Me peame enesestmõistetavaks, et maailm paistab meile päeva jooksul loogiliselt seostatud tervikuna ja me oleme suutelised selles plaanipäraselt toimetama. Siiski nõuab iga argine sündmus hämmastaval määral korraldamist, mida on tarvis igal hetkel üles näidata. Peoõhtu vestluse käigus räägite näiteks tõenäoliselt sellest, mis huvitab teid ennast või teie kuulajaid. Teil tuleb kõrvale heita kõik mõtted, mis teile sel silmapilgul samamoodi pähe turgatavad, kuid ei ole vestlusega kuidagiviisi seotud. Samamoodi filtreerite välja välised segajad. Te kuulete ainult oma vestluskaaslase häält, kuna teid ümbritsev lärm hajub ja taustale nihkub. Ja te suudate õigesti eristada. Kui vestlusega liitub kolmas isik, on teile selge, milline hääl kuulub millise näo juurde, isegi kui vaatate parajasti mujale. Pärast katkestust võtate algse vestluse jutuotsa suurema vaevata jälle üles. Ja loomulikult oleksite jahmunud, kui teie vestluskaaslane väidaks nüüd midagi sellist, mis on varem öelduga vastuolus.

See kõik õnnestub teil üksnes seetõttu, et otsustav informatsioon jookseb kokku otsajju. Niinimetatud eesajukoore käärud on nagu pea ohjaja. Neuropsühholoogid räägivad täidesaatvast funktsioonist, sest see lülitus täidab kõiki ülesandeid, mida peab täitma üks võimekas ülemus. Esiteks langetab ta strateegilisi otsuseid, jälgides välismaailma tajumist ja kontrollides, kas see on kooskõlas meie pikaajaliste kavatsustega. (Te ei solva vestluskaaslast, isegi kui teil oleks tahtmine seda teha.) Teiseks filtreerib teie lauba taga peituv ohjaja informatsiooni. (Te kuulete oma häält, mitte teiste juttu.) Kolmandaks jagab ta tööülesandeid teistele aju piirkondadele, niipea kui see aitab kaasa meie eesmärkide saavutamisele. (Te viipate oma ülemusele, kes parajasti seltskonnaga ühineb.) Neljandaks hoiab otsaju töömälus valmis kõiki andmeid, mida me vajame ülesande lahendamiseks. (Te mõtlete valmis puändi, mida hakkate kohe pajatama.) Ja viiendaks kontrollib ta tulemusi. Vaid siis, kui selgub, et tagasiside on usutav, hoolitseb eesajukoor kuuendaks tunde eest, et kõik on nii, nagu peab olema. (Teie vestluskaaslane naeris vale koha peal!)

Kui te magate, on eesajukoor siiski suures osas välja lülitatud, nagu mõõtmised näitavad. Niisiis on ülemus ära õhtule läinud. Seepärast kogete sedasama peostseeni unenäos hoopis teistsugusena: te ei suuda alla suruda ei häirivaid mõtteid ega tundeid. Kui kannate oma vestluspartneri peale viha, ei takista miski teid talle äigamast. Niipea kui ilmuvad välja uued näod, kaob see isik niikuinii, sest te ei suuda täie tähelepanuga ühe asja juures püsida. Ja kuna koos eesajukoorega on kadunud ka igasugune loogilisuse kontroll, te isegi mitte ei imesta, kui üks uustulnukatest teie käe haarab ja koos teiega minema hõljub.

*

Et valvur teie lauba taga on puhkama heitnud, olete muutunud impulsiivseks, tasakaalutuks ja kriitikavabaks. Kujutlusvõime saab nüüd vabad käed. Teie mõtted ei pea arvesse võtma seda, mida te teate maailmast, ega ka seda, mis juhtus eelmises unenäostseenis. Unenäo nägija ei suuda enam tekitada loogilist tegevusjärjekorda, ta elab eranditult praeguses hetkes.

Nii kaob teil ka tunne, et valitsete toimuvat. Asjad lihtsalt juhtuvad teiega. Mitte et te oleksite tahtetu, vastupidi. Arvukates unenägudes püüame meeleheitlikult midagi saavutada, ja see ei õnnestu meil kunagi. Võib-olla asutate end reisile minema, kuid üha uued takistused ei lase teil jaama jõuda. Rongi väljasõidu kellaaeg jõuab muudkui lähemale, lõpuks lahkub rong ilma teieta – nagu oleks kogu maailm sõlminud teie süütu kavatsuse vastu salajase vandenõu. Tegelikkuses peabki see ettevõtmine nurjuma, sest teie unenäo-mina ei suuda lihtsalt mõttega asja juures püsida. Ta triivib ühe pildi juurest teise juurde, ja iga mõte, iga kartus võtab otsekohe kuju. Pidevalt tõrjuvad uued muljed, millega te olete sunnitud tegelema, kõrvale teie tegeliku eesmärgi – jõuda õigeks ajaks perroonile. Kui see assotsiatsioonide keerises veel üldse esile kerkib, ei ole te talle loomulikult sammukestki lähemale jõudnud. Teie meeleseisund sarnaneb tähelepanuhäirega inimese seisundiga – ka selle psüühilise defitsiidi puhul ei taju eesajukoor oma ülesandeid õigesti.

*

Kuna magajad ei tunneta oma seisundit unenäona, tundub neile kõik, mida nad kogevad, enesestmõistetav. Imestatakse alles pärast ärkamist. See, mis meiega öösel juhtus, hakkab meile jabur paistma alles siis, kui püüame seda päevaste läbielamistega kooskõlla viia.
Kuid mis on tegelikkus ja mis illusioon? Unenäod seavad meid vastamisi rahutust tekitava arusaamaga, et me peame paljusid kogemusi ärkvel olles ekslikult loomulikuks. Me arvame, et näeme välismaailma, ent tegelikkuses võlgneme piltide eest tänu rohkem mälule kui silmadele. Mineviku stseenid, mis tunduvad meile puutumatud, tekivad alles selsamal hetkel, kui me need esile kutsume. Me arvame, et aeg valitseb meie elu, kuid meie mälu ei joondu „varasema” ega „hilisema” järgi.

Iga unenäokirjelduse põhjal on võimalik mõista, kui paljudest sageli vastuolulistest tahkudest koosnevad meie elamused. Teadvus on ainult näiliselt ühtne läbi aja voolav jõgi. Pigemini moodustub see arvukatest väiksematest jõgedest, mis mõnikord ühinevad, kuid sagedamini lahknevad. Ja iga jõgi jaguneb omakorda väiksemateks harudeks, üksikute meelte, mälu, tunnete ning soovide infokanaliteks. See, mis tundub meile ühe hetke ühtse kogemusena, on tegelikkuses tagantjärele ja töömahukalt kokku sobitatud põiming.

Ja lõpuks kaotab lummuse isegi see instants, mis neid kogemusi saab – oma mina. Mis selle mina õigupoolest moodustab? Selle küsimuse ette seatuna teete tõenäoliselt kahte asja: te vaatate tagasi senisele elule ja püüate leida seda kujundanud elamusi. Ja te koostate nimekirja rohkem või vähem soodsatest iseloomujoontest, mis teid kirjeldavad. Tundub, et nende kahe summa te oletegi. Kuid kas ikka olete? Vaieldamatult on teil unenäos tundmus, et te olete teie ise. Kui näete, et teid aetakse taga, siis ei tunne te ainult lihtsat hirmu. See on teie hirm, mida te tunnete. Ja kui ujute õndsalt ookeanis, siis on see teie õnn.

Ent kas te võlgnete selle eneseteadvustamise eest tänu mälule – või sellele, mida teate enda kohta? Unes ei suuda te ju meenutada eelmist unenäostseeni, rääkimata siis eluloost. Ja see kimbuke omadusi, mis on teie isikule tüüpiline, pudeneb igal ööl koost. Isegi kõige elementaarsemad tundeliigutused, mis päeval kuuluvad näiliselt lahutamatult kokku, lagunevad unes laiali. Nii tunnete korraga ülivõimsat tahet enda sees ega ole samal ajal võimeline otsustama. Teid valdab äratundmine, kuid puuduvad mälestused. Mõtlete, nagu ilma peata arst Stiles, vaheda loogikaga – ent sealjuures absurdselt.

Uskumatul kombel kannatab mina-olemise tundmus välja kõik need muutused. Allan Hobson arvab, et on olemas midagi sellist nagu meie oma minast teadlik olemise sisim tuum. Selle tuuma ümber paigutuvad mälu, keel ja mõtted otsekui unes kooritava sibula kihid. Nii kohtume und nähes oma seesmise minaga, „prototeadvusega”. See töötleb elementaarseid tundeid ja pilte, loob vaimusilma ette virtuaalse maailma, kus võtame kindla seisukoha ja kus me näiliselt liigume. Võib-olla ankurdame sellesse kohta oma identiteedi. Ja võib-olla on see teadvuse seisund, milles meil kunagi ammu imikueas, veel ilma mälu ning väljakujunenud iseloomujoonteta, arenes välja tunnetus selle suhtes, kes me oleme. Veedavad ju imikud kaheksa tundi päevas unenägude­rohkes REM-unes.

Hobsoni teooria on spekulatsioon, kuid see näitab, milliste põhimõtteliste küsimusteni viib unenägude uurimine. Kes süveneb sellesse, mis meile ööst öösse osaks saab, kogeb selliseid üllatusi nagu füüsikud, kes 20. sajandi algul uurisid tahkete kehade ehitust ja tuvastasid sealjuures, et asjad on hoopis teistsugused, kui nad paistavad. Inimkeha, kivi, terasest kandetala, millel võib püsida kogu maja – nad kõik koosnevad tühjusest. Tibatillukesi aatomituumi ja veel väiksemaid elektrone lahutavad sada tuhat korda suuremad vahemikud. Ja isegi aatomituumad üksnes näivad tugevad. Kui uurida neid lähemalt, võib omakorda leida tühjust, siis veel väiksemaid elementaarosakesi, prootoneid, neutroneid, lõpuks kvarke ja gluoone, mis kogu aeg uuesti tekivad ning taas kaovad.
Unenäos laguneb mina elementaarosakesteks.

Stefan Klein "Unenäod. Rännak meie seesmisse tõelusse". Tõlkinud Krista Räni. Kirjastus Varrak 2018

https://www.rahvaraamat.ee/p/unen%C3%A4od-r%C3%A4nnak-meie-seesmisse-t%C3%B5elusse/1019766/et?isbn=9789985342602