Sünnitusarsti juures käik „Isa“ moodi: doktor pani endale valged kindad kätte ja hakkas mu naist näperdama
Kui ma küsisin oma naiselt, millised on tema standardid sünnitusarsti valikul, vastas ta vaid: „Ta ei tohi mingil juhul olla mingi higistav tüüp.”
Nüüd tundub mulle loomulik, et inimesed ei vali endale arsti, kes kõvasti higistab, kuid pean ütlema, et ootasin siis teistsugust vastust.Nii kirjutab Jan Uuspõllu menukaks mängitud näidendis „Isa” Bjarni Haukur Thorsson, kelle teos on nüüd loetav ka romaanina. Siin on katkend raamatust.
mso-fareast-font-family:"Times New Roman";mso-fareast-language:ET">
Arstlik läbivaatus
Loomulikult jõudis kätte aeg, kui tuli arsti juurde minna.
Neile, kes pole selliste asjadega varem kokku puutunud, peab ütlema, et on äärmiselt oluline, et naisel oleks nende delikaatsete arstlike läbivaatuste ajal nii hea olla kui võimalik. On mõistetav, et nad tahavad valikuga vaeva näha. Et leida parim arst.
Kuid mulle tundus õpetlik teada saada, milliste kriteeriumide alusel sünnitusarsti valitakse.
Neid arste on ju palju. Loomulikult tuleb valikut tehes kriitilise pilguga ringi vaadata.
Mind huvitas näiteks, kas on paika pandud mingid standardid, mille järgi valik tehakse. Mul polnud varem sünnitusarsti vaja läinud ja seetõttu oli see teema minu jaoks täiesti tundmatu.
Kui ma küsisin oma naiselt, millised on tema standardid sünnitusarsti valikul, vastas ta vaid: „Ta ei tohi mingil juhul olla mingi higistav tüüp.”
Nüüd tundub mulle loomulik, et inimesed ei vali endale arsti, kes kõvasti higistab, kuid pean ütlema, et ootasin siis teistsugust vastust.
Õigemini täiesti teistsugust vastust.
Näiteks poleks mind üllatanud, kui ta oleks soovinud naissoost arsti.
Või et arstil oleks usaldusväärsed paberid tuntud ülikoolist.
Ootasin kõike muud kui seda, et ta ei tohi kõvasti higistada.
Sest see on kaugel sellest, mida ma ise üritan teada saada, kui endale arsti otsin. Selle üle tuleb ju hästi järele mõelda. Isegi mõnele sõbrale helistada ja nõu küsida.
„Tere, Sigurður.”
„Tere-tere, Bjarni.”
„Kuule, mõtlesin siin, et ega sa ei tea mõnd pärasoole spetsialisti, kes lõhnaks hästi?”
„Kellele seda arsti vaja on, Bjarni?”
„Mulle endale, Sigurður.”
„Jah, täiesti juhuslikult käisin äsja ühe arsti juures, kes lõhnas paremini kui meie alumised kapid mullu jõulude eel, kui me Raggaga köögigarnituuri puhastasime ja desinfitseerisime.”
„Täpselt see, mida mul vaja on.”
„Hästi.”
Ma ei unusta kunagi, kuidas me naisega esimest korda sünnitusarsti juures läbivaatusel käisime. Noor ja teadlik tulevane isa ei saanud lubada levida juttudel, et ta ei läinud oma lapse emaga läbivaatusele kaasa. Niisiis otsustasin kaasa minna. Tagantjärele mõeldes pole ma kindel, kas
see oli ikka õige otsus. Ma unusta seda külastust iial.
Kui kohale jõudsime, veendusin kohe, et naine oli õige koha valinud. Lõhn, mis õhus levis, oli mingi sürrealistlik segu väga tugevast desinfitseerimislahusest ja aroomiseinast, millega sa põrkad kokku Keflavíki lennujaama tax-free poe lõhnaosakonda astudes.
Kõik oli tipp-topp.
Pean silmas, et kollase ajakirja Séð & Heyrti(6) viimane number oli ooteruumis olemas.
Siis tuli arst.
Silutud, päikesepruun ja desinfitseeritud. Ta oli õigupoolest nagu kõndiv apteek, ent samas ka nagu eriskummaline segu Björgólfur Guðmundssonist(7), staarmeikar Heiðarist ja vanimast osalisest Dressmanni riidereklaamis.
Näts suus.
„Tere tulemast. Olge lahked, astuge sisse,” ütles ta ja selsamal hetkel panid ta hambad ootesaali särama.
Kui nii öeldakse, pakutakse tavaliselt kohvi ja kooki. Aga mitte seekord.
Selle asemel puhus ta mulli ja lisas: „Ja-jah, kullake, võta nüüd altpoolt riidest lahti ja heida sinna pingi peale pikali. Ma tulen natukese aja pärast.”
Ma ei tee nalja.
Ta tõesti ütles seda!
Siis ta naeratas.
Ja pilgutas naisele silma.
Ja läks.
Sel silmapilgul sain aru, et 95 protsenti meestest, kes lähevad naiste- ja sünnitusarstiks õppima, teevad seda selle lause ütlemise pärast. Milline mees ei unistaks sellest, et saaks selle lause öelda ilma, et talle panniga piki pead virutataks?
Kui härra Dressmann oli kabinetist lahkunud, vaatasin oma naisele otsa ja ootasin loomulikult temalt teravat reaktsiooni mehe kõnepruugile, sest mees ei tohi naisega nõnda rääkida. Võimalik, et umbes 1226. aastal võis, aga mitte tänapäeval.
Milline solvang, ma ütlen!
Aga ei, ei, ei. Tundus, et tal pole selle kohta mingeid erilisi tähelepanekuid, sest ta mõlemad käed olid juba püksivärvlil ja ta hakkas – olge lahked – ennast lahti riietama juba enne, kui neetud härra
Dressmann oli jõudnud ukse sulgeda.
Okei, mõtlesin mina. See ei võtnud sul küll kaua aega, kullake. Lihtsalt hakkasid end riidest lahti võtma. Kiiresti. Teise mehe jaoks! Minu juuresolekul!!
Uhh, see on üsna kummastav.
Ja siis heitis ta sinna pingile ja võttis asendi sisse, justkui oleks see täiesti enesestmõistetav.
Ootamatult nägin ma kahte säravvalget jalga, mis sööstsid otsejoones taeva poole nii väärikalt, professionaalselt ja kaalutletult nagu kaks läikivat raketti. Need peatuvad järsku, enesekindlad ja pingul, oodates edasisi arenguid,samas kui kogu maailm on ekraanide külge liimitud.
Kuid selle asemel, et jätkata tõusu kosmosesse, toimub midagi ootamatut: raketid hakkavad teineteisest eralduma, kuni on lõpuks lahku läinud, üks läände, teine itta; tasapisi lahknevad nad üha rohkem ja rohkem ja rohkem ja rohkem, kuni... kuni... k u n i...
Ma pöörasin pilgu maha. Ei suutnud enam. Hoidsin hinge kinni ja mõtlesin: mis nüüd juhtub?
Kuidas see lõpeb? Tundus, et see ei lõpe hästi. Ilmselt just sellepärast vaatasin uuesti sinnapoole, sest ma pidin teadma, mis rakettidega juhtub. Pidin seda õudset lõppu nägema.
Kuid mu naisel oli ilmselt olukorra üle täielik kontroll, sest ta langetas raketid väga ettevaatlikult, väärikalt, professionaalselt ja kaalutletult kahele hõbedaselt sätendavale postile. Tundsin, et olen higistama hakanud. Higistasin külma higi. Nagu saakloom, kes üritas põgeneda, kuid sai
lõpuks aru, et pääseteed ei ole. Ja sellepärast otsustasin, et sedapuhku ma pilku maha ei pööra. Teisisõnu – talun seda nagu mees. Vaatan hädaohule silma.
Mul oli lihtsalt pisut raske harjuda olukorraga, et kusagil suvalises linnaotsas täiesti tundmatus majas täiesti tundmatu mehe juures lamab mu naine selili keset tuba, jalad sõna otseses mõttes täiesti harki aetud, ja mina seisan silmitsi kõige pühamaga pühamatest asjadest siin maa peal. Kui
õudne.
Muidugi olin seda kõike varem näinud, been there, done that, kuid mulle tundus see tol hetkel võrreldamatu. Seisin seal nagu tola, teadmata, mida ma peaksin tegema või ütlema.
Tundus, et aeg läheb natuke liiga aeglaselt.
Vaatasin kella.
Midagi ei juhtunud.
Äkki kargas mulle pähe, et ehk me ootame mingit gruppi.
Ilmselt avaneb varsti uks ja kabinet täitub saksa turistidega, kes hakkavad pilti tegema. Aga naise jaoks ei olnud see ilmselt probleem. Ta lihtsalt lamas seal, rahulik ja lõdvestunud, vaatas lakke... jalad harkis!
Ta ümises samal ajal isegi mingit viisikest.
Tal ei olnud isegi külm.
Järsku katkestas ta ümisemise, vaatas mind üsna tõsise pilguga ja küsis:
„Kuule, äkki peaks toa üle värvima?”
Pean tunnistama, et kodu remont oli viimane asi, millele ma tol hetkel mõelda võisin. Aga temal polnud ilmselt ammu nii hea olnud ja ta kavandas kõiksugu asjade korda saatmist – endal polnud püksegi jalas!
Lõpuks tuli Dressmann kabinetti tagasi. Seekord alustas ta vestlust, küsides, kuidas meil täna on läinud ja muud sellist. Naine jõudis vastamisega ette ja ütles, et tal läheb väga hästi. Ega siin muud oodata saanudki, kui ta nii väljasirutatud ja väärikas olekus oli.
Tahtsin öelda, et täna pole päris minu päev, aga ei jõudnud. Siin pole tegelikult midagi imestada, sest nad hakkasid kohemaid omavahel rääkima, justnagu ma polekski seal või nagu poleks mind üldse olemaski. Püüdsin muidugi nende kahe juttu jälgida, aga kaotasin jutujärje kusagil
vaagnapõhjalihaste harjutuste ja põietreeningu tähtsuse vahel.
Ma ei pääsenud siiski sellest vaatepildist, kuidas doktor Dressmann võttis keset pooleliolevat lauset mu naise jalgade vahel istet, ja kuidas ta alustas, nagu rahu ise, naise genitaalide läbivaatust – jätmata vahele ühtki nurgakest!
Samas ei katkestanud ta kordagi oma juttu ja vaatas regulaarselt naisele silma.
Tõstis pilgu üle häbemeluu, kõhu, rindade.
Ja siis alla tagasi.
Üles ja alla.
Üles ja alla.
Justnagu uuriks Elko koduelektroonikapoes pesumasinaid.
Kõik käis väga loomulikult ja pingutamata.
Siis läks lahti.
Doktor Dressmann pani endale valged kindad kätte ja hakkas tagatipuks – hoia ja keela! – mu naist näperdama. Ilmselt ei piisanud talle lihtsalt vaatamisest, ei-ei, tal oli tarvis ka seda teha.
Siis võttis ta välja mingid lusikad ja tangid ja asjanduse, mis nägi välja nagu valguskaabel, ja suskas selle kõik mu vaese naise sisse, kelle jaoks paistis see olevat kohutavalt lõbus, või kui ta ka tundis midagi muud, siis ei lasknud ta seda välja paista.
Kogu selle möllu sees võttis ta välja mingi väikse seadme, vajutas nupule ja hakkas selle sisse rääkima.
Mina mõtlesin, et kui mees nüüd koju helistab ja küsib, mis õhtusöögiks on, siis oleme küll kohe läinud!
Aga see asjandus osutus mingisuguseks helisalvestusseadmeks.
Oleks võinud ka hullemini minna. Tal oleks võinud vabalt olla videokaamera, millega ta oma töö üles võtab!
Kui ta oli lõpetanud väiksesse seadmesse rääkimise, oli tal ilmselt küllalt saanud, sest ühtäkki tõusis ta püsti, võttis kummikindad käest ja teatas kõva ning selge häälega:
„Kõik näeb suurepärane välja.”
Oot-oot. Meie tulime siia. Naine võttis ennast keset tuba paljaks ja avas pärani oma kõige pühama asja vaat et kogu maailma jaoks. Tema sisse topiti terve IKEA köögitarvikute osakond, samas kui mina pidin kõrval seisma nagu haige sabata sülekoer, suutmata osutada vastupanu. Ja siis tõuseb
see tüüp püsti ja ütleb, et kõik näeb lihtsalt suurepärane välja!
Mida ta endast üldse arvab?
Pole vaja mulle rääkida, kuidas mu naine altpoolt välja näeb.
Ma tean sellest niigi kõike.
Kui tal on tõesti nii suur huvi selle vastu, siis oleksin võinud talle lihtsalt e-kirja saata.
From: Bjarni Haukur Thorsson bjarnithorsson@gmail.com
To: mrdressmann@i-like-vagina.com
Date: Thursday, September 22, 2003 17:33 PM
Subject: Hole in one
Attachments: beforeshave.jpg, aftershave.jpg
Lugupeetud härra Dressmann!
Arvestades Teie iseäralikku huvi minu naise genitaalide seisundi vastu, kasutan võimalust ja teatan Teile järgmist.
Eile õhtul kulutasin oma naise põhjalikule läbivaatusele, raseerimisele ja pesemisele poolteist tundi. Suure uhkusega saan öelda, et harva, kui üldse, on tema genitaalid paremini välja näinud. Panen kirjaga kaasa kaks fotot, mis seda tõestavad. Nautige.
Parimate soovidega,
Bjarni Haukur
P.S. Kuidas Teie naisel läheb?
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
(6) Nähtud ja Kuuldud (isl k).
(7) Islandi suurärimees, miljardär ja pangajuht enne 2008.
aasta finantskriisi.
Tlk
