Tuuli Mäemat: Mõtle, mida sa tahad, tee asju, mida armastad, ja elad õnnelikku elu
Päevas on vaid 24 tundi, et märgata ja püüda kinni kalleid hetki. Aeg, mil märgata, mida me päriselt tahame lendab linnutiivul. Kas me leiame üles oma tõelise kutsumuse ja täidame oma elu sellega, mis meid tõeliselt õnnelikuks teeb, küsib Tuuli Mäemat raamatus "Otsingud".
Mul on juba tükk aega midagi hingel. See närib nii väga, et varsti hakkab juba põrgulikult kõhe. Nimelt painab mind küsimus, mida ma päriselt tahan ja kas mul on aega selle üles leidmiseks? Ega otseselt kuskile kiiret polegi, vanust on veel vähe ja nii mõnigi ütleks, et elu alles algab. Tõsi, võibki alata, aga küsimus on selles, milline elu ja millisel hetkel? Kas ma jõuan need vastused üles leida? Kui aega on veel maru palju, siis võiks lasta endal elumerel lihtsalt kaasas loksuda, kord tormiliselt ja siis jälle vaikselt ulpides. Aga aeg tundub päriselt ka käte vahelt kaduvat. Tundub, et see liivakell, mille olen endale visuaalselt loonud kaotab halastamatult liiva ühelt poolelt teisele. Mitte, et ma tunneks nagu elu või maailma lõpp oleks saabumas. Lihtsalt igas päevas tundub vähem aega olevat. Aina rohkem tekib tunne, et tahaks hetked kallima käte vahel kinni püüda ja peatada. Aega teineteisega, mis on kelkõige väärtuslikum, jääb järjest vähemaks, ikka on olulisemad töö või haridus. Üha rohkem tekitab muret, kas mul on piisavalt aega, et kõiki hetki märgata ja mõista, mida ma päriselt tahan.
Mis siis, kui ma veedan kogu selle lennutiivul lendava aja täiesti valesti elades, ebaolulisi asju tehes ning tegelikult võiksin olla hoopis mujal? Päevas on vaid 24 tundi ja nädalas 7 päeva. Ka aastaajad vahelduvad juba märkamatult, sest loodus on nii sassis. Talv pressib halastamatult kevadele peale ning suvi saabub alati liiga hilja. Tundub justkui oleks terve elurütm sassis.
Ei, ma pole negatiivne, ma olen realist ja vaatan tõele julgelt otsa. Jah, olevikus viibimine on selle üks lahendus, aga arvestades seda, kui suured raskused meil on praeguses hetkes viibimisega, siis ma sellele kõrgeid panuseid ei paneks. Inimkonna jaoks on muutunud ebaolulised asjad nii oluliseks ning rahalistest eesmärkidest on saanud justkui Jumal. Kust see kõik alguse sai ja millal kõik muutus?
Juba väikesest peale painab meid küsimus: mida ma tahan? Olles väike, küsime seda küsimust väga süütult ja lapselikult. Näiteks kas tahan poest vaniljejäätist või sootuks maasikamaitselist. Millist nukku ma endale sooviksin? Kas lego või hoopis lauamängu? Kui kasvame suuremaks, siis saab see küsimus märksa sügavama tähenduse. Me läheme kooli, koolist edasi on vaja otsused langetada töö ja hariduse osas. See ei pruugi kujuneda üldse nii lihtsaks, kui esmapilgul näib.
Ühel hommikul istusin ülikoolis ja ebaõnnestusin kolmandat korda. Mõelda vaid, millist tunnet tekitab see, kui kukud kolmandat korda samas asjas läbi. Süüdistasin end aja pärast, mille panustasin liigselt tööle ning isegi mõistsin hukka oma puhkehetki, kui oleksin võinud õppida. Lisaks kõnetas mind sisehääl, mis korraga ütles, et ju siis istud hetkel üldse vales kohas ja haridus on ühiskonnas ülehinnatud eeldus.
Trotsisin, olin vihane enda ja maailma peale, lõin mõttes kõigele käega, andsin alla ja tahtsin nutta. Võiks öelda, et mul on foobia ebaõnnestumiste ees. Ma justkui elaksin selle nimel, et õnnestuda ja aina kõrgemale jõuda. Tegelikult ju tean, et ebaõnnestumine arendab ja õpetab mitte alla andma. Vigade tegemine ja eksimine teeb meist fantastilised inimesed. Ometigi on vahel tunne, et hüppad üle oma varju selle õnnestumise nimel. Ma olen terve elu nii teinud, teinud alati rohkem kui jaksan. Soovinud saavutada, olla parem. Täna hommikul aga mõistsin, et enam see ei ole minu soov. Ma ei taha nii palju pingutada. Ja mind isegi ei huvita, kui ma teiste silmis sellepärast nõrgem või laisem näin. Jah, pingutama peab, aga ainult selle nimel, mida sa päriselt ka tahad.
Kui vaadelda ühiskonda laiemalt, siis on kummaline, millised on meie väärtushinnangud. Haridust tõendav dokument teeb meist inimese, kellele alt üles vaadata, keda kiita ja tunnustada. Muidugi on maru hea tunne saada kraad ja olla uhke tunnistuse üle. Kas see aga päriselt ka teeb meist parema inimese? Kas ei tundu kummaline, et meie üle ollakse uhked ja kiidetakse siis, kui midagi saavutame, kas siis oma töös või hariduses. Ometigi ei öelda meile kunagi „Tubli", kui leiame hingerahu (ükskõik, mis teed pidi) või õpime ennast armastama. Seega, mis siis kõige olulisem on?
Muidugi on see sisetunde küsimus, kas sulle loeb kõrgharidus või hoopiski elukool, mis õpetab sind elama ja ellu jääma. Märka, mis juhtub sinuga siis, kui sinu ja su lähedaste ootused ei kattu. Pane tähele, kuidas sa hakkad nende jaoks pingutama. Pingutad nii, et veri on ninast väljas ja tahaks sussid püsti visata. Ja ega sa siis ei õnnestugi, aina kukud ja saad peksa.
Seega loeb ikkagi see, mida sina tahad. Ja antud küsimuses ei loe üldse see, mis on oluline sinu vanemate, elukaaslase või sõprade jaoks.
Sa ei pea midagi tegema teiste pärast. Loeb see, mida sina elus hindad ja oluliseks pead. Liiga tihti unustame, et elame siiski endale, mitte kellelegi teisele. Ära oota, et sinu lähedane saavutaks kõrge kraadi ülikoolisvõi roniks ametiredelil. Tunnusta teda kasvõi hea sõna või sooja kallistuseeest. Sest mis maksab elus rohkem, kui lähedased meie ümberning meie enda südamerahu.
Tulles tagasi algusesse, siis küsimus on siiski selles, mida sa tahad. Aastast aastasse olen uskunud, et küsimus seisneb armastuses. Jah, armastus on oluline, aga sinu elu saab alguse sellest, mida sa päriselt tahad. Mõni teab juba varakult, mida ta tahab, teine otsib seda terve elu ja ei leiagi. Märka, kui palju on neid eksinud inimhingi, kellel pole õrna aimu ka, mida nad tahavad. Eile öösel leidsin end taas selle metsiku hingena. Meenutasin aegu, kui kõigest sai villand ja pakkisin seljakoti, asudes teele teadmata suunda. Minus hakkas jälle elama seesama tunne. Praegu oleks selleks ideaalne aeg, kohustusi on võetud turjale liiga palju ja selle koorma all vajun nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Oleks lihtne pakkida seesama seljakott ja põgeneda.
Aga iseenda eest põgeneda ei saa. Ja osalt olengi see koorem mina ise, on see ju mu enda süü, et aega on vähe, aga teha palju. Sel hetkel mõistsin, et kuigi ma ei tea ikka veel, mida ma tahan, siis enam ma põgeneda ei saa. Jah, mul on hea meel, et minus on ikka veel alles see mässuline hing, aga enam ma minna ei saaks. Alati saab muidugi minna, aga nüüd hoiab siin miski nii kinni. On inimesed ja on asjad. On juba midagi saavutatud ja käega lüüa oleks vale. On armastatu, kelle läheduseta kaoks suur osa minust.
Siiski olen jõudnud teadmiseni – selleks, et olla oma elu kunstnik ja elada päriselt ka sellist elu, mis toob sulle rahulolu on vaja mõista, MIDA SA SIIS PÄRISELT TAHAD? Kus tahad olla kümne aasta pärast? Mida tahad oma elus korda saata? Mis jääb sinust maha? Fakt on see, et, kui sa seda täna endalt ei küsi, siis täpselt selline sinu elu ongi, teadmatuse jada, kus sa hulbid ringi. Mis hulpimisel viga on, eks, ma tean, kui mõnus see on. Vahel ei olegi vaja planeerida, aga elu nõuab meilt seda varem või hiljem. Inimesed, kes meie ellu tulevad tahavad tunda, milline on meie tulevikuvisioon. Sellel, MIDA SA TAHAD on väga kindel seos sinu eluga. Nimelt nuputan ma pikemat aega välja plaani, kuidas jõuda rohkem vähesema ajaga. Muide ma olen seda küsimust esitanud mitmetele inimestele, kuidas nad jõuavad nii palju? Vastus on aus ja ühene, kui teed seda, mida armastad, siis jõuadki. Ehk lihtne ja loogiline järeldus – sa pead lihtsalt üles leidma selle, mida päriselt armastad.
Sellise loogika järgi tundub elu maru lihtne ja selle võib võtta kokku lapseliku valemiga: mõtle, mida sa tahad + tee asju, mida armastad = õnnelik elu.
Tuuli Mäemat „OTSINGUD. Raamat ühe noore naise eneseotsingutest, armastusest ja õnnest“, kirjastus Pilgrim 2016
