Tommy Hellsten: mida rohkem on töökohas miiniväljaga inimesi, seda sagedamini astub keegi miini otsa



Tommy Hellsten: mida rohkem on töökohas miiniväljaga inimesi, seda sagedamini astub keegi miini otsa
Foto on illustreeriv.Unsplash.com

Töökohast saab sel juhul ebaturvaline koht, sest inimesed on ettearvamatud. Keegi ei suuda teiste reaktsioone lõpmatuseni ennetada. Miinide plahvatamine võib jahmatada nii miinide panijaid kui ka neid, kes miini otsa astuvad. Sageli paneb õhkija imeks teiste inimeste ülemäära ägedaid tundepuhanguid. Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten kirjutab raamatus „Võidujooks ajaga“ inimestest, kelle ümber on miiniväljad.

Paari päeva eest virgusin Helsingi südalinnas äkitselt oma mõtetest, kui kuulsin liikluskeerises vandumist: „Raisk! Kuradinahk! Pidid sa siis nüüd mulle ette keerama! Sitakott!“ Pöörasin pead ja nägin mootorratturit, kelle kiivrist see sajatus oli kostnud.
Ta hääl pidi tõepoolest vali olema, sest see tuli umbse kiivri alt. Autojuht oli pahasti eksinud. Sellegipärast jäin võõristama mootorratturi reaktsiooni.

Kui inimesel on mõõt täis, siis ta reageerib üle. Mootorratturi ümber oli miiniväli. Miinid on tundekuhjatised, emotsionaalsed lademed minevikust, mida me oma psüühikas kanname. Neid tekib, kui me ei oska end kaitsta ega hoolt kanda selle eest, et teised meist üle ei trambi. Iga kord, kui keegi teeb mulle midagi, mis mulle ei meeldi, võtan vastu kruusitäie püssirohtu ja viin selle oma hingekeldrisse. Kui ebameeldivad ärritused jätkuvad, täitub kelder peagi kruusidega, mis on ääreni püssirohtu täis. See annab ennast tunda kroonilise paha enesetunde kujul. Sobival hetkel lendab kogu see ladu vastu taevast. Kõige sagedamini lendab see vastu vahtimist inimesele, kes meid ei hülga. Näiteks abikaasale või lastele või miks mitte ka koerale või kassile. Käesoleval juhul oli nimetuks ohvriks inimene, kellega mootorrattur enam kunagi kokku ei puutu.

Seotud lood:

Mida rohkem on meie töökohas inimesi, keda ümbritseb miiniväli, seda sagedamini astub keegi seal miini otsa. Töökohast saab sel juhul ebaturvaline koht, sest inimesed on ettearvamatud. Keegi ei suuda teiste reaktsioone lõpmatuseni ennetada. Sotsiaalsetest oskustest ei paista olevat mingit kasu, sest need ei pruugi olla seaduslikud. Miinide plahvatamine võib jahmatada nii miinide panijaid kui ka neid, kes miini otsa astuvad.

See, kes pole oma miiniväljast teadlik, kipub alatasa ülevoolavalt teisi süüdistama.

Sageli paneb õhkija imeks teiste inimeste ülemäära ägedaid tundepuhanguid. Võib juhtuda sedagi, et ta hakkab ennast õigustama. Teine tegi midagi valesti ja asi ants. Muidugi mõista tohin ma sellele reageerida. See, kes pole oma miiniväljast teadlik, kipub alatasa ülevoolavalt teisi süüdistama. See murendab õhkkonda töökohas. Nii sünnib kergesti arusaam, et keegi ei tohi teha ainustki viga, sest vigade tegemisele reageeritakse nii raevukalt. Sellepärast oleks hea aru saada, milles on õigupoolest asi.

Kui töökohas on juhtimine puudulik, kui töötegijast ei peeta lugu ega võeta teda kuulda, moodustub alati ohtlikke miinivälju. Kui juht astub oma alluvast üle, pole viimasel tihti võimalik olukorra lahendamiseks omalt poolt samme astuda. Niisiis neelab ta ülekohtuse kohtlemise ning sellega kaasnevad tunded lihtsalt alla. Kui halvasti koheldul pole heatahtlikku kaaskonda, kes ta ära kuulaks, jääb talle hinge tundemiin. Kui juhtimine ja juhitöö on läbi ja lõhki halb, saab kogu töökohast miiniväli. Miiniväljal ei ole kuigi mõnus tööd teha. Kõik on hirmul ja käivad ringi miiniotsijatega. Suurem osa energiast kulub miinide otsimisele, mitte töötegemisele.

Inimeseks jäämisest tööelus

Maailm muutub pidevalt ja koos sellega muutub ka tööelu. Tulevikus on töökohtades üha enam pädevaid ja asjatundlikke inimesi, kes teavad, mida nad väärt on. Rutiinne tehasetöö väheneb sedamööda, kuidas masin vahetab inimese välja. Et organisatsiooni ja töötaja käsi hästi käiks, on tulevikus üha enam vaja uuendusmeelsust, loovust ja meeskonnatööd. See on suur väljakutse nii juhtidele kui juhtimiskultuurile. Kui tahetakse, et inimesed end töökohal hästi tunneksid, tuleb loobuda käsuliinidest, mis on juba ajast ja arust. Töö peab muutuma elu osaks, see ei tohi jääda koormaks, mille kandmisega tuleb järgmise suvepuhkuseni kuidagi hakkama saada. Peab olema võimalik elada ja ennast teostada ka enne pensionile jäämist.

Tootmine ja tarbimine on ikka olnud eesmärk omaette, seda endastmõistetavat tõsiasja pole suudetud kahtluse alla seada. Töö tulemuslikkuse ainsaks mõõdupuuks on olnud raha. Töötajaid on püütud töö külge siduda esmajoones raha ja teiste materiaalsete hüvede abil. Aga arvukad uurimused näitavad, et heaolu ei looda ainult rahaga. Asjad näivad olevat lausa vastupidi: seal, kus jõukus kasvab, heaolu hoopis väheneb. Pelgalt raha ei tee kedagi õnnelikuks. Kõrge palk ja hüvitised teevad korraks rõõmu, aga aja jooksul tuleb ilmsiks nende sisutühjus. Et töötajad tahaksid tööd teha ja sooviksid töötada just selles töökohas, tuleb neid kuidagi teisiti motiveerida. On vaja õppida inimest mõistma sügavamalt.

Meil kõigil on inimlikke vajadusi. Tööle minnes ei saa me neid vajadusi kõrvale panna. Seepärast on õige aeg otsida ja toetada juhipositsiooni, mis mõistab neid põhilisi asju, mis käivad kaasas inimeseks olemisega.

Inimlikest tarvetest kõige sügavam on vajadus olla nähtud. Iga töötaja peab tundma, et tema juhataja teab, mis tööd ta teeb ja missugused on peidetud karid selles töös, kuidas on töötaja oma ametioskustes edenenud, missuguseid erioskusi tal on ning kuidas ta võiks ja tahaks neid oskusi edasi arendada. Juhatajal ja tema alluval peaks olema inimlik suhe. Me vajame personaalset kohtlemist lihtviisil sellepärast, et oleme isiksused. Oleme loonud oma maal rahalist jõukust ja tõstnud oma rahva sõdade järel jälle jalule. Nüüd peaksime õppima hoolitsema enda eest vaimsel tasandil. Peaksime edasi liikuma sealt, kuhu meie vanemad ja vanavanemad jäid, peaksime nende rajatud vundamendile hoone püstitama. Juhtimine kui seesugune peaks ikka enam ja enam muutuma inimeste juhtimiseks.

Inimest ei saa juhtida, kui teda ei nähta. Kui nähakse vaid numbreid statistikatabelites, ei nähta inimest, kes on nende numbrite taga. Kui juht ei näe töötajat, on põhjuseks enamasti see, et ta ei näe iseennast. Juhtimine on ilmvõimatu, kui ei teadvustata iseennast ja oma inimlikkust. Mida teadlikum on juht iseendast, seda suurem on tema võime teisest inimesest lugu pidada. Loomulikult ei käi see ainult juhtide kohta, vaid puudutab meid kõiki. Teisisõnu võime öelda, et mida suurem on vajadus teisi inimesi kritiseerida ja nende üle kohut mõista, seda pinnapealsem on juhi enesetunnetus. Kui tahetakse õppida teistest lugu pidama, peaks ennekõike iseendaga tutvust tegema.

Iseendaga tutvuse sobitamine tähendab ennekõike tuttavaks saamist oma inimlikkusega ja oma nõrkustega. Maailmas on kahesuguseid inimesi: need, kes on oma nõrkustest teadlikud, ja need, kes veel ei ole. Me kõik oleme inimesed ja ekslikkus kuulub inimeseks olemise juurde. See tähendab, et oleme nõrgad. Aga selle nõrkusega on imeline lugu. Selles nõrkuses on peidus tugevuse võti. Tõeline tugevus sünnib alles siis, kui oleme kohtunud oma nõrkusega. Säärane tugevus, mis rajaneb oma nõrkuse eitamisel, on haige tugevus. Sel juhul põeme tugevusehaigust. Tõelises tugevuses on alati annus alandlikkust. Alandlikkus aga ei tähenda iseenda alahindamist, vaid enda tundmist.

Aga inimene võib oma nõrkuse paljastada üksnes seal, kus inimlikkust austatakse ja ta saab seda teha turvaliselt. Inimlikkust peetakse au sees seal, kus on alandlikkust. Alandlikkus on tugevus, mis on heas läbisaamises nõrkusega.

Keegi meist pole kõikvõimas. Sügaval meie sisimas on varjul ühtsuse tarve, vajadus olla nähtud ja ära kuulatud. Mida selgemini tajume oma ebatäiuslikkust, seda suurem on meie vajadus ühtsuse järele. Siis hakkame õppima neid oskusi, mida läheb vaja üksmeele ja ühenduse sündimiseks ja au sees pidamiseks. Siis hakkab meid huvitama inimlik vastastikune mõju ja mõttevahetus. Me hakkame inimesi tõsiselt võtma alles siis, kui oleme hakanud iseennast tõsiselt võtma. Siin on küsimus väärtustest. Alles siis, kui söandame iseendaga silmitsi seista, saame aimu sügavamatest väärtustest. Alles siis saab kõige tähtsamaks see, mis inimene on, mitte enam see, mis ta teeb või saavutab.

Kõige suurem väärtus on armastus. Armastus on jõud, mis tunneb inimest ja annab talle tema nõrkused andeks. See pole sinisilmne, see teab ja tunneb ära kõik valeliku. Sellepärast ongi armastuse põhiline omadus siirus. Pole olemas muud armastust kui see, mis tunneb ära inimese nõrkuse. Sellepärast käivad armastus ja tõepärasus alati käsikäes.

Inimesest lugupidamine ei tähenda seda, et kõiki tema tegusid heaks kiidetaks, vaid seda, et teda isiksusena tunnustatakse.

Inimeste juhtimisel peaks seetõttu alati olema mängus kaks printsiipi: armastus ja tõepära. See tähendab, et lepitakse inimliku nõrkusega, aga sekkutakse siis, kui tegemist on väära käitumisega. Inimesest lugupidamine ei tähenda seda, et kõiki tema tegusid heaks kiidetaks, vaid seda, et teda isiksusena tunnustatakse. Kui sekkutakse teise inimese väärasse käitumisse, tehakse seda nõnda, et säilib lugupidamine inimese vastu. Kindel armastus tähendab eksinu armastamist, aga väära teo hukkamõistmist. See eeldab võimet hukka mõista armastades.

Keegi nõustaja küsis mult kord, kas ma tean, mida ühist on ärimaailmal ja prügimäel. Kui vastasin, et ega ei tea, seletas ta, et mõlemas kohas kerkivad kõige suuremad kamakad pinnale. On inimesi, kel on nii üüratuid isiklikke probleeme, et nad ei oska või ei söanda neid teadvustada. Nõnda nad siis põgenevad enda eest. Põgenevad võimalikult kiiresti ja võimalikult kõrgele, et säiliks kujutlus oma kõikvõimsusest. Nad püüavad saavutada säärast emotsionaalset iseseisvust, kus nad oleksid väljaspool inimlikku haavatavust ja nõrkust. Nad usuvad end olevat nii kõrgel, et säärased puudused ja vajakajäämised, mis ahistavad teisi inimesi, neid enam ei ohusta. Need inimesed põgenevad oma nõrkuse ja inimlikkuse, oma ebatäiuslikkuse ja haavatavuse eest. Nad teevad seda sellepärast, et nad kukuksid kokku, kui peaksid kohtuma oma nõrkusega. Neil pole võimet kohtuda oma ebatäiuslikkusega. Teisisõnu kannavad nad oma turjal massiivset häbikoormat. Kui inimeses on palju häbi, on tema inimväärikus nõrguke või puudub hoopis. Kui säärane inimene leiab endal mõne vea või nõrkuse, tõstab temas pead häbitunne ning ta kardab, et ta saab hukka. Häbi muudab nimelt nõrkuse halbuseks. Mida suurem on häbikoorem, seda ilmsem on selle taga elutsev väärtusetuse tunne. Ja mida suurem on veendumus oma väärtusetusest, seda suuremaid ponnistusi peab tegema oma inimväärikuse loomiseks. Võim pakub selleks ponnistuseks vahendeid. Võim loob pettekujutuse sellest, et sa polegi inimlik, nõrk, ebatäiuslik ega haavatav. Mida enam on inimesel võimu ja mida kõrgemal positsioonil ta on, seda paremal arvamusel on ta oma inimväärikusest. Ta otsekui naelutab enda maailmakaardile nii kõvasti kinni, et kellelgi ei saa enam tekkida mingeid kahtlusi.

Armastusest jäädakse ilma, kui hakatakse seda taga nõudma, ära teenima või kui luuakse endale pettekujutelm oma suurepärasusest.

Nartsissist on inimene, kel on küljes armastusehaav. Ta ei malda veeta aega rahulikus lootuses, et saab olla see, kes ta on, ilma et peaks kogu aeg ponnistama. Nartsissist pole saanud lapsepõlves piisavalt armastust, mistõttu on ta nüüd täiskasvanuna asunud seda armastuse puudust korvama. Ta teeb selle vea, et püüab ise end armastusväärseks muuta. Just sellepärast ei lähe see tal korda. Armastust ei või saada manipuleerides, imetlust pole võimalik teistelt välja kaubelda. Armastuse olemusse kuulub tõsiasi, et seda võib saada vaid kingitusena. Armastusest jäädakse ilma, kui hakatakse seda taga nõudma, ära teenima või kui luuakse endale pettekujutelm oma suurepärasusest. Sellepärast ei armastagi keegi inimest, kes püüab selles vallas jõuga midagi ära teha. Teda kardetakse, kuid ei armastata.

Üks Rooma keisritest mõistis, millist ohtu kätkeb endas võim. Ta sai aru, et kui ta on alalõpmata teistest kõrgemal, on tal oht kaotada tõelusetaju ning side oma inimlikkuse ja inimliku armetusega. Sellepärast määras ta ametisse orja, kel oli ainult üks ülesanne. Ori pidi teda alatasa rüühõlmast sikutama ja kordama: „Pea meeles, et oled inimene, pea meeles, et oled inimene!“ Nartsissist seevastu kordab endale kogu aeg: „Pea meeles, et sa pole inimene, pea meeles, et sa pole inimene!“

Niisiis on ilmne, et võim rikub inimest ja on talle hukatuslik. Kas on üldse võimalik, et keegi kasutab võimu ja jääb sellegipoolest terveks? Jah, juhul kui võimu kasutatakse õigesti, kui sellega püütakse teenida teisi, mitte iseennast. Tõeline võim rajaneb pigem mõjuvõimul kui jäigal jõupositsioonil. Sellepärast peaks võim õigupoolest olema selle inimese käes, kes seda eriti ei igatsegi. Mida suurem on inimese võimujanu ja mida enam ta selle poole püüdleb, seda enam kasutab ta lõpuks võimu oma huvides ära. Poliitikuna on säärane inimene enam huvitatud oma poliitilisest karjäärist kui teiste inimeste teenimisest. On võimatu riskeerida ja teha raskeid otsuseid, kui nõnda toimides oma positsioone kahjustatakse.

Loomulikult ei tunnista end võimu abil ülespoole upitav inimene oma motiivide armetust. Tema missiooni nartsissistlikud teemad on alateadvuslikud. Oma ettekujutuses teenib ta neid, kes ta sellesse ametisse on valinud. Ta maskeerib oma nartsissistlikke motiive ülevamaks ja õigustab nõnda oma võimumänge.

Võim on terve siis, kui see on allutatud armastusele. Igas võimukasutuses peaks olema põhiliseks motiiviks inimlikkus ja kaasinimeste teenimine.
Kui võimu kasutaja ei tea, mida see tähendab, on tal oma võimu kasutades ilmvõimatu inimesi armastada. Ta armastab selle võimu abil ikka ja ainult iseennast. Muidugi võib inimesel olla ka armetuid motiive, aga ta peab need endale teadvustama. Siis need enam ei juhi teda, vaid neist saab kütteaine, mis annab talle energiat. Terve auahnuse aluspinnal võib tihtilugu kohata ka tervet nartsissismi.

Kuni ollakse sõltumatu ja ollakse tipus, ei vajata kedagi. Samas ollakse küllaltki üksildased. Üksildus sünnitab pingeid ja pinged omakorda sünnitavad hirme. Kas minust piisab, kas ma jaksan, kas oskan, kas kukun läbi? Paljud juhid tunnevad end halvasti ainult sellepärast, et on üksildased.

Juht teeb oma tööd nõudmiste keskel. Ülaltpoolt rõhub teda tulemuslikkuse ootus, sest ettevõtte omanikud nõuavad tulemusi ja rahalist kasumit. Altpoolt pressib peale töötajaskond. Juht peab säilitama oma autoriteedi ja usaldusväärsuse ka töötegijate suunal. Külgedelt pigistab konkurents, ja kolleegidega ei või avameelitseda, sest oma firmale tuleb olla lojaalne. Lisaks sellele pitsitab juhti surve ka neljandalt suunalt: nimelt tema enda sisimast, tema taustast. Hinges peituv alamõõdulisuse tunne, mida pole teadvustatud, võib sünnitada vajaduse olla üleliia pädev. Peab ennast ületades ronima üha kõrgemale, et olla piisavalt hea.

Liiga suur üksildus sünnitab haiget tugevust. Siis me ehitame ja säilitame fassaade. Me ei söanda olla inimlikud. Kaotame oma alandliku meele ja samas ka võime olla inimestega ehedas vastastikuses suhtes. Selle asemel et inimestega kohtuda, kasutame neid ära. Küsimus sellest, kas juht võib olla nõrk, inimlik ja ebatäiuslik, saab väga tähtsaks. Siin on peidus tuleviku juhtimisprintsiibi võti. Tark juht on teadlik oma nõrkustest. Ta mõistab enda eest hoolt kanda ning otsib abi, kui tunneb, et vajab seda. Igaüks peaks jõudma sõltumatu välisfassaadi taha ning söandama kasvada inimesena. Kui juht on inimlik, süvenevad väärtused töökohas. Kõige tähtsam pole siis enam mitte see, mida inimene teeb, vaid see, kes ta on. See ei vähenda organisatsiooni tõhusust, vaid suurendab seda. Inimesed, kes on iseendaga heas läbisaamises, teevad tööd paremini kui need, kelle jõuvarusid rakendatakse esmajoones tulemuslike näitude saamiseks. Tööd võib teha hästi ja olla samal ajal rahul. Rahulolu on tõhususe sünnipaik.

Tommy Hellsten „Võidujooks ajaga. Kaugemale vaatamise kunst“, kirjastus Pilgrim 2017

http://www.pilgrimbooks.ee/product/20063/?cid=3762

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised