Suurbritannia peaministri kõne 2. jaanuaril 1973: Euroopa, mis on vaba, demokraatlik, turvaline ja õnnelik

 (4)

Suurbritannia peaministri kõne 2. jaanuaril 1973: Euroopa, mis on vaba, demokraatlik, turvaline ja õnnelik
Edward Heath 16 aastat pärast siinse kõne pidamist.

1.jaanuaril 2018 möödub 45 aastat sellest, kui Suurbritannia astus Euroopa Liitu, mis tollal kandis ametlikult Euroopa Ühenduste nime.
Suurbritannia toonane peaministet Edward Heath pidas 2.jaanuaril Euroopa Ühendusega liitumise kõne.

Euroopa Ühenduse liikmelisus oli ja on vastandlikke arvamusi põhjustav: Euroopa Ühenduste (mille moodustasid Euroopa Söe- ja Teraseühendus, Euroopa Aatomienergia Ühendus ja Euroopa Majandusühendus) seaduseelnõu teisel lugemisel läks see Alamkojas läbi vaid kaheksahäälelise enamusega.

Siin on Suurbritannia peaministri kõne.

„Euroopa, mis on vaba, demokraatlik, turvaline ja õnnelik“

„Härra eesistuja, mul on heameel vastata sõnaosavale toostile eurooplase suust, kes on meie sihi osas alati ilmutanud isiklikku usku, veendumust ja sümpaatiat, mida me oleme väga imetlenud.

Paljud töötasid koos temaga selle tulemuse nimel, kuid me tunnustame tänulikult tema enda isiklikku panust, mis oli märkimisväärne…

Kakskümmend viis aastat tagasi, Euroopa Liikumise esmakogunemisel Haagis, ootas Sir Winston Churchill seda päeva, mil „iga maa mehed ja naised peavad end samapalju eurooplasteks kui oma maa kodanikeks ning kuhu iganes nad sel laial territooriumil ka ei satuks, tunnevad nad: „Siin oleksin nagu kodus“.“

Loe veel

Seotud lood:

Täna, kui „Euroopa Fanfaarihüüu“ festivali eelõhtul oleme siia kokku tulnud, tähistamaks brittide astumist Ühendusse, oleme ühe sammu võrra lähemal Churchilli unistuse tegelikuks saamisele.

Igati kohaseks võib pidada, et selle suursündmuse tähistamiseks pole siia kokku tulnud vaid austatud külalised brittide seast, vaid ka suur arv kaaseurooplasi. Ütleme teile kõigile tere tulemast – teiste Ühenduse riikide diplomaatilised esindajad, Ühenduse institutsioonide presidendid ja Ühenduse lugupeetud ja kogenud riigimehed, need „Euroopa isad“.

Ühenduse laienemine on viimaks, Euroopa Liikumise 25. juubeliaastal, tõeks saanud. See liikumine andis algtõuke Euroopa ühinemise suunas, ning sooviksin selle aastatepikkusele tööle väärilist austust avaldada.

Euroopa Liikumine on kokku toonud väga erineva poliitilise, ühiskondliku ja ametialase taustaga inimesi, keda ühendab usk sellesse, et Suurbritannia tulevik peaks seisnema partnerluses meie eurooplastest naabritega.

Eriti tahaksin tänada Euroopa Liikumise Briti komiteed nende tehtud töö eest brittide Ühendusega liitumise ettevalmistamisel.

Ühenduse liikmelisuseni jõudmise tähendus briti rahva jaoks on paljude meie kaasmaalaste mõtetes olulisel kohal, ja seda õigusega. Tahaksin tänada kõik ajakirjanikke ja teisi meediaavalikkuse esindajaid, kes on viimastel päevadel ära teinud nõnda palju nii pressis, raadios kui mujal, et avalikkus mõistaks liikmelisuse tõelist tähendust.

Kohtume täna palees, mille kavandas ja ehitas kardinal Wolsey, riigimees, kes maadles Euroopa probleemidega ajal, mil rahvuslus tõstis pead kõikjal üle Euroopa. Wolsey soovis edendada oma kiriku, riigi ja isanda huve – kuid samal ajal mahendada rivaalitsemist riikide vahel, mis ähvardasid hävitada keskaegse ideaali Euroopast, mis oli põhimõtteliselt ühtne.

Need jõud osutusid liiga tugevateks ja viisid jagunemiseni. Wolsey kaotas oma ameti ja palee ja tal vedas, et peast ilma ei jäänud. Euroopas möllas järgmised neli sajandit kibe rivaalitsemine, kus iga etapp tipnes järjekordse laastava sõjaga.

Nüüd, 1973. aastal, võime õigusega öelda, et alates eelmise sõja lõpust on Euroopa ajaloos puhumas uued tuuled. Sest…alates 1945. aastast on Euroopa lugu keskendunud üksteisega leppimisele, mitte rivaalitsemisele. Selle loo üheks teetähiseks oli Euroopa Ühenduse loomine.

Eile laienes see Ühendus kuuelt liikmelt üheksale, mis on tähenduselt võrreldav teetähis.

Oleme nende aastate jooksul ära harjunud, et Ühendusele viidatakse kui Ühisturule. Ma loodan, et nüüd võime selle kombe hüljata. Kahtlemata on ühine turg erakordselt oluline fakt. Kuid see on vaid esimeseks sammuks teel, mis viib meid tariifide ja kaubanduse küsimustest palju kaugemale. Sest me ehitame siin ühendust, mille mastaap üha laieneb, kuni katab kogu kollektiivse inimtegevuse valda.

Ma usun, et eelmise sügise tippkohtumise tõeline tähtsus oli just selles. Meil õnnestus kokku leppida suunistes, mis aitaksid meil liikuda laiema Ühenduseni.

Meil õnnestus näidata, kuidas ühes valdkonnas teise järel saame naabritena kokku tulla, et koostöö läbi saavutada need paljud sihid, mida jagame ja mida me ei suudaks saavutada isoleeritult. Üks meie kõige olulisemaid otsuseid sel kohtumisel oli see, et peaksime koheselt tööle asuma Euroopa välispoliitika ülesehitamise kallal. Ma usun, et see pole meie Ühenduse seisukohalt luksus, vaid pakiline vajadus.

See on pakiline vajadus, kui pidada silmas suhteid Ühendriikidega. Usun, et kõik siinviibijad tunnistavad osa, mida Ühendriigid on mänginud selle uue Ühenduse võimalikuks tegemises. Ma ei pea siin eelkõige silmas majandusabi, mida anti Euroopale peale sõda, kuigi see oli tohutu ja õigeaegne. Pigem pean ma silmas kõigi presidentide administratsioonide järjekindalt poliitikat, mis lähtub sellest, et Ühendriikide põhihuvide sekka kuulub Euroopa üheks saamine – huvi, mis kaalus üles suureneva konkurentsi ja ajutised ebakõlad Ameerika poliitikaga, mis ühtse Euroopaga vältimatult kaasnevad.

Selles vallas tajume me kõige selgemini, kui kunstlik on eristada välispoliitikat majanduspoliitikast. Meie siht Euroopas peab olema tugevamaks saamine, ehitades oma Ühendust eesmärgipäraselt kõigis valdkondades. Meie sihiks peab olema Euroopa muutmine vääriliseks partneriks Ühendriikidele, mis puudutab rahu ja jõukuse edendamist kogu maailmas…

Ühine poliitika on sama vajalik ka läbikäimisel Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopaga. Näeme selgelt, et suhetes Ida- ja Lääne-Euroopa vahel puhub taas muutuste tuul. Tervitame arenguid, milleni on jõudnud Saksa Föderatiivse Vabariigi valitsus oma suhete parandamisel naabritega. Me teame, et 1973. aasta jooksul peab tegema veel mitmeid olulisi otsuseid.

Meie sihti on lihtne sõnastada. Tahame võimaldada nii Lääne- kui Ida-Euroopa progressi, ilma et meid hoiaks tagasi vastastikkused kahtlustused või sõjaoht. Olen kindel, et see eesmärk saab teoks vaid siis, kui meie Lääne-Euroopas kõneleme ühisel häälel ja tegutseme ühise tarmukusega. Ühenduse liikmed, kel on lepitamispoliitika vallas ainulaadselt edukad kogemused, saavad anda olulise panuse suhete parandamisse Ida-Euroopaga.

Sest meie ülimaks sihiks peaks saama sellise Euroopa ülesehitamine, mis pole vaid majanduslikult õitsval järjel – vaid ka Euroopa, mis on vaba, demokraatlik, turvaline ja õnnelik…

Poliitiline ülesanne, mis meil ees seisab, on ambitsioonidelt võrdne ükskõik millisega, mida on seni üritanud koostööle asunud riikide ühendused. Ja see hõlmab endas kõiki meie kohustusi valitsuste ja demokraatliku poliitikaga ühiskondade liidritena. See ülesanne nõuab meilt meie kodanike vajaduste ja ambitsioonide täitmist.

Meie kõik kogu selles Ühenduses peame üha vajalikumaks kaasaegse ühiskonna puuduste ja ebaõigluse ületamist.

Kuigi tööstus üha areneb ja juhib meid suurema õitsenguni, on see meie kõigi õlule asetanud ka uusi koormaid. Alles viimaste aastate jooksul oleme saanud selgelt teadlikuks nõnda ulatusliku tööstustegevuse mõjudest: maastiku hävitamine, atmosfääri saastamine, jõgede ja suudmealade mürgitamine…Selle peatamiseks tuleb koostööd teha…

On veel üks ootus, millele on veel raskem vastu tulla. Lääne-Euroopa riikides, eriti just meie noorte kodanike seas, oleme kõik märganud – ja heaks kiitnud – üha kasvavaid nõudmisi, et rikkamad riigid peaksid tulemuslikumalt abistama vähemarenenud maid, kui need pingutavad elutingimuste loomise nimel, mis vastaksid inimväärikusele ja eneseaustusele…

Koostöö võib viia väga suurte preemiateni. Preemiaks võib olla rahu. Preemiaks või olla õitseng. Preemiaks võib olla sellise ühiskonna ülesehitamine Euroopas, mis vastaks paremini nende rahvaste soovidele, keda me esindame. Need sihid innustasid Euroopa Liikumise rajajaid. Täna me näeme, et need pole enam kauged unistused. Need preemiad on meil nüüd käeulatuses. Nende kättesaamiseks peame ilmutama kujutlusvõimet ja sihikindlust.“

Katkend raamatust „50 KÕNET, MIS MUUTSID MAAILMA”

https://www.rahvaraamat.ee/p/50-k%C3%B5net-mis-muutsid-maailma/1019748/et?isbn=9789949997466

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised