Silvi Vrait raamatus oma ainsast ja tõsisest armastusest

 (4)

SILVI VRAIT
SILVI VRAITFoto: Karin Kaljuläte

„Minu esimene, ainus ja päris tõsine armumine sai alguse 1976. aasta suvel, selle eheda tunde tulemusena sündis hiljem ka minu poeg Silver. 1976 olin juba teist aastat ansambli Fix liige. Tol aastal oli meil Fixiga ringreis Lätis ja pärast Eestis ning bändi oli tulnud just uus kitarrist Viktor Vassiljev ehk Viki.“ Nii rääkis Silvi Vrait 2011. aastal Dagmar Reinoltile raamatus „Silvi Vrait. Saatus“, mis nüüd Maalehe sarjas uuesti ilmub.

Me olime Vanemuises tööl ja meie klahvpillimängija kutsus ta bändi, otse sõjaväest. Samal suvel ringreisi ajal Lätti meeldis mulle hoopiski meie helitehnik Joosep. Siis ei olnud tegu aga mingi päris tundega – ilmselt aitasid mu naiselik vaist ja intuitsioon ära tunda, et sellest midagi välja ei tule.
Naisele on vist loomuomane, et ta tegelikult saab aru, kas lugu või suhe jõuab olulise momendini, leiab mingi lahenduse või ei, kas on vastastikust tõmmet või on see miski, millega mõneks ajaks lihtsalt lepitakse. Iseasi, kas me oma intuitsiooni kuulame. Joosepiga oli pigem mingisugune sõpruse tasemel suhe. Olime Vanemuises kõik aina koos ja see, kuidas tema meid salvestas, võlus mind lihtsalt ära. Pealegi ju kena mees, hingeline ja südamlik inimene.

Viki ilmselt jälgis mind juba siis, kui ma veel Joosepiga lähemalt sõbrustasin, ma ei mäleta päris täpselt, kas me sellest hiljem rääkisime. Vist ikka oli nii. Viki oli ja ilmselt on südameasjades suhteliselt kinnine, kuigi muidu tore suhtleja. Praegu meeldiks mulle hoopis aval, sädemega mees, kes ei karda tunnetest rääkida...

Loe veel

Seotud lood:

Vikile tundusin ma algul selline, kes pani suitsu ette ja viskas viina kui vaja ning vandus vahel – olin ju üks pillimeestest, polnud erilist vahet. Ma ei pidanud end karvavõrdki meestest paremaks, kuigi neile kindlasti mõnikord teine mulje jäi. Viki nägi hiljem, et selle kõva kooriku all ei olnud sugugi mitte ainult lauldes väga tundlik ja naiselik natuur.

Minu jaoks oli Viki uus ja külgetõmbav, pealegi polnud vähetähtis asjaolu, et ta vingelt kitarri mängis. Kui meie suvetuur jõudis Saaremaale, siis ei olnud veel midagi juhtunud, võib-olla arvas ta, et ma olen koos Joosepiga, kuigi ta pidi ju nägema, et meie vahel erilist lähedust polnud.

Ööbisime Saaremaal esinemiste aegu ühe ehitusmaleva rühma juures ning selle rühma noortega koos oli meil ka üks oleng. Ühel hetkel me tantsisime seal kõik, meie muusikat ei teinud, vaid see tuli mingilt helikandjalt, ja järsku tantsisin ma juba Vikiga.

Pärast ta rääkis, et ei jõudnud ära imestada, et mina nii äkki avanesin ja nii kiirelt ta omaks võtsin. Armastus lõi meis põlema heleda leegiga. Võib-olla see isegi ehmatas teda, et ma äkki nii julge olin. Ma olin täiesti mina ja täiesti avatud.

Viki vahest ei oodanud meie suhtele nii kiiret arengut, aga see tuli. Bändikaaslased vaatasid samuti, et pole võimalik, mis toimub. Neid võis see lausa häirida, et lauljal tekkis suhe teise bändikaaslasega. Me Vikiga ei suutnud teineteisest eemale hoida, vaid olime lausa klammerdunud.
See oli ikka selline l’amour, et mine lolliks.

See äge suhe lõi minu peas kõik sassi, sest tegelikult olin ma tol ajal maale suunatuna õpetajana tööl. Kui aga armastus nii ägedalt algas ja meil ei olnud kuskil rahulikult koos olla, tuli midagi ette võtta. Mind tegi murelikuks teadmine, et pidin Retla kooli tagasi minema. Ma olin seal tööl aastatel 1974–1976. Südames tundsin, et ma ei saa sinna enam jääda, sest mul oli nüüd Viki, kellest ma eemal ei tahtnud olla. Minu jaoks oli mõeldamatu, et lähen kaine mõistuse toel kooli tagasi ja me ei saa koos olla nädalaid või isegi kuid. See mõte oli minu jaoks lihtsalt talumatu.

Ükskord viisin ma ka Viki endaga koos maale, kuulasime Deep Purple’it, see oli päris vahva. Kuulasime ka mingeid omatehtud salvestisi minu laulmistest, ma esinesin ju ka ansamblis Suuk ja selle bändi loomingut me siis analüüsisime. Aleksander Müller laulis seal mingit bluusi, seda mäletan eriti hästi. See Suuk oli täiesti pöörane bänd, väga stiilne: riided ja kõik muu, millised poisid ja milline muusika!

Raudne eesriie ei hoidnud tollal enam suurt midagi kinni, kõik tuli sisse, eriti muusika, mida me ka Vikiga seal Retlas nautisime. Talle meeldis nii lääne muusika kui ka minu laulmine. Ta ütles, et ma olin Suugis isegi parem kui Fixis ja et ta avastas minus justkui mingi teise külje.

Armastuse ja Fixi pärast ma ei läinudki enam maale tööle! Kaarel Ird andis sõna ja Ülo Vilimaa kaasabil sai Fixist Vanemuise bänd. Seega ma mõtlesin, et saagu mis saab ja tulgu või hullem, aga mina Retla kooli enam tagasi ei lähe, kuigi õpetajaks olemise vastu mul midagi ei olnud. Me viisime Vikiga isegi fiktiivse avalduse Elva perekonnaseisuametisse, et ma saaksin töölt ära tulla.
Võin nüüd ausalt öelda, et tol korral ma lootsin ja unistasin naiivselt, et äkki saan ma selle mehega ka tegelikult abielluda...

Ma kujutasin ette, et ma saan tööst vabaks, kui ma lähen ja ütlen, et tahan abielluda, aga see ei huvitanud tegelikult mitte kedagi. Kooli juhtkond oli minu näol just saanud õige inglise keele õpetaja ja kuna aega uue leidmiseks oleks läinud väidetavalt vähemalt pool aastat, siis nad ei saavat mind ära lasta.

Tulin lihtsalt külma näoga ära, kirjutasin Vanemuises lepingule alla, kooliaasta algas, aga ilma minuta. Korra kutsuti mind kuskile välja, panin oma näitlejaande seal maksma. Üsna pea jäi kõik vaikseks. Tööraamat jäi küll aastaks Retlasse, aga lepinguga sain teatris töötada. Ma lihtsalt kolisin ära, isa veel aitas, tõi kõik vajalikud asjad ära ja oli igati toeks.

Meil Vikiga aga polnud ikkagi kuskil olla! Elasime Tartus ühe tuttava juures pooleldi välja ehitamata toas pööningul. Isegi mööblit ei lubatud meil sinna tuua. See oli suur armastus, mis – vähemalt mind – sinna minema pani.

Järgmise elukoha Tartus sain tänu Väino Landile ja tema organiseerimisele. Vasara tänav 25 asus üks ühiselamu ja sinna sain toa minagi. Suhe Vikiga lõppes paraku juba enne sinna kolimist ära.
Päris meie loo alguses olime ööbinud mõnda aega ühes raamatukogus. Üks bändiliige, kelle ema seal töötas, organiseeris meile ema seljataga võtme. Magasime riiulite vahel põrandal. Meil oli mingi tekk või madrats, rohkem ei midagi. Need asjad tuli hommikul varakult kokku keerata ja kaduda enne, kui ema tuleb.

Me istusime seal Vikiga kahekesi pea igal õhtul, sõime ahjus soojendatud konserve ja rääkisime teineteisele oma minevikust. Me võisime niimoodi lihtsalt olla ja rääkida isegi oma eelmistest suhetest.

Tema esimene äraminek oli väga ootamatu, nagu välk selgest taevast. Olime koos uue aasta vastu võtnud ja ma ei osanud midagi sellist oodata. Uue aasta esimesel päeval ta aga enam tagasi ei tulnud.

Tema lahkumine oli mu elu kõige raskem hetk. Üsna pea polnud mul jälle elukohta ega turvalist seljatagust... Muidugi olin juba piisavalt palju jamasid ja kõike muud näinud, mõistmaks, et kuskile ja kuidagi ma ikka maandun.
Aga mu elus oli äkki täielik tühjus.

Ma arvan, et muusika päästis mu! Ootamatult lõppenud poolteist aastat kooselu oli tegelikult minu 27 elatud aasta ilusamaid aegu, mis äkki läbi sai.
Õnneks oli mul suurepärane sõbranna Tiiu, kes on mu elus olemas siiani ning kellele ma olen selle eest äärmiselt tänulik. Tema tuli veidi enne mind Tallinna ja abiellus, aga siis, kui see jama minu ja Viki vahel algas, oli ta veel Tartus. Siis ma magasin tema juures põrandal, kui ei tahtnud üksi olla. Tiiu on püsiv sõber mu elus, kellega pole mingeid pause olnud, kes teab minust kõike. Tema ja Liina on mu kauaaegsemaid sõbrannasid. Meil kolmel on alati koos tore olla.

Pööningukooselust Vikiga meenub mulle, et ostsin sinna pööningule kiiktooli, mis käis minuga hiljem kaasas erinevates elukohtades. Ilmselt ma kujutasin ette, et meil Vikiga on ühine tulevik, ja lootsin, et me jääme kokku. Aga sai, mis sai – mingis mõttes me jäimegi kokku ja mingis mõttes oleme alati lahus olnud.

Esimesel korral läks Viki ühe endast vanema naise juurde. Ma püüdsin teda tagasi saada ja tegin palju, palju suuri lollusi. Lõppkokkuvõttes – mis iganes Viki elus ei toimunud või kuhu ta ka ei läinud, mingi side jäi meie vahele ikka. See püsib siiani, kuigi meie elud on muidugi muutunud. Vikil tekkisid oma elu ja omad suhted, ma ei teagi täpselt, mis selle kõige taga tegelikult oli, sest ikka ja jälle tuli ta tagasi, oli ja kadus jälle.

Ma arvan, et omal viisil ta armastas mind. Samas tundsin ma pea alati, et ta ei armasta päriselt kunagi ainult mind, tal oli alati kusagil keegi teine. Või siis olin mina see keegi teine. Millegipärast nii oli, aga tema teadis alati, kus ma olen, ja teadis sedagi, et ma võtan ta lõpuks ikka vastu, kuidas ma iseendaga ka ei võitleks...

Sõbrannad andsid mõista, et Viki ei ole minu vääriline ning ma olen palju paremat ja helgemat meest väärt, aga kes seda tegelikkuse häält ikka kuulda võtab. Eriti siis, kui tunned nii tugevat ühtset sidet. Muidugi mõtled pidevalt, et ta võiks ju olla ainult minu jaoks ja miks ta siis ometi ei ole.
Oli aegu, mil Vikil jälle kellegagi püsivam suhe tekkis või kooselu soov tuli ja ta ütles, et nüüd on kõik. Nutsin omaette, aga teadsin juba: läheb aega – ja siis on ta jälle minu ukse taga.
See kõik kestis kuni 2004. aasta sügiseni... Kusagil siiski on piirid ja sellel kujul pidi see tunne läbi saama. Vikil on väga tore elukaaslane ja annaks jumal talle jõudu ja neile mõlemale õnne.
Me oleme Vikiga siiani sõbrad ja kolleegid, kellel on alati rõõm teineteist näha, ja lisaks kõigele muule on meil äärmiselt tore poeg.

Ma ei tea, mis hetkel ta Silveri oma hinges oma pojaks tunnistas. Ametlikult ei võtnud Viki poissi kunagi omaks. Poja sünnitunnistusele lasin kirja panna, et Viktor Vraidi poeg, aga seda teadsin aastaid ainult mina, kellega mul poeg sündis. Paljudele on see siiani üllatus, aga jah, mõnda asja sa võidki korrutama jääda...

Polegi tähtis, mida teised teavad, peaasi, et olid – ja on – Silvi ja Viki ning siis tuli ühel hetkel Silver.
Viki on lõpuks õige naisega koos ning minu roll selles etenduses on nüüd läbi või vähemalt on roll teine. Meid loomulikult seob endiselt mingi nähtamatu side, mis kestab igavesti, aga see on hoopis teine teema. Põnev oleks teada, kes tema mulle järgmises elus on.

Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida http://raamatud.maaleht.delfi.ee/

või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised