Ma kirjutan raamatut sõjast …
Mina, kes ma ei armastanud lugeda sõjaraamatuid, kuigi minu lapsepõlves ja nooruses oli see kõigi minu eakaaslaste lemmiklektüür. Ja pole ka ime – me olime võidu lapsed. Võitjate lapsed. Esimene asi, mida ma sõjast mäletan? Oma lapselikku hingevaeva keset arusaamatuid ja hirmutavaid sõnu. Sõda meenutati alati: koolis ja kodus, pulmades ja ristsetel, pidudel ja peiedel. Isegi laste omavahelistes jutuajamistes.
Naabripoiss küsis mult ükskord: „Aga mis need inimesed seal maa all teevad? Pärast sõda on neid seal rohkem kui maa peal.“ Ka meie tahtsime sõja saladusele jälile saada.
Siis ma hakkasingi surma peale mõtlema … Ega jätnud selle peale mõtlemist enam kunagi, minu jaoks sai surmast elu peamine saladus.
Meie jaoks oli kõige algus too kohutav ja salapärane maailm. Meie peres langes ukraina vanaisa, ema isa, rindel, ja on maetud kusagile Ungari mulda, valgevene vanaema, isa ema, suri partisanina tüüfusesse, tema kaks poega teenisid sõjaväes ja jäid teadmata kadunuks esimestel sõjakuudel, kolmest tuli tagasi üks. Minu isa. Nii oli igas kodus. Kõigil. Võimatu oli surma peale mitte mõelda. Igal pool kõndisid varjud …
Külapoisid mängisid veel kaua „sakslasi“ ja „venelasi“. Hüüdsid saksa sõnu: „Hände hoch!“, „Zurück!” ja „Hitler kaputt!“
Me ei tundnud ilma sõjata maailma, sõja maailm oli ainus meile tuttav maailm, ja sõja inimesed ainsad meile tuttavad inimesed. Ma ei tunne ka praegu teist maailma ega teisi inimesi. On neid üldse kunagi olnud?

Minu lapsepõlve küla oli pärast sõda naiste küla. Eitede küla. Meeste hääli ma ei mäleta. Nii see ongi mul jäänud: sõjast räägivad eided. Nutavad. Laulavad, nagu nutaksid.
Kooli raamatukogus olid pooled raamatud sõjast. Nii külaraamatukogus kui ka rajoonikeskuses, kust isa käis tihti raamatuid toomas. Nüüd mul on vastus – miks. Kas see oli juhus? Me kogu aeg kas sõdisime või valmistusime sõjaks. Tuletasime meelde, kuidas olime sõdinud. Mitte kunagi pole elanud teisiti, ja ega vist oskakski. Ei kujuta ette, kuidas elada teisiti, seda annab meil kunagi veel tükk aega õppida.
Koolis õpetati meid armastama surma. Me kirjutasime kirjandeid sellest, kuidas oleks tahtnud surra millegi nimel … Unistasime …
Aga õues hüüdsid hääled midagi muud, ahvatlesid rohkem.
Ma olin kaua raamatuinimene, keda tegelikkus hirmutas ja ligi tõmbas. Elu mittetundmisest tekkis kartmatus. Nüüd mõtlen: oleks ma praktilisem inimene, kas ma oleks saanud söösta säärasesse sügavikku? Millest see kõik tuli – kas teadmatusest? Või oma tee äratundmisest? Sest see äratundmine on ju olemas …
Ma otsisin kaua … Mis sõnadega saab edasi anda seda, mida ma kuulen? Ma otsisin žanrit, mis vastaks sellele, kuidas ma näen maailma, kuidas on seatud minu silm, minu kõrv.
Kord sattus mulle kätte A. Adamovitši, J. Brõli ja U. Kalesniku raamat „Olen lõõmavast külast“. Säärast vapustust olen kogenud vaid korra, kui lugesin Dostojevskit. Siin oli ebatavaline vorm: romaan on kokku pandud elu enese häältest, nendest, mida ma olin kuulnud lapsepõlves, nendest, mis kostavad praegu tänaval, kodus, kohvikus, trollis. Nii! Ring sai täis. Ma olin leidnud selle, mida olin otsinud. Ette aimanud.
Aless Adamovitšist sai minu õpetaja …

------------------------------------------------------------------

Kaks aastat ma mitte niivõrd ei kohtunud kellegagi ega lindistanud, kui just mõtlesin. Lugesin. Millest mu raamat tuleb? Noh, veel üks sõjaraamat … Milleks? Juba on olnud tuhandeid sõdu – väikesi ja suuri, tuntud ja tundmatuid sõdu. Ja kirjutatud on neist veel rohkem. Aga … Kirjutanud on mehed ja meestest – see sai kohe selgeks. Kõik, mida me sõjast teame, on meile öeldud „mehehäälega“. Me oleme kõik mehelike ettekujutuste ja mehelike sõjamuljete kütkes. Meeste sõnade vangis. Naised on aga vait. Mitte keegi peale minu ei ole ju küsitlenud minu vanaema. Minu ema. Vait on isegi need, kes olid rindel. Ja kui nad hakkavadki järsku rääkima, siis ei pajata nad mitte oma, vaid võõrast sõjast. Teistsugusest sõjast. Kohanduvad meeste normidega. Ja ainult kodus, või kui on rindekaaslaste ringis pisara poetanud, hakkavad nad rääkima oma sõjast, mis on mulle tundmatu. Ja mitte ainult mulle, vaid meile kõigile. Ajakirjanikuna ringi sõites olen olnud korduvalt täiesti uute tekstide tunnistaja, ainuke kuulaja. Ning olnud vapustatud nagu lapsepõlves. Nendes juttudes näitas seni salajas hoitu oma jubedaid hambaid … Kui naised räägivad, siis ei kuule me üldse või peaaegu ei kuule seda, millest me oleme harjunud lugema ja kuulama: kuidas ühed inimesed tapsid kangelaslikult teisi ja võitsid. Või kaotasid. Missugune oli tehnika ja missugused olid kindralid. Naiste jutud on teistsugused ja teistest asjadest. Naiste sõjal on omad värvid, omad lõhnad, oma valgus ja oma tundeala. Omad sõnad. Seal ei ole kangelasi ega uskumatuid kangelastegusid, seal on lihtsalt inimesed, kes on ametis ebainimliku inimtegevusega. Ja seal ei kannata mitte ainult nemad (inimesed!), vaid ka maa ja linnud ja puud. Kõik, kes koos meiega maa peal elavad. Nad kannatavad sõnatult, mis on veel hirmsam …
„Aga miks?“ olen ma endalt korduvalt küsinud. „Miks naised, kuigi nad olid võitnud kätte oma koha kunagi täielikult meeste maailmas, ei suutnud kaitsta oma ajalugu? Oma sõnu ja oma tundeid? Ei jäänud ise ennast uskuma. Meie eest on varjatud terve maailm. Nende sõda on jäänud tundmatuks …“
Ma tahan kirjutada selle sõja ajaloo. Naiste ajaloo.

--------------------------------------------------------------

Pärast esimesi kohtumisi …

Hämmastav: nende naiste sõjaväelised elukutsed olid sanitaarinstruktor, snaiper, kuulipildur, õhutõrjesuurtüki komandör, sapöör, aga nüüd nad on raamatupidajad, laborandid, ekskursioonijuhid, õpetajad … Rollide erinevus – seal ja siin. Nad nagu ei meenutakski mitte enda, vaid mingite teiste tüdrukute lugusid. Täna nad imestavad isegi. Ja minu silme all „inimlikustub“ ajalugu, see muutub tavalise elu sarnaseks. Tekib teine valgus.
Kohtuvad vapustavad jutuvestjad, nende elus on olnud lehekülgi, mis võivad võistelda klassika paremate lehekülgedega. Inimene näeb nii selgelt ennast ülevalt – taevast, ja alt – maa pealt. Tema ees on kogu tee üles ja tee alla – taevainglist metsloomani. Mälestused ei ole mitte kadunud tegelikkuse kirglik või kiretu ümberjutustus, vaid mineviku taassünd, kui aeg pöördub tagasi. Eelkõige on see looming. Jutustades inimesed loovad, „kirjutavad“ oma elulugu. Juhtub sedagi, et nad kirjutavad juurde ja kirjutavad ümber. Siin peab olema valvas. Olema valvel. Samal ajal sulatab ja hävitab valu kõik selle, mis on võlts. Temperatuur on liiga kõrge! Siiramalt, võisin ma veenduda, käituvad lihtsad inimesed – meditsiiniõed, kokad, pesunaised … Nemad, kuidas ma seda täpsemalt ütlen, võtavad sõnad iseendast, mitte ajalehtedest ja loetud raamatutest – mitte võõrastelt. Vaid üksnes omaenda kannatustest ja läbielamistest. Haritud inimeste tunded ja keel, kui imelik see ka ei ole, on tihti ajahambast rohkem mõjutatud. Aja poolt rohkem šifreeritud. Nakatatud teise astme teadmistest. Müütidest. Tihti tuleb minna kaua, eri teid pidi, et kuulda lugu naiste sõjast, mitte meeste sõjast. Mitte sellest, kuidas taganeti, kuidas rünnati, mis rindelõigus … Ei aita ühest kohtumisest, vaja on mitut seanssi. Nagu tõelisel portretistil.
Istun kaua tundmatus majas või korteris, vahel terve päeva. Joome teed, passime hiljuti ostetud pluuse, arutame läbi soengud ja toiduretseptid. Vaatame koos lastelaste pilte. Ja siis … Mõne aja pärast, kunagi ei tea, kui pika aja pärast ja miks, saabub järsku see kauaoodatud silmapilk, kui inimene eemaldub normist – mis on kipsist ja raudbetoonist nagu ka meie mälestusmärgid – ja jõuab enda juurde. Iseendasse. Hakkab meenutama mitte sõda, vaid oma noorust. Tükikest oma elust … See silmapilk tuleb kinni püüda. Seda ei tohi mööda lasta! Kuid pärast pikka päeva täis sõnu, fakte ja pisaraid jääb mällu ainult üks ütlemine (kuid milline!): „Ma läksin nii väiksena rindele, et sõja jooksul kasvasin isegi pikemaks.“ Selle ma jätangi märkmikku, kuigi maki peale on keritud kümneid meetreid. Neli-viis kassetitäit …
Mis mind aitab? Aitab see, et me oleme harjunud elama koos. Seltsis. Oleme kollektiivsed inimesed. Meil juhtub kõik kõigi nähes – nii õnn kui ka pisarad. Me oskame kannatada ja kannatusest rääkida. Kannatus õigustab meie rasket ja viltuläinud elu. Meile on valu kunst. Pean tunnistama, et naised asuvad julgesti sellele teele …

Svetlana Aleksijevitš „Sõda ei ole naise nägu“, kirjastus Tänapäev 2016