ega tukkuva linna omaga. Tüünet valitsusasutust esindav toimetusetuba, kus tänu Caius Mitrale hõljus kergelt akadeemiline hõng, hakkas eemalt vaadates meenutama valimiskampaania peakorterit. Dora kärsitult tunglev vaim võttis eestlased oma haardesse niisuguse jõuga, et kui kellelgi tulnuks pähe vastupanu avaldada, olnuks see sama lootusetu kui tuule valjastamine.
Tagasihoidlik vägede ülemjuhataja Caius Mitra, kes suurema osa ajast veetis kabinetis ja väljus sealt põhiliselt kas stuudiosse minemiseks või koosoleku juhatamiseks, hakkas üha sagedamini osalema saate-eelses saginas, mille epitsentris pulbitses Dora. Doral oli Caiusele kas tähtsaid küsimusi esitada või uudseid ideid pakkuda saate elustamiseks.
(Lk 223)
