Tsaar Aleksander I võimuletõus: kui ta nägi oma isa Paul I purukspekstud nägu, tundis ta õudust

 (8)

Tsaar Aleksander I võimuletõus: kui ta nägi oma isa Paul I purukspekstud nägu, tundis ta õudust
Wikipedia

Tsaar Paul I sai Venemaad valitseda viis aastat, kuni vandenõulased ta 1801. aastal hukkasid ja aitasid tsaariks tema poja Aleksander I. Sõdurid keeldusid Aleksandrile truudust vandumast, kui neile ei näidata laipa, sestap laskis üks vandenõulane nad sisse ja nad tõdesid, et keiser on „väga surnud”. Tsaari kägistajad olid Peterburist eemal 25 aastat. Simon Sebag Montefiore kirjeldab raamatus „Romanovid“ Aleksandri tundeid: „Sageli nägi ta oma ettekujutuses Pauli moonutatud, verest läbi imbunud surnukeha trooni astmetel.“

Tegelased:

Maria Fjodorovna, leskkeisrinna, Paul I abikaasa
ALEKSANDER I, keiser aastail 1801–1825, Pauli ja Maria poeg
Jelizaveta, keisrinna, tema naine
KONSTANTIN I, keiser aastal 1825, Aleksandri vend, tsareevitš, hiljem Poola armee väejuht
Anna Fjodorovna (sünnipäraselt Saksi-Coburg-Saalfeldi printsess), tema esimene naine
Joanna Grudzin´ska (Lowiczi vürstitar), tema teine naine
Jekaterina ehk Catiche, tema õde, abiellus Oldenburgi printsi Georgiga, hiljem Württembergi kuninga Wilhelmiga
Anna ehk Annette, tema õde, hiljem Madalmaade kuninganna
NIKOLAI I, keiser aastail 1825–1855, tema vend
Aleksandra Fjodorovna (sünnipäraselt Preisi printsess Charlotte), Nikolai naine, Muffi
Mihhail, Aleksandri noorem vend
Vürst Adam Czartoryski, Poola patrioot, keisrinna Jelizaveta armuke, välisminister
Peter von der Pahlen, Peterburi kuberner, esiminister, Kavaldamisprofessor
Vürst Platon Zubov, Katariina Suure endine armuke
Krahv Nikolai Zubov, ülemtallmeister, Koloss, Platoni vend
Nikita Panin, asekantsler, Katariina Suure ministri vennapoeg

Seotud lood:

-------------------------------------------------------------------

Vandenõulased Zubov ja Bennigsen olid tsaari kinni võtnud ja andsid töö üle kindlaksmääratud tapjatele, kes viskusid tsaari kallale. Paul rabeles selles möllus vastu, kuni Nikolai Zubov, Koloss, kes oli omal ajal toonud talle teate tema trooniletõusmisest, haaras koguka kullast nuusktubakatoosi ja virutas sellega talle näkku, purustades põseluu ja lüües sisse silma. Paul kukkus maha, tõenäoliselt põrkas ka vastu kirjutuslaua nurka. Leitnant Ivan Tatarinov ja kapten Jakov Skarjatin, keda abistas Iašvili, heitsid end viskleva keisri peale. Tema murdmiseks läks vaja mitut suurt meest.

-------------------------------------------------------------------

Pahlen äratas üles garderoobiemand Charlotte von Lieveni, väga tugeva ja meelekindla daami, ning käskis tal äratada Maria. Esmalt arvas keisrinna, et tema vanim tütar Aleksandra on surnud, aga siis sai ta aru. „Ah et keiser!” hüüdis ta ja hüppas öösärgis voodist välja.
„Ta sai rabanduse,” ütles Lieven.

„Ei, ta on mõrvatud!” oli Maria kindel. Kaardiväelased keeldusid laskmast keisrinnat läbi eeskambri Pauli magamistuppa. „Kuidas te julgete! Laske mind läbi!” kriiskas ta. Grenaderid tõkestasid ristatud musketitega tema tee. Keisrinna, keda saatsid Lieven ja tema tütred Maria ja Jekaterina, kaotas pea ning auahnusest ja kurbusest haaratuna kuulutas äkitselt, et tulenevalt tema kroonimisest on tema valitsev keisrinna ja truudust tuleks vanduda talle. Nii Katariina I kui ka Katariina II olid tulnud troonile kumbki pärast oma mehe surma. Kas Maria oli meeltesegaduses või nõudis tõepoolest võimu? Ta pöördus valves olevate grenaderide poole: „Kuna teie keiser on surnud reetmise ohvrina, olen mina teie keisrinna. Üksnes mina olen teie õigusjärgne valitseja. Täitke minu käske ja kaitske mind!”

Leskkeisrinna Maria Fjodorovna.

Aleksander äratas üles oma naise Jelizaveta, kes oli hirmsast kuriteost vapustatud. „Aleksander on hävitatud – tema tundlik hing on jäädavalt kahjustatud,” kirjutas Jelizaveta oma emale. Jelizaveta kuulis väljast kostvaid hurraahüüdeid uuele keisrile. Tema ja Aleksander nutsid koos. „Ma ei tea, kes ma olen!” ütles Aleksander oma naisele.

Konstantin, kes midagi ei teadnud, magas enda sõnul nagu kahekümneaastane, kui teda äratas purjus ja valjuhäälne vürst Zubov, kes tal jõhkralt tekid pealt kiskus ja viisakuseta ütles: „Tõuske üles, minge keiser Aleksandri juurde, ta ootab teid!”

Konstantin oli jahmunud ja jõllitas poolunes Zubovit, arvates, et näeb und. Zubov tiris ta voodist välja. Konstantin jooksis oma venna salongi, kus „leidsin ta koos Jelizavetaga üleni pisarais sohval siruli. Siis saingi oma isa atentaadist teada. Arvasin, et see oli vandenõu meie kõigi tapmiseks”. Aga just sel hetkel hoiatas keegi ohvitser, et nende ema nõutab trooni endale.
„Jumal küll! Veel piinlikkust!” ulus Aleksander ja saatis Pahleni Mariale aru pähe panema. Õue kogunesid sõjaväeosad, aga mõned muretsesid, et äkki on Paul ikka veel elus – kuigi Zubov käredal häälel vastupidist kinnitas. „Aga see on ju võimatu,” vastas Bennigsen. „Ta on vigastatud, puruks tambitud. Teda tuleb võõbata ja korda teha.” Sõdurid keeldusid Aleksandrile truudust vandumast, kui neile ei näidata laipa, sestap laskis Bennigsen nad sisse ja nad tõdesid, et keiser on „väga surnud”. Nad andsid vande.

Pahlen sundis tsaari kiiresti Talvepaleesse minema. Kui ta koos Konstantiniga tõllas istus, sõitsid Pahlen ja Zubov võidukalt tõlla jooksulaudadel. Aleksander palus Jelizavetat, et ta läheks tema ema juurde ja keelitaks teda samuti Talvepaleesse tulema.
Mihhailovski palees oli see öö Pauli väikese poja Nikolai jaoks nagu udune unenägu. „Mind äratati ja ma nägin enda ees krahvinna Lievenit. Märkasin, et Semjonovski kaardiväelased on valves, ja mind viidi ema juurde.” Varsti pärast seda saabus Talvepaleest adjutant, kes palus keisri ja keisrinna nimel, et Maria tuleks kaasa.
„Öelge mu pojale,” vastas Maria, „et kuni ma pole näinud oma abikaasat surnuna, ei tunnista ma teda valitsejana.”
Jelizaveta leidis, et tema ämm on täiesti hulluks läinud. Ohvitserid ei lasknud tal laipa näha, aga ta polnud nõus lahkuma, enne kui on teda näinud.
„Kuid keiser Aleksander on Talvepalees,” selgitas Jelizaveta.
„Ma ei tunne ühtki keiser Aleksandrit,” karjus Maria kohutavalt kriisates. „Ma tahan näha oma keisrit.” Jelizaveta vajus ise kokku. Mõni päev hiljem selgitas ta krahvinna Golovinale, et see oli tema elu kõige hirmsam öö. Päeva esimesed tunnid veetis ta hüsteerilise leskkeisrinna seltsis. Kui šotlasest arst James Wylie oli surnukeha laki ja võõbaga korda teinud, laskis Bennigsen Maria sisse. See rahustas teda.

Jelizaveta sõitis Talvepaleesse Aleksandri juurde. Tsaar ütles talle: „Ma ei ole kindel, kas suudan oma kohustusi täita. Ma loobun võimust selle kasuks, kes iganes tahab selle võtta. Las vastutavad need, kes selle kuriteo toime panid.” Siis saabus Maria koos kõigi oma lastega. Nikolai mäletas ainult, et „Aleksander heitis end ema ette maha, ja ma kuulen siiani kõrvus tema nuuksumist. Mul oli hea meel, kui mul lubati jälle oma puuhobustega mängida”. Uus keiser tegi läbi südantlõhestava usutluse oma emaga, kes karjus tema peale: „Aleksander, kas sa oled süüdi?” Aleksander eitas oma süüd ja nad kallistasid. Väljas juubeldas kogu linn. „Pärast Pauli despootlikke liialdusi,” märkis Jelizaveta, „valitseb hullumeelne rõõm.” Ja ta tunnistas oma emale: „Lõpuks ometi saan ma hingata.”

Jelizaveta, Aleksandri naine.

Järgmisel hommikul kella kümnesel paraadil vaatas keiser Aleksander I üle kaardiväelasi, kes olid patsid maha lõiganud, põletanud ära Preisi kübarad ja pannud uuesti selga Vene mundrid. Vandenõulased olid väga ülbed, eriti vürst Zubov, kes kogu oma keigarlikkuse ja naeratustega nägi väga ebasõjaväelaslik välja. Aleksander oli murtud mees, märkis Sablukov. „Ta kõndis aeglaselt, nagu lõnguksid ta põlved, juuksed olid sassis, silmad pisaraist märjad, pilk otse enda ette suunatud, nagu tahtnuks ta öelda: „Nad kasutasid minu noorust kurjasti ära, nad vedasid mind alt!”” Aleksander andis välja manifesti, milles tõotas valitseda „meie väga auväärse vanaema, keisrinna Katariina Teise vaimus”.

Aleksander ja ta ema pöördusid tagasi Mihhailovskisse. Kui Aleksander nägi Pauli purukspekstud nägu, tundis ta õudust ja jäi soolasambana seisma. Ka Konstantin oli šokeeritud. „Nojah, mu sõber,” ütles ta, kui Sablukov talle ette kandma tuli, „mu vend võib valitseda, kui soovib, aga kui troon peaks iial mulle tulema, siis ei võta ma seda kindlasti vastu.”
Aleksandrit ümbritsesid tema isa tapjad. „Olen näinud noort troonipärijat,” teatas üks Prantsuse diplomaat, „kõndimas … tema ees ta esivanema mõrtsukad, ümber tema isa mõrtsukad ja järel üsna tõenäoliselt tema enda mõrtsukad.” Kõiges andis tooni Pahlen; suurema osa ajast veetis ta koos Aleksandriga, kes leidis, et asjad olid täiesti unarusse jäetud ja korrast ära, nagu ta rääkis hiljem oma vennale Nikolaile. „Meie isa muutis kõik ära, aga ei pannud midagi asemele.”

Tsaar andis oma isa tegudele vastupidise suuna. Ta sulges Mihhailovski palee, millest sai sõjaväeinseneride kool, ja elas ametlikult Talvepalees, aga talle meeldis elada Kamennõi Ostrovis, ookrikarva palees, mille Katariina Suur oli ehitanud ühele Neeva jõe väikesaarele. Paul oli rentinud seda Poola viimasele kuningale Poniatowskile. Siin lõi Aleksander „liialdatult lihtsa õukonna, kus puudus igasugune etikett, ja oma õukondlastega kohtus ta ainult lähedases perekondlikus vaimus”. Nüüd piisas kummarduseks noogutusest, polnud vaja enam silmili heita nagu Pauli ajal. Keiser armastas ise Peterburis ringi jalutada kas üksi või koos ühe kaaslasega – see tema regulaarne ringkäik sai tuntuks kui le tour imperial.

Ta andis amnestia neile, kelle Paul oli pagendanud, saatis laiali salapolitsei, keelustas piinamise, taastas aadlike õigused (eriti kehalise karistamise keelu) ja, kutsunud Briti India suunas kappavad kasakad tagasi, taastas järk-järgult soojad suhted Suurbritanniaga.

Ent Pahlen kohtles teda nagu last. Aleksander põlastas seda reetlikku kõlvatut meest ja tema kuritegusid. Ta kutsus kokku oma liberaalsed sõbrad eesotsas Czartoryskiga (keisrinna Jelizaveta armuke), kellele ta tunnistas oma isatapu kõlbelist košmaari. „Kui teie oleksite siin olnud, siis poleks asjad läinud nii, nagu nad läksid.” Aleksander kurtis Pahleni diktaatorlike maneeride üle, kuni üks õukondlastest lausus: „Kui kärbsed mind tüütavad, siis ma ajan nad minema.”
Pärast Pauli surma saatsid talupojad, keda püha tsaari märtrisurm oli liigutanud, leskkeisrinnale ikoone, millele oli kirjutatud Esimesele Kuningate raamatule viidates „Kas oli rahu Simril, kes tappis oma isanda?”. Pahlen nõudis ikoonide eemaldamist, Aleksander keeldus. 17. juunil kell kümme hommikul paraadi ajal saabus Pahlen nagu tavaliselt tõllaga, aga üks Aleksandri adjutantidest käskis tal sinna tagasi ronida ja sõita asumisele oma Balti mõisatesse. Varsti pärast seda kästi vürst Zubovil, Bennigsenil ning kägistajatel Iašvilil, Skarjatinil ja Tatarinovil Peterburist lahkuda.

Leskkeisrinna kannatused ei olnud sellega lõppenud: mõni päev hiljem suri ka tema vanim tütar Aleksandra, keda polnud õnnestunud naita Rootsi kuningaga ja kes oli abiellunud Habsburgide ertshertsogi Josephiga. Maria laskis Pauli vereplekilise pluusi ja voodi tuua Pavlovskisse, kus hoidis neid spetsiaalses magamiskambris-pühamus. Üks peamisi vandenõulasi, Panin, sai pärast Pahlenit lühikeseks ajaks välisasjade kolleegiumi eesistujaks, siis aga saadeti asumisele. Zubov läks tagasi oma Kuramaa mõisa, kus abiellus noore poolatariga. Kuid mõnele vandenõulasele andis Aleksander siiski andeks: ühejalgne Lothario Valerian Zubov jäi Peterburi ja kuulus riiginõukogusse, sest Aleksander oli temasse kiindunud ja ta polnud ka tapmises otsest rolli etendanud, aga vürst Pjotr Volkonskist, kes oli vandenõulane, sai keisri alaline kaaslane.

Bennigsen juhtis vägesid Napoleoni vastu, kuid Aleksander suhtus temasse põlgusega. „Tänamatu!” pomises Bennigsen. Kuid Maria kandis hoolt selle eest, et Bennigsen kunagi marssalikepikest ei saaks. Iašvili saatis Aleksandrile jultunud ja kalgi kirja, mille peale keiser oleks ta äärepealt arreteerinud. Tema ja teised kägistajad olid Peterburist eemal kakskümmend viis aastat. 1834. aastal nägi Puškin põnevusega Peterburi ballidel Skarjatinit, keda näidati kui meest, kes oli kägistanud keisri. 11. märts jäi „selleks õudseks päevaks” (nagu Aleksander seda nimetas) ja tsaarid osalesid Pauli mälestuseks peetaval jumalateenistusel kuni 1917. aastani.
Ühelegi atentaadi osalisele ei esitatud süüdistust. Aga nagu Czartoryski aru sai, karistas Aleksander ennast suurema karmusega kui teisi. Isa mõrv hõljus „raisakullina” tema kohal ning sageli nägi ta oma ettekujutuses Pauli moonutatud, verest läbi imbunud surnukeha trooni astmetel. Ta istus tundide kaupa üksinda vaikuses.

Simon Sebag Montefiore „Romanovid. 1613-1918“, kirjastus Varrak

http://www.varrak.ee/product/21143/

Loe veel

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised