Siin Tiina nüüd seisis, Cambridge’i Churchill College’i rektori ja tema abikaasa saadetud kutse käes.
Andrus oli kutsutud Cambridge’i ülikooli loenguid pidama. 1980. aastate lõpul, kui raudne eesriie Nõukogude Liidu ja muu maailma vahel hakkas tasapisi avanema, oli hakanud maailm järjest avanema ka Andru¬sele.

Andruse edu oli peadpööritav. Lühikese ajaga oli ta saavutanud kõik, mida Nõukogude Liidu teaduses oli võimalik saavutada: 35aastasena oli ta filosoofiadoktor,Tartu Riikliku Ülikooli professor ja Eesti Teaduste Akadeemia korrespondentliige. Samal ajal oli ta endale nime teinud ka läänes. Oma tööd kirjutas ta inglise keeles ja nendega oli tal õnnestunud pääseda lääne mainekate teadusajakirjade veergudele. Andrus Pork, kes enese ja oma perekonna liikmete nime oli ingliskeelset maailma arvesta¬des muutnud – nüüd oli see Park –, oli sel ajal Eesti teadlastest maailmas enim tsiteeritud.

„Kui leedi seal õhtusöögil minu poole pöördub, millest ma siis tema¬ga räägin?” ei teadnud Tiina täpselt.
Andrusel oli vastus valmis: „Inglise leediga räägid sa ilmast. Ainult il¬mast ja mitte millestki muust.” Mees jäi hetkeks mõtlema: „Aga kui leedi just ise küsib sinu käest midagi – näiteks laste kohta –, siis vasta, aga häs¬ti lühidalt.”
Kohapeal selgus, et Andrus valdas teemat. Tema õpetused olid taba¬nud kümnesse ja kulusid marjaks ära.

Õhtusöök oli nagu tubateater. Etendus ehk õhtusöök leidis aset igal reedel. Kutsutud olid kolledži kõik professorid koos abikaasadega. Ees¬ruumis rippusid mustad talaarid, mille saabunud härrad õhtusöögi ajaks endale selga panid. Kui talaaridesse riietumise enesestmõistetav, kuid siis¬ki elevust tekitav protseduur oli lõppenud, astus ligi kelner, kes pakkus väikest drinki ja küsis, mida keegi soovib juua hiljem, pidades silmas õh¬tusöögile järgnevat vestlusaega. Valida võis šerri ja konjaki vahel. 

Professorite tagasihoidlikult riietunud abikaasade keskel torkas silma üks daam lillelises atsetaatsiidist kleidis, mis oli kõike muud kui tagasi¬hoidlik. Tiina, kes oli vaeva näinud, et leida kõige maitsekam ja samas mitte väga pilkupüüdev riietus, elegantne väike must kleit, oli jahmunud. Kuidas võis too naine lubada endale üleüldisest stiilist erinemist?
Mõne aja pärast selgus, et tegemist oli õhtusöögi perenaisega, leedi Bondyga. Erinevalt kutsututest võis tema lubada endale kõike, sealhulgas silmapaistvat, et mitte öelda maitsetut riietust – sest tema oli leedi!

Kui dringid joodud, astus ligi ülemkelner ja teatas pidulikult, et õh-tusöögilaud on kaetud. Kõlas gong ja suursuguse aeglusega avanesid söö-giruumi rasked uksed... Uste tagant paistis valge linaga kaetud pikk laud tosinale inimesele. Laitmatult läikima hõõrutud lauahõbe kiiskas lühtrite valguses. 

Kui õhtusöögile kutsutud olid istet võtnud, luges lord Bondy piduli¬kult ette söögipalve. Sama pikka ja keerulist ladinakeelset palvet oli loe¬tud siin tõenäoliselt juba mitu sajandit.
Õhtulauas oli Andrus Pargi kui kolledži lugupeetud külalislektori koht otse lordi kõrval ja proua Pargile oli ette nähtud olla leedi lauanaa¬ber. Tiina hoidis Andruse soovitust pingsalt meeles ja püüdis suud kinni hoida, igal juhul mitte ise vestlust alustada. 

Ei läinud palju aega mööda, kui leedi pöördus tema poole: „Do you remember? Last May was very rainy.” – „Kas te mäletate? Eelmise aasta maikuu oli väga vihmane.” Kahetsustundega hääles lisas leedi, et just sel¬lisel maipäeval välja minnes unustas ta vihmavarju kaasa võtta.
Tiina tundis leedile viisakalt kaasa.
Ilmajuttu jätkus kauemaks. Lõpuks küsis leedi, mitu last Tiinal ja Andrusel on. Tiina vastas viisakalt, et kaks. 

Kui õhtusöögilauast tõusti, tõi kelner igaühele just selle joogi, mida keegi oli enne õhtusööki soovinud.
Tiina sai oma šerri.
Ajakirjade Kirjastus 2014