Olime väikeses Lõuna-Eesti külas, kus looduse ja vana ajaloolise küla ilu kütkestaval moel segunes ükskõiksust õhkuva nõukoguliku tegelikkuse inetusega. See inetus muutus mu mõtetes omalaadseks töölisromantikaks, mistõttu valitsevaks tundeks sai uutest aistingutest ärgitatud tohutu vaimustus. Ümbrus mõjus karmi, poolelioleva ja väga võõrana. Oli niisugune tunne, nagu oleksin hüpanud kuhugi Neuvosto-Karjala määrdunud ajalehepildile.
Mooste, nagu kõik teisedki vanad Eesti külad, oli tekkinud saksa aadlimõisa ümber. Tööjõuna kasutas mõisahärra eestlastest pärisorje. Juba esimese, 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsiooni ajal tehti külast sovhoos. Sovhoosina tegutses see ka viiskümmend aastat hiljem.
Mingis mõttes kestis pärisorjus Moostes edasi. Eestlased tegid ikka veel tööd külas valitsevale võõrale peremehele, omamata töövahendeid või saamata osa töötulemustest. Vaba liikumist ja äraminekut siiski ei takistatud, nagu seda tehti Vene ühismajandites 1970. aastateni välja. See oli ikka tõeline pärisorjus!
Teoorias oli sovhoos kolhoosist progressiivsem tootmisüksus. Kolhoosid olid vähemasti põhimõtte järgi kooperatiivsed ettevõtted, aga sovhoose juhtis riik. Töö sovhoosis oli kõrvutatav tavalise palgatööga, sest selle eest maksti kindlat palka. Riik soosis sovhoose uute masinate ja töövahendite hankimisel. Mooste sovhoos oli saanud isegi näidismajandi staatuse. Valdur ja ka suurem osa teistest külaelanikest töötasid sovhoosis.
Näidissovhoosi karm tegelikkus paljastus mulle väga kiiresti. Juba esimesel päeval tutvusin sovhoosi laudaga, kus mind vapustas tappev hais. Minu meelest on normaalne, et laudad haisevad, aga see oli midagi tõesti jubedat.
Pärast keskpäeva läksime küla sööklasse, kus kaotasin viimsedki illusioonid nõukogude sotsialismi suhtes. Kohe leti ääres heitsid kokad Valdurile ette, et ta polnud neid ette hoiatanud. Kui nad oleksid teadnud, et sööklasse tuleb välismaalane, oleksid nad võinud midagi paremat süüa teha.
Kokkade jutt hämmastas mind. Kas siis kogu küla toidusedel sõltus ühestainsast kliendist? Tundsin ennast äkki tähtsa ja lugupeetud külalisena. Teenimatust tähelepanust põhjustatud rahulolu ununes peagi, kui märkasin, et toit ei olnud just paremate killast.
Istusin kulunud taburetil määrdunud ja koristamata laua ääres. Iga kord, kui keegi sisse astus või välja läks, tuli uksest pahvakas külma õhku. Lauajalad kõikusid ärritavalt. Jõllitasin taldrikule asetatud siniseid kartuleid, mis olid jahtunud juba enne, kui jõudsin nende söömise peale mõtlema hakata. Sel hetkel taipasin midagi, mis jäi mulle igaveseks meelde.
Tajusin äkki, et olin just niisuguses sööklas, mida Neuvosto-Karjala suuresõnaliselt oli kiitnud. Lehte lugedes olin mõelnud, kui hea sööklate süsteem Nõukogude Liidus on. Ükskõik milline külapoiss võis talle sobival ajal sisse põigata head ja odavat toitu sööma. Nõukogude Liidus oli selliseid sööklaid igal pool. Murdsin pead, miks meil Soomes samasuguseid ei ole.
Mida imet ma küll mõelnud olin? Samal ajal võis Soome töölissööklates oma eine ise kokku panna, valides mitme variandi vahel, ja nautida salatikäru rikkalikku valikut. Ka ma ise olin kaksteist aastat söönud head, tervislikku ja täiesti tasuta koolitoitu.
Pärast Mooste sööklat ei mõjunud mulle enam mingi nõukogude propaganda. Olin saanud vaktsiini, mis muutis mind immuunseks. Mind oli petetud!