Tavalises toas on taimele reeglina kui mitte pime, siis vähemalt hämar. Esimene, mis neelab osa päikesekiirtest, on klaas. Kui lisada veel hõredam või tihedam aknakardin, jõuab tuppa (ja taimeni) vaid väike osa valgusest. Seepärast tunnevadki end toas kõige paremini just alusmetsadest ja võsastikest pärinevad taimed, mis ka oma looduslikes kasvupaikades ülemäära palju valgust ei vaja.

Sageli pole toalillekasvatajad nn pimeduse diagnoosiga nõus, väites, et taimel on valgust piisavalt, kuna ta paikneb otse akna kõrval. Nii veider kui see ka tundub, on otse akna kõrval olevad nurgad ühed toa kõige pimedamad paigad. Valgus teadagi kaldub ju otse paistma ning ümber nurga akna kõrvale jõuab sellest vaid väike osa. Isegi kui ruum näib inimsilmale piisavalt valge, on paigad toa sisemuses taimele sama pimedad kui nurgad akna kõrval. Enamik aknast langevast valgusest hajub ruumis ning tagaseina jõuab sellest väga väike osa.

Vahel on liiga pime ka otse akna all ja selline olukord tekib sageli just palmidega. Probleem ilmneb tavaliselt nõnda: aastakümneid akna all kenasti kasvanud taim hakkab ühtäkki kiduma. Esmapilgul tundub kõik müstiline, sest palmi elus ega hoolduses pole midagi muutunud. Tegelikult on aga muutunud taim ise – ta on kasvanud.

Kuna palmid on enamasti ühetüvelised tuttpuud, on väga paljudele neist tarvilik see, et latv oleks valguses. Kui taim oli väike, olid ta valgusvajadused akna all igati rahuldatud. Mida suuremaks puu aga kasvas, seda lähemale nihkus latv aknast diagonaalis langeva valgusvihu ülaservale, kuni ühel päeval ületati nähtamatu piir ning latv jäi hämarusse. See oligi hetk, mil taim korralikult kasvamast lakkas – kui fotosünteesivad lehed on varjus, pole taimel potile paistvast valgusest vähimatki kasu.

Otsustava meelelaadiga taimekasvataja võib siinkohal öelda: „Hästi, akendega on mul küll kitsas, kuid see-eest on mul laes tugevad pirnid. Nende valgusest peaks ju piisama!”
Õige. Kunstlikust valgusest on palju abi ning kui asjale teadlikult läheneda, võib taimi kasvatada ka täiesti loodusliku päikesevalguseta. Siiski ei maksa arvata, et kui keerate lakke tugevama pirni ning hoiate seda õhtuti enne magamaminekut paar tundi põlemas, on teie taimede valgusvajadus rahuldatud.


Esiteks pole tavalisest inimsilmale mõeldud valgusallikast taimedele kuigi palju abi. Nimelt kasutavad taimed oma elutegevuseks peamiselt valgusspektri otsi – sinist ja punast piirkonda. Inimsilmale on kõige sõbralikum aga spektri kollakas keskosa.

Teiseks tuleks taimedele anda lisavalgust vähemalt kaheksa, veel parem aga kaksteist tundi päevas. Siinkohal on paslik ära tuua ka mõned orienteeruvad numbrid, et oskaksite arvestada taimedele vajaliku lisavalguse hulgaga. Harilik kontorivalgustus on 320–500 luksi, lauspilvine päev õues alates 1000 luksist; hämune vahelduva pilvisusega päev keskmiselt 5000–7000
luksi; päikeseline päev 10 000–25 000 luksi ja otsene päikesevalgus 32 000–120 000 luksi.

Kui need numbrid toalillenimetustesse ümber tõlkida, siis varjutaluvad taimed, nagu kõrge lehtliilia, aglaoneemad, luuderohi, havisabad ja paljud toasõnajalad, kasvavad veel suhteliselt edukalt lauspilvise päeva tingimustes; suurem osa kaktustest ja sukulentidest, bugenvillead ning paljud orhideed vajavad edukaks kasvuks päikeselist päeva. Enamik ülejäänud toalilledest lepib ka vahepealsete, nn poolpilvise päeva tingimustega.

Siiski ei pea te arvestama kodustes tingimustes maksimumnumbritega, eriti nn päikeselise päeva puhul, enamasti piisab ka madalamatest väärtustest.
Lisavalguse valimisel peab arvestama ka muude nüanssidega. Näiteks eraldavad mitmed lambid ülemäära palju soojust ning kui need on taimedele liiga lähedal, võivad taimed saada tõsiseid kõrvetusi.

Vahel on valgust ka liiga palju ning mõnikord on seda ülemäära isegi kõige valgusnõudlikumatele taimedele. See juhtub tavaliselt kevadtalvel või varakevadel, kui maa on veel lumest valge ning päike paistab sinises taevas uskumatult eredalt. Sel ajal võivad lõunapoolsel aknalaual kasvavad taimed saada tugevaid päikesepõletusi. Osalt on see tingitud päikese intensiivsusest, osalt lumelt tagasi peegelduvast kiirgusest ning osalt sellest, et pikast pimedast talvest tulnud taimed pole veel nii ereda kiirgusega harjunud. Seetõttu tasuks taimed tõsta sel ajal toa poole kardinat või sobitada neile kõige kirkamateks keskpäevatundideks ette väike päikesesirm.

Mitte mingil juhul ei maksa lõunapoolsel aknalaual olevaid taimi sel ajal keerama või keskpäeval piserdama hakata. Esimesel juhul keerate päikesele ette toapoolse, pimedusega harjunud külje ning põletused on lihtsad tekkima. Teisel juhul võivad taimede lehtedele ja vartele jäänud piisad toimida tillukeste läätsedena ning põletushaavad tulevad eriti sügavad. Sel ajal ei maksa ka varem toa sisemuses kasvanud taimi aknalaudadele sättida.

Jaan Mettik „Suur toalilleraamat“, kirjastus Varrak http://www.varrak.ee/product/18267/