Sirje ja Väino Puura: vägisi või laste pärast ei saa abielus olla

 (8)

SIRJE JA VÄINO PUURA
SIRJE JA VÄINO PUURA 2007.FOTO: RAIGO PAJULA

Estonia teatri kauaaegsete tippsolistide Väino ja Sirje Puura saatused põimusid tihedalt alates esmakohtumisest Tartu muusikakoolis. Tihti särasid sopran ja bariton peaosades samades lavastuses, avardasid silmaringi ühistel kontserdireisidel kogu maailmas, lavatöö kõrvalt kasvatasid lapsi ning ehitasid kodumaja honoraride eest, mis teenitud kahe paari häälepaeltega. Järgnev katkend pärineb uuest elulooraamatust „Elu nagu operett. Sirje ja Väino Puura“.

Õnneliku abielu peidus pool: pilt on, häält ei ole

Lilled, austajad, imetlevad pilgud … Kuidas on Väino ja Sirje suutnud õnnelikult kokku jääda, hoolimata ahvatlustest, mida elu on nende teele paisanud?

Sirje: „Kui sa oled noor ja kena 190sentimeetrine mees, siis muidugi on su ümber neide, kes toovad lilli või tiirlevad niisama. See käib laulja elukutse juurde.“

Väino: „Kui sa suudad ühe naisega koos elada kümme aastat, siis miks peaks järgmised kümme elama teise naisega?“
(naerdes) „Olgem nüüd ausad, mis seal ikka nii väga erinevat on!“

Sirje: (naerda sillerdades) „Lollakas!!!“

Väino: „Üks naine on ehk veidi pikem, teine lühem.“
(paipoisiliku muigega) „Aga Sirje ütles, et voodis on kõik ühepikkused.Laulja eriala on füüsiliselt ja vaimselt küllaltki raske. Ooperilauljate seas ei ole eriti lahkuminejaid ja naistevahetajaid.“

Seotud lood:

Sirje: (naerdes) „Füüsiline ja vaimne pinge on nii suur, et ehk ei viitsigi! Kujuta ette, et sa oled ooperilaulja, sinu ees on suur saal, dirigent ja palju orkestrante, sa laulad omaenda naturaalse häälega ja ilma mikrofonita, sul on peaosa kolmevaatuselises ooperis ja sa pead haarama terve saali …“

Loe veel

Väino: „… ja siis mõtle, kas sa võtad pärast esinemist veel lillekese ja lähed võõra naise juurde. Kas see teine oleks siis kümme korda parem kui oma naine?“

Sirje: (naerda lagistades) „Mine tea! Ehk olekski?“

Väino: „Mu ema ütles alati, et „oleks perses küüned, saaks seina peal istuda“.
Mu kohvreid pole Sirje vihaga pakkinud. Nagunii elasime kogu aeg kohvrite otsas, ühelt kontserdilt ja gastrollilt teisele.“

Sirje: „Päris alguses, veel Õismäel elades tegin mõnikord sellise tüki, et kui Väino jäi ööseks pidutsema, siis keerasin korteriukse seestpoolt lukku ja jätsin võtme ette, et voh, ei saa sisse!“

Väino: „Ükskord tulin koos Estonia lavastaja Boris Tõnismäega kella kolme ajal öösel restoranist. Vaatasin, et koduuksel on võti ees, Sirje sisse ei lase. Istusime siis rahulikult koridoris, kuni saime sooja, ja siis läksime edasi pidutsema.
Seda kommet mul ei ole, et pärast tüli vabanduseks Sirjele lilli tuua või serenaadi laulda. Artistiametis on laulmine ja kimp lilli nii tavaline asi, et see ei mõju, sellega on samamoodi nagu kohvri pakkimisega. Sirjet paneb heldima ainult see, kui tuua talle kingituseks midagi erilist, midagi hingele, no näiteks kingad.“

Sirje: (naerdes) „Ütleme nii, et kingitus pehmendab olukorda, et ma teda jutule võtaks. Väino, kas mäletad, kuidas sa käisid nõuka-ajal mulle kingi toomas? Sel ajal ei olnud kaupa eriti saada, aga abiellujatele olid eraldi poed, kust nad said üht-teist osta, vastava talongi alusel. Tallinnas abiellujate poes olid müügil hästi ilusad õrnrohelised kingad, mida ma käisin jalga proovimas. Aga kust sa seda talongi võtad, meie olime ju juba ammu abielus. Poemüüjad olid naisterahvad ja ma susisin Väinot, et ta läheks küsima, ehk saab ilma talongita ka.“

Väino: „Istusin kolleegi Hans Miilbergiga restoranis ja mul tekkis mõte, et kui me veel edasi pidutsema läheme, siis peaks mul olema mingi põhjus, miks ma hiljem koju lähen. Ütlesin Miilbergile: „Käime siit kõrvalt abiellujate poest läbi, äkki saan Sirjele need kingad.“
Läksime poodi, heas tujus ja naeratus näol. Rääkisin müüjatele: „Mu abikaasal on neid kingi nii hädasti tarvis, tal on tulemas etendused ja kontserdid, aga no ei ole midagi jalga panna.“
Ma ei tea, mida me seal poes kõik kokku rääkisime, aga lõpuks saimegi kingad kätte! Siis ma enam ei mõelnud, kas jõuan koju öösel või järgmisel päeval. Põrutasime Miilbergiga edasi Rae restorani, mõned restoranid olid lahti kella kaheni öösel ja väljas ei olnud ka eriti külm …
Järgmisel päeval olime Sirjega laval koos operetis „Savoy ball“, kus mängisime teineteisesse armunud abielupaari, tema oli Madeleine ja mina – Aristide. Tegelikus elus valitses meie vahel vaikimine, sest ma olin öö otsa kodust ära olnud, alles etendusel kohtusime. Etenduse vaheajal ütlesin Sirjele: „Ma tõin sulle kingad, sa võiks minuga ikka rääkida ka.““

Sirje: (laginal naerdes) „Kingakarp oli hästi lömmis. Nägin, et seda oli kaenla all kantud. Hea, et kingad olid terved!“

Väino: „Sirje ikkagi ei rääkinud minuga, ka õhtul mitte.“

Sirje: „Ju ma pidin neid kingi enne mitu korda proovima.“

Väino: „Miilbergiga kohtudes saame nüüd alati öelda: „Kingad kohal nagu niuhti!““

Sirje: „Kingad olid igatahes ilusad, esinesin nendega kaua aega. See komme oli mul küll, et kui me millegipärast tülli läksime, siis ma lihtsalt ei kõnetanud Väinot. Mõnikord kestis vaikus mitu päeva. Väino püüdis küll juttu teha, aga ma ei vastanud talle. Pilt oli, häält ei olnud. Väino astus alati esimese sammu, et leppida.“

Väino: „Mulle muutub vaikimine tüütuks.“

Sirje: „Vaikisin kaua ma vaikisin, lõpuks tüütas see mäng mind ennastki ära ja ajas naerma.
Väino on minu peale vihastanud ehk mõne ebaselge ütluse pärast. Kui mingi arusaamatus tekibki, siis ma lähen kähku seda selgitama.
Kogu elu jooksul on minu jaoks olnud peamine kodusoojuse otsimine. Muidu võiks juhtuda nii, et oled ükskord väga vana ja sul ei olegi muud kui vaid paar dokumenti ja diplomit.
Lapsena palusin ema, et ta läheks isast ametlikult lahku, sest isa võttis kõvasti napsi ja muutus siis sõjakaks, nii et me emaga aina põgenesime tema eest sugulaste juurde. Väino on, vastupidi, pärit sellisest kodust, kus keegi kellegi vastu kätt ei tõstnud, tehti rasket maatööd, aga elati harmooniliselt.“

Väino: „Eestlase olemuses on teha palju füüsilist tööd. Ehk seetõttu ta ongi sõnaahtram ega väljenda nii tihti oma tundeid? Kui eestlane rühmab nooruspõlvest saati päev läbi tööd teha, õhtul jõuab väsinult koju, peseb näo puhtaks ja jääb tugitooli magama, siis ta ei jõuagi öelda, et „ma armastan sind“.
Pidevalt armastuse-kinnitamine tundub mulle lapsik ja naiivne, mina seda ei tee. Kui abielu toimib, mis sa siis enam lobised! Nende sõnade kordamine tundub plakatlik, kuna laval oleme Sirjega armastust avaldanud igas situatsioonis.
Armastus on sisemine tunne. Sa võid eputada oma hääle, näitlemisoskuse või väljanägemisega. Armastuse ja tervisega aga ei tasu eputada, et mul on väga hea tervis või suur armastus.“

Sirje: „Vanarahvas ütleb, et ära sõnu ära. Mulle ei ole vaja rääkida armastusest iga päev või – veel hullem! – kolm korda päevas. Mulle ei sobi ameerikalik ailaavjuu söögi alla ja söögi peale. See on nagu sõnakõlks. Eestlane on kargem ja põhjamaisem. Tundeid võib väljendada ka teisiti. Tegudes ja igapäevaelus kajastub armastus hoopis selgemalt kui sõnades.
Väinoga oleme paljudes asjades harmoonilised ja mõningates täiendame teineteist. Fifty-fifty.“

Väino: „Sirje on konkreetsemate põhimõtetega kui mina.“

Sirje: „Kui ma lastega maid jagan, võib mõni küsida: „Miks sa vihane oled?“
Vastan siis, et „Ma ei ole vihane, ma olen konkrrreetne.“ Ja nii ongi!“

Väino: „Piltlikult öeldes võib Sirje jaoks olla tähtis toolijala disain, aga mulle on tähtis, et sellel toolil saaks istuda. Näiteks kodus asju paigutades võiks need minu meelest olla ka ühtviisi, aga Sirje tahab teistmoodi.“

Sirje: „Lõpuks jõuame ikka kokkuleppele. Me oleme alati omavahel palju rääkinud. Igasugused asjad arutame läbi, nii majanduslikud kui ka emotsionaalsed. Meil on teineteise vastu austus ja lugupidamine. Vahel on oluline ka soov veidike painduda teise inimese nimel.
Eks erimeelsusi tuleb ikka ette, põgusaid ja suuremaid. Näiteks Väino ei hellita eriti ja ütleb asjad välja nii, nagu need on, et must on must ning valge on valge. Mina tõmban teda natuke tagasi ja selgitan, et nagu värvigammas on erinevaid toone, nii on ka inimeste suhetes.
Vägisi või laste pärast ei saa abielus olla. Meie rohkem kui 40aastase abielu jooksul pole niisugust vägisi-tunnet tekkinud.“

Väino: (naerdes) „Minul on küll tekkinud!“

Evelin Kivimaa „Elu nagu operett. Sirje ja Väino Puura“, kirjastus Tammerraamat 2017.

Raamatu esitlus toimub 13. aprillil kell 16.30 Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatukaupluses.

http://www.tammerraamat.ee/raamatud/1DA/Sirje+ja+V%C3%A4ino+Puura

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised