Kui inimene ei toimi vastavalt oma südametunnistusele ega ela oma moraalireeglite järgi, tunneb ta end süüdi olevat. Süütunne on nagu häirekell, mis tuletab meelde, et inimene peaks oma käitumist muutma. Kui ta asjadel siiski endistviisi minna laseb, võtab ta enda kanda järjest suureneva süükoorma. Lõpuks muutub see koorem nii raskeks, et vajub omaenda raskuse all kokku ja ladestub meie sügavamatesse hingekihtidesse. See kandam vajub otsa inimese seesmisele eneseväärikusele ja hakkab seda kahjustama. Nüüd on süütunne teisenenud häbiks.

Häbil pole enam asja sellega, mida inimene on teinud, häbi näitab vaid seda, mida inimene väärt on. Säärane inimene ei tunne häbi pelgalt selle pärast, mida ta on teinud, vaid ta häbeneb iseennast. Säärasel inimesel on raske endale silma vaadata. Vähe sellest, ta ei suuda – nii nagu mu sugulanegi – enam vaadata silma ka kellelegi teisele. Häbikoormat kandev inimene langetab pilgu, sest tunneb, et tal pole enam mingit väärtust.

Me kõik tahame tunda, et oleme inimestena väärtuslikud. See on üks meie põhivajadusi. See, kes ei suuda iseendast lugu pidada, kaotab inimväärikuse. Need kaks – väärtus inimesena ja eneseväärikus – käivad käsikäes. Kui kasvab meie võime endast lugu pidada, tunneme ennast väärtuslikumana. Kas võib inimene, kes on kaotanud käest oma eneseväärikuse, õppida endast taas lugu pidama?

Jah, kindlasti võib. Võime endast lugu pidada taastub, kui inimene soostub silmitsi seisma oma süütundega. See tähendab, et kui inimene hakkab kuulma oma südametunnistuse häält, võtab omaks oma väärad teod ja motiivid ning astub samme oma käitumise muutmiseks, hakkab ta uuesti endast lugu pidama. Vastutuse võtmine iseenda, oma tegude ja kogu elu eest paneb teda jälle tundma, et ta on inimene, kes väärib austust. Kui pole enam midagi, mida peaks maha salgama, kui kapid on avatud ja luukered päevavalgele toodud, ei jää enam midagi, mis eristaks teda teistest inimestest. Siis tunneb inimene, et ta on niisama väärtuslik kui teised tema kõrval. Siis võib ta tõsta pilgu ja vaadata oma kaaslastele silma.

Meil, moodsa aja inimestel, on raske näha süüdiolemises midagi head. Tänapäeval räägitakse, et inimest ei tohi süüdistada ega tohi piirata inimese õigust teha, mida ta tahab. See olevat solvav ja rikkuvat inimeste võrdõiguslikkust. See arusaam tekib pinnapealsest inimkäsitusest. Võime end süüdi tunda on inimese üks kõige väärtuslikumaid omadusi. See on märk sellest, et inimene on kasvamas järjest vastutustundlikumaks. Kõik tõeline kasvamine ja küpsemine toimub ikka ja alati oma piiratuse järjest sügavama teadvustamise läbi. Küpsemisega käib alati kaasas teatav annus alandlikkust. Pole võimalik olla alandlik, tunnistamata oma keskpärasust või poolikust, ja seepärast vajamegi võimet tunda end süüdi.

Õigem oleks öelda, et inimene peaks saama vabaks tundma oma süüd. Kui saame vabaks tundma oma süüd, vabaneme süütundest. Maailmas on nimelt üksainus asi, mis takistab inimesel vabaneda süütundest, ja see on, et ta ei tunnista oma süüd. Sel silmapilgul, kui inimene soostub end süüdi tundma, vabaneb ta süükoormast.

See on võimalik seetõttu, et sügaval meie sisimas elab armastus. Kui vaatame küllalt sügavale oma hinge, näeme seal armastust. Kui saame tõeks, kui suudame silmitsi seista endaga sellistena, nagu me oleme, suudame jälle hakata end armastama. On olemas inimesi, kes on võimetud andeks andma. Nende võimetus tuleneb sellest, et nad pole olnud võimelised andma andeks iseendale. „See, kes on palju andeks saanud, armastab ka ise palju“, öeldakse piiblis. Kas on süüdiolemise teemat võimalik veel paremini kokku võtta?

Tommy Hellsten „Võidujooks ajaga. Kaugemale vaatamise kunst“, kirjastus Pilgrim 2017