Tiina Pargi lapsepõlv: veoautode kolonn 1949, maaelu ja isaootus. Katkend raamatust

Teleprodutsent Tiina Pargi ja kirjanik Hille Karmi kirjutatud raamatus "Tiina Park. Naine teiselt planeedilt" on kirjeldus Tiina lapsepõlvest, kui nende kodu Tallinnas Herne tänavas saab märtsipommitamise ajal otsetabamuse. Isale anti uue elamise order, kuid kui ta uut neljatoalist korterit Uuel täna­val vaatama läks, selgus, et seal elas seal Vene ohvitser oma perega juba ees. „Meie oleme võitjad ega lähe siit kuhugi! Ja kui kurtma lä­hed, siis ütlen, et sa varastasid mu kuldkella. Sellest piisab, et sind ja kogu su peret Siberisse saata.” Nii mahtus veel üks viieliikmeline pere sinna korterisse.

Ööl vastu 25. märtsi 1949 oli Uue tänava korteris rahutu. Muidu vaiksel vanalinnatänaval oli kuulda lakkamatut automürinat. Kui seitsme­aastane Tiina pisut aknakardinat kergitas, nägi ta veoautode kolonni. Autokastides istusid inimesed. Tiina nägi sedagi, kuidas neid valvav sõdur lõi nutvale naisele püssipäraga vastu pead.
Ema tõmbas kardinad tihedalt akende ette ja manitses lapsi: „Minge akna alt ära, minge oma voodisse ja jääge magama.”
Lapsed tegid, nagu ema käskis, aga uni ei tahtnud tulla. Imelik hirm kummitas akna tagant ja vaatas vastu ema silmadest, kuigi ema püüdis hirmu kõigest hingest varjata.

Tollelgi õhtul oli ema vaadanud, kas kõik on valmis: laste talvesaa­pad, lambanahast valged kasukad, soojad sokid. Need pidid kogu aeg käepärast olema. Ema ei öelnud, miks, aga tüdrukud adusid, et valmisole­ku taga oli seesama hirm, ja hirmu taga kummitas üks sõna: Siber.
Pisut hiljem said tüdrukud teada, mis sel ööl oli juhtunud. Tol ööl olid nende kodu akende tagant mööda sõitnud furgoonautod inimestega, kes olid määratud küüditamisele. Enne sundsaatmist Siberisse tuli nad aga registreerida miilitsaosakonnas, mis asus Olevimäel. Sinna suured autod mööda Uut tänavat voorisidki.

Mehed on mehed...

Tüdrukud kasvasid, nende isa aga hakkas järjest vähem kodus olema.
„Isal on teatris palju tööd,” tõi ema asjasse selgust.
Tal võis õigus olla. Õhtuti olid balletiartist Armin Allal etendused, päeval tegi tööd fotograaf Armin Alla.
Aga et ta ka ööseks koju ei jõudnud?
Ja suvel? Suvel ju teatris etendusi ei olnud!
Suvel istusid kolm õekest Siimu talu õuel palgivirna otsas ja ootasid isa. Palgivirna pealt nägi kaugemale, sealt paistis puude tagant isegi jupi­ke suurt teed ja oli näha, kui keegi bussist maha tuli. Tallinnast polnud siia palju maad, aga buss käis harva ja bussi tuleku ajad olid tüdrukutel teada. Selleks ajaks nad end palgivirna otsa seadsidki.

„Kas isa täna tuleb?” küsis üks neist.
Kaks teist ei osanud vastata. Nad ju ei teadnud.
„Isal on tegemist,” ütles ema endiselt leebe kindlusega. Ema ei rääki­nud isast mitte kunagi sõnakestki halba.
Suuremaks saades kinnitas Tiina: „Meie ema oli kõige ausam, õilsam ja töökam naine. Ta oli erakordne ema.”
Aga õekeste lapsepõlves jõudis kätte päev, kui nad said teada, et isa nendega koos enam ei ela – tuleb küll neid vaatama, aga ei ole nende juu­res kogu aeg.
„Kuidas siis nii?” olid tüdrukud nõutud, kui nad ühel päeval jälle pal­givirna otsas maailma asju arutasid. Maailm, see tähendas kõigepealt nen­de oma peret, mis oli kõige ligemal. Selles lähimas maailmas oli miski pai­gast ära.
„Kuidas sai isa meid maha jätta?” ei taibanud tollal üheksa aastat vana Tiina.
„Õnneks on meil ema. Emad ei lähe ära,” arvas vanim õde Malle lo­hutavalt. „Mehed on mehed. Emad ei saa ära minna. Emal oleme ju meie, lapsed.”
Tiina ei saanud aru. Kas siis isal ei olnud neid, lapsi? Kas nad olid üksnes ema lapsed?
Vimm ja isegi vaen meeste vastu jäi Tiinasse pikaks ajaks kestma.

Hõrk heinalõhn

Vikat laulis vanaema Liide käes. Sauh ja sauh, lõikas selle tera läbi värske rohu. Vanaema seisis, jalad tugevalt maas, ja võttis vikatiga uhkelt laiu kaari.
„Tahan ka proovida!” ütles Tiina lõpuks oma soovi välja.
Vanaema mõõtis tüdrukut pilguga. Tiina käis küll juba koolis, aga oli pigem nääpsuke, õiget maainimese konti tal polnud.
„Olgu peale,” jäi vanaema lõpuks nõusse. „Tule siia, ma näitan, kui­das see käib.”
Tiina sai üsna kiiresti selgeks, kuidas niitmine käib. Mitu suve oli ta vanaemale heinamaal abiks. Talu kümnest lehmast oli alles jäänud vaid üks, Musti. Teised oli vanaema pidanud nuttes kolhoosilauta viima, kuid see ükski tahtis talveks korralikku ninaesist.
Vikatiga niitmises oli hoogu ja võimalust tunnetada oma jõudu, see oli pisut nagu võimlemine, mida Tiina linnas spordikoolis oli harjunud tegema. Koolitundidele järgnenud võimlemistrenn oli vahva, kuid trenni­saalis oli puudu üks asi, mida heinamaa õhk oli üleni täis – hõrk heina­lõhn.
Kui talvel koolis või Uue tänava kodus tüdimus peale tuli, võisid sil­mad kinni panna, kujutada ennast Väo küla Siimu talu heinamaale – ja vahel tundsid siis ka heinalõhna, nagu oleksid päriselt maal.

Niidetud hein tuli saadu sättida, heinasaod talu õuele vedada ja värs­ke hein laudalakka hanguda. Tiina jaksas sedagi. Pidi jaksama. Eriti pä­rast seda, kui isa oli nende juurest läinud, tuli naisteväel heinateoga hak­kama saada.
Muudki maatööd tuli õekestel teha, tahtsid nad või ei, sest maalt tuli söögipoolis. Söögiga oli nõnda, et ega kõike saanud, mida hing igatses. Juustu said lapsed maitsta õige harva, sest see oli kallis. Ja kui ema vahel harva juustu ostis, siis tegi ta juustusaia ikka nii, et paks saiatükk ja sellel imeõhuke, peaaegu läbipaistev juustuviil. „Kunagi võiks olla vastupidi!” unistas Tiina. „Ja kui suureks saan, hakkan pagariks,” oli ta teine söögiga seotud unistus. „Pagaril ei ole leibade ja saiade keskel ju mitte kunagi kõht tühi.”

Musta, valge laubaga Musti lüpsmine oli samuti Tiina töö. Kord kar­jamaalt lõunaselt lüpsilt naastes kukkus tüdruk jalgrattaga nii õnnetult, et kogu piim voolas maha. Jalgratas oli vana, pedaalide asemel ainult pul­gad, nii see sõitja tasakaal kadus ja lenksu külge riputatud piimaämber ümber läks. Rattapulk torkas Tiina jalale sügava haava, veri voolas, aga rohkem muret tekitas talle see, et teistele kodustele polnud polnud piima viia. Piimata jäid ka kassipojad.