Taksojuhtide lood: naine öösel reisitreminalis vangis
A-terminal
On öö, esmaspäeva öö algus vastu teisipäeva. Kell on umbes üks, ning kes sel ajal on ringi liikunud, teab, et see on väga vaikne aeg. Eriti taksojuhtide jaoks.
Tuleb tellimus sadama A-terminali. Okei, mine tea, võib-olla tõesti on keegi jäänud veel hilja peale seal. Kohal olen nelja minutiga. Nagu ma esmase hooga oletasin, ei ole seal kedagi. Vaid tuul tõmbab. Plats on tühi. Sadamahoone on pime ja lukus. Kaubanduskeskus seal kõrval on pime ja lukus, kuskil ei hingelistki. Ootan rahulikult, meil on kohustus oodata kümme minutit, enne kui saab kraaksuma hakata.
Kui möödunud on kaksteist minutit, hakkan kraaksuma. Dispetšer võtab kliendiga ühendust, kes lubab kohe tulla ja ka mulle antakse igaks juhuks kliendi telefoninumber. Edasi suhtlen ise, kui peaks vaja minema. Ootan rahulikult. Ei kippu ega kõppu. Mitte kumbagi. Möödas on veel kümme
minutit. Süütan suitsu ja kõnnin ringi, pea õlgade vahel. Tuul tõmbab. Vahin sisse sadamahoone akendest, kõnnin ühte otsa ja teise, istun autosse tagasi. Valin kliendi numbri, kutsub.
“Halloo!” hüüab naine.
“Ee, khm, tere, mina taksojuht siin A-terminali ees, kas olen õiges kohas?”
“Jaa-jaa, täitsa õiges jah, väga vabandan. Ma näen teid!” ütleb naine natuke äreva häälega ja murelikult.
“Ahsoo, tore, aga kas plaanite ka autosse tulla ja minuga täna veel sõita?”
“Hehh, jaa, ma väga tahan siit välja tulla ja ära sõita, aga vaadake, ma ei saa kuidagi välja, juba veerand tundi otsin, kust välja saaks,” on naine täiesti nõutu. Midagi koliseb telefonis.
“Kuskohast te välja tahate saada?” on minu kord nõutu olla.
“Ma olen siin terminalis sees, aga välja ei saa. Kõik on lukus, noh,” seletab naine.
“Aa, nii lausa, kas ma saan kuidagi aidata, kas kuskile õue ei saa sealt, siis juba lihtsam üle aia ronida või midagi?” leiutan mina lahendusi.
“No ei paista küll kuskilt, kõik uksed on lukus...”
“Signalisatsiooni peal ei ole majal või kuidas te seal niimoodi saate sees olla üldse?” kasvab minu imestus üha suuremaks.
“Oodake, siit ma vist saan välja...” Kõne katkeb.
Kolme minuti pärast tulebki volüümikas rõõmus naine kuskilt nurga tagant tohutu kohvriga ja lidub takso poole.
Hüppan välja, venitame kohvri taha ja naine vajub hingeldades tahaistmele ja naerab: “Lähme Õismäe tee 180.”
“Kuidas siis seesugune lugu juhtus?” uurin mina.
“No täitsa nõme lugu, ma jäin lihtsalt magama laevas,” itsitab naine.
“Aa…” ütlen mina. Naine paistab täitsa kaine ja selge.
“Pikk päev jah. Viskasin sinna üles restorani pehmele diivanile magama ja jäingi magama nii raskelt, et ei kuulnud midagi. Imelik, et koristaja ega keegi ei leidnud mind. Kui ärkasin, oli laev kella järgi juba poolteist tundi sadamas olnud ja kuskil polnud mitte hingelistki. Kui laevast välja sain, siis tellisin kohe takso ja hakkasin välja murdma. Aga uksed olid kõik lukus ja ma seal rapsisin nagu kana takus. Ühe ukse juurest teise juurde.”
“Aga kuidas siis lõpuks õnnestus välja saada?” naeran täiega.
“Ühelt ukselt sain selle tuletõrje plastikkaane maha ja liblikaga sain ukse lahti keerata. Vedas, kurat, muidu oleks jamanud seal hommikuni veel. Telefoniaku oli ka surmale kaks protsenti võlgu. Täitsa piinlik lugu.”
Jõudsime kohale, venitasin suure kohvri autost välja ja sain veel korraliku jootraha, justkui mina oleksin teda terminalist päästmas käinud.
Autor raamatu saamisloost:
Eelmisel kevadel tuli mu geniaalne kirjastaja ideele, et koguks neid lugusid nüüd ühe portsu ja annaks välja sellise raamatu, mis heidaks valgust selle salapärase maailma igapäevasele teatraalsusele. Teine eesmärk on näidata lisaks ajakirjandusse jõudvale negatiivsele kuvandile taksojuhtidest kui petistest ja tõbrastest ka teise nurga alt nende inimeste elu. Nimelt rääkida rohkem sellest, mida taksojuhid oma igapäevatöös peavad läbi elama, nägema ja taluma. Ehk siis lugusid klientidest ja töösituatsioonidest, mis kohati igavast rutiinist valgusaastate kaugusele kipuvad sirutuma. See raamat pole kindlasti läbinisti naljaraamat ja ei koonda endasse vaid humoorikamaid
tahke taksojuhi töös toimuvast tragikomöödiast, vaid toob sinuni ka mõned tõsisemad või suisa kurvad lood.
Alan Adojaan "Elu läbi taksopeegli", kirjastus Pilgrim 2015
http://www.pilgrimbooks.ee/product/18128/?cid=3762
