Teekond läbi Türkmenistani, Kasahstani, Tadžikistani, Kõrgõztani ja Usbekistani
ndised nõukogude vabariigid Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan ja Usbekistan iseseisvusid 1991. aastal ja nende areng on olnud väga erinev – suhtelisest demokraatiast täieliku totalitarismini, äärmisest vaesusest märkimisväärse jõukuseni. „Sovetistan“ on raamat riikidest, kuhu pääsemine võib olla keerukas ning mida tavaliselt reisisihina ei nähta.
TÜRKMENISTAN
KELDRIELANIKUD
Värav 504. See peab olema mingi eksitus. Kõik teised väravanumbrid algavad kahesajaga: 206, 211, 242. Olen ma sattunud valesse terminali? Või veel hullem – valesse lennujaama?
Ataturki lennujaamas Istanbulis kohtuvad Ida ja Lääs. Reisijad moodustavad kireva sulami Mekasse suunduvatest palveränduritest, Absolut Vodka pudelitest nõtkuvate tax-free kilekottidega päikesest põlenud rootslastest, masstoodetud ülikondades asjalikest ärimeestest ja valgesse riietatud šeikidest, keda ümbritsevad pealaest jalataldadeni kaetud kaasad, kaasas eksklusiivseid Euroopa disainikaubamärke kandvate kompsude koormad. Ükski teine lennufirma maailmas ei korralda reise nii paljudesse riikidesse kui Turkish Airlines ning need, kes reisivad imelikesse võõrakõlalistesse kohtadesse, peavad tavaliselt arvestama vahepeatusega Istanbulis. Turkish Airlines korraldab lende Chişinăusse, Djibouti, Ouagadougousse ja Ussinskisse. Samuti Asgabati, mis oli minu sihtpunkt.
Pika koridori lõpus tabas mu pilk lõpuks lubatud numbri 504. Minu teekonna jooksul väravani tundus viimane nihkuvat aina kaugemale, mida lähemale ma jõudsin, ning rahvamurd hakkas vähehaaval hõrenema. Lõpuks olin üksi terminali äärealal, Ataturki lennujaama kaugeimas sopis, mida vaid vähesed on külastanud. Koridor lõppes laia trepiga. Ronisin astmetest üles ja astusin värvikirevate pearätikute, pruunide lambanahkade, sandaalide ja kaftanite maailma. Siin eristusin massist mina oma kevad-sügisese jaki ja jooksukingadega.
Uks tumedajuukseline väikeste silmadega mees trügis minu poole. Tal oli käes diivanipadja suurune hoolikalt pruuni teibiga kinnitatud pakk. Kas ma saaksin seda tema eest kanda? Ma teesklesin, et ei saa vene keelest aru, ja läksin sorry, sorry ümisedes edasi. Mis mees see on, kes ei jaksa ise oma pagasit kanda? Paar keskealist naist lillade puuvillaste maani kleitide ja nendega sobivate pea ümber seatud rätikutega astusid mehe kaitseks välja: oli seda siis nii palju palutud? Kas ma ei oleks võinud teda aidata? Ma raputasin pead, no, sorry, sorry, ja kiirustasin edasi. Ei tule kõne allagi, et aitan üht metsikut turkmeeni tema kahtlase pakikesega. Kõik hoiatustuled vilkusid.
Jõudsin vaid viis-kuus meetrit edasi liikuda, kui mind uuesti peatati. Piitspeenike punases maani kleidis 20ndates aastates naine haaras mul käsivarrest. Kas ma poleks nii kena ja aitaks teda natuke pagasiga? Ainult natuke? Ma väga palun?
„Njet!” ütlesin otsustavalt ja tõmbasin end vabaks.
Alles ootenurgas taipasin, milles asi – kõigil reisijatel oli lihtsalt liiga palju käsipagasit, aga teel väravateni seisid rangeilmelised lennukompanii töötajad vannitoakaaludega. Kohe pärast kontrolli läbimist rebisid reisijad teibiga riiete alla kinnitatud pakid keha ümbert lahti.
KASAHSTAN
PEALINN
Minu 18aastane autojuht Saša oli närviline ning nõudis, et käiksime tee peal autopesulast läbi. Säravpuhas auto võib meie sissepääsuvõimalusi kõvasti suurendada, arvas ta. Tee edasi põhja poole oli tasane ja peaaegu kurvideta. Majade vahele jäid järjest pikemad vahemaad, maastik oli viljatu ning tasane. Paari tunni pärast võisime märgata kauget õrna valguspeegeldust. See oli Astana. Kasahstani pealinn.
„Seal on uskumatult ilus, ma olen kindel, et sulle meeldib see linn,” ütles Saša. „Kui meid ainult sisse lastakse,” lisas ta ning heitis mõlkis kapotile mureliku pilgu.
Kontroll linnaväravas oli rangem kui enamiku Euroopa riikide piiril. Ilmselgelt ei pääsenud igaüks Kasahhi pealinna. Rangelt riietatud politseinike armee jälgis mornil pilgul liiklust. Terved bussitäied peeti kinni, pagas ja dokumendid kästi ette näidata. Meie pääsesime siiski probleemideta edasi. Saša hingas kergendatult.
„Näed sa, hea oli, et peatusime ja auto puhtaks pesime,” nentis ta.
Kasahstani helesinine ja kollane lipp lehvis õhtuses tuules, kui me Astana laiadel valgustatud tänavatel edasi sõitsime.
„Kas pole siin ilus!” ohkas Saša hardunult.
„Väga ilus,” vastasin ma viisakalt.
Ma tundsin end Astanas ebamugavalt juba esimesest hetkest.
Võib-olla olid selles süüdi lõpmatud liiklusummikud, mis meenutasid Moskvat. Pärastlõunal olid sõidukid vangistatud pikkadesse klaustrofoobilistesse järjekordadesse. Mõtlesin omaette, et võib-olla oli linnaplaneerija teevõrgustiku meelega selliselt planeerinud, et see ummikuid tekitaks ning looks nii illusiooni elust pulbitsevast metropolist. Astana on ümbritsetud tühermaaga, viljatu stepimaastik sirutub kilomeetrite kaupa kõigis suundades. Väljaspool linnaväravaid ei näe ühtegi autot või inimest, vaevalt isegi mõnd lammast või kaamelit. Need 750 000 inimest aga, kes on surutud linna piiridesse, veedavad suurema osa tööpäevadest liiklusummikutes istudes.
Astana kvartalid olid sama lõppematud kui liiklusummikud. Üht tänavaristi võis teisest eraldada kilomeeter. Polnud mõeldav kõndida jalgsi ühe vaatamisväärsuse juurest teiseni ja seetõttu olime sunnitud ummikute meelevalda. Mingeid maa-aluseid tunneleid siin ei leidu. Keegi ei sõida jalgrattaga. Minu rahulolematus tulenes siiski rohkem meeleolust kui liiklusest. Kiirustavad mehed tumedates ülikondades astusid pikkade sammudega kõnniteedel. Keegi ei vaadanud üles. Ükski ei vastanud minu pilgule. Esimest korda reisi vältel tundsin end nähtamatuna. Astana atmosfäär ei erinenud tegelikult oma heitliku, ärilise ning järsu stiiliga ühestki teisest mis tahes riigi pealinnast, kuid ometi tundus kõik selles linnas just nagu tugevdavat aina suurenevat üksindustunnet. Võib-olla oli see põhjustatud sellest, kuidas linn oma alguse sai. Kasahstani pealinn ei ole tekkinud loomulikul teel nagu Moskva või London, mis kujunesid läbi sajandite. Astana loodi otsusega. 1994. aastal otsustas president Nazarbajev, et pealinn kolitakse lõunas asuvast miljonilinnast Almatost (tuntud ka kui Alma-Ata) Akmola nimelisse pisikesse tähtsusetusesse provintsilinna Põhja-Kasahstanis, 970 kilomeetri kaugusel. Kolimine võeti ette 1997. aastal ning aasta pärast ristiti Akmola umber Astanaks, mis tähendab tõlkes lihtsalt „pealinn”.
USBEKISTAN
MULJE JÄTMISE KUNST
Hotelli hiiglaslik restoran oli justkui pulmadeks ehitud, kuid mina olin ainuke külaline. Keset einet tuli minu laua juurde naeratav blond tüdruk, sirutas käe välja ja esitles ennast Mariana.
„Nad ütlesid, et ehk leian su siit ülevalt,” sõnas ta peaaegu ilma aktsendita inglise keeles.
„Kes „nad”?” küsisin valvsalt. Mind oli hoiatatud, et salateenistuse töötajad on Usbekistanis kõikjal ning kõiki välismaalasi, eriti kui nad ei ole grupireisil, hoitakse järelevalve all. Kuna ajakirjaniku viisat oli Usbekistani peaaegu võimatu saada, tegutsesid välismaised ajakirjanikud reeglina „põranda all”. Avastamisel riskisid nad kohese riigist väljasaatmisega.
See pole siiski midagi selle kõrval, millega nende informaatorid või kohalikud ajakirjanikud riskivad: piinamine, hullumajja paigutamine, lausa mõrv (mille lahendamisele keegi ei vaevu aega pühendama)
või kauaaegne ebainimlikes tingimustes vanglakaristus on Usbekistanis tavalised surveabinõud sõnavabaduse pooldajate karistamiseks.
„Registraator, muidugi!” vastas rõõmsameelne sinisilmne tüdruk.
„Ta ütles, et turist oli just siia tulnud ja et ma leian su tõenäoliselt restoranist. Ma olen riikliku telekanali Usbekistan 1 ajakirjanik ning tegelen reportaažiga eraettevõtlusest Andijonis.”
See sõna „riiklik” oli liigne informatsioon. Kõik Usbeki telekanalid olid riiklikud.
„Andijonis on väga palju eraettevõtjaid, mis teeb regiooni Usbekistanis ainulaadseks,” jätkas tüdruk. „Kas sul oleks aega anda selle kohta intervjuu? Meie vaatajatel oleks nii huvitav kuulda, mida sina kui välismaalane meie maast arvad.”
„Ma jõudsin siia praegu ning ma ei usu, et ma millegagi aidata saan,” vastasin ma, nagu asi oli. Paranoiline hoog pani mind ette kujutama, et Maria oli saatnud SNB, Usbekistanis KGB-le vastav ametkond, et teada saada, mida ma tegelikult nende riigist otsin ning et niinimetatud intervjuu oli vaid ettekääne minu küsitlemiseks.
„Sellest pole midagi,” kinnitas Maria ning naeratas laialt. „Räägi ainult, milline on sinu esmane mulje linnast.”
„Ma tõesti alles saabusin,” sõnasin ma diplomaatiliselt. „Mul ei ole linnast veel mingisugust esmast muljet. Ma pole tegelikult veel linna näinudki.”
„Sellest pole midagi,” kordas Maria sama TV-naeratusega. „Räägi lihtsalt, milline mulje jäi sul autoga siia sõites.”
„Mul ei ole mingit muljet …” alustasin ma. Naeratus kadus Maria silmadest ning tema habras kogu justkui vajus kokku. „Ma söön ainult oma salati kõigepealt lõpuni,” sõnasin ma. „Siis hakkame pihta.”
Erika Fatland „Sovetistan“, kirjastus Tänapäev
