„Vahel märkmikke sirvides tekib veidi ahistav tunne – issand kui palju neid on olnud. Ausalt öeldes on lõviosa minu loomingust armastuslaulud. See on nagu mingi kummaline müür, millest ei saa üle ega ümber, mida mööda peab ikka ja jälle tuulena rändama.Võib-olla olen ma ka sellepärast nii suur naistelemmik, et ma neist nii palju laulan. Aga armastus on minu jaoks üks tähtsamaid märksõnu,” lausub Alender. „Kui mu esimene armastus, kellele ma olin totaalselt truu, mind maha jättis, siis muutsin kardinaalselt oma põhimõtteid. Uus tüdruk sai kaasa võetud praktiliselt igalt kontserdilt.”

See salapärane naine on kooliõde Helle Vesi, kellest Urmas oma intervjuus Peeter Volkonskile räägib, jättes nime nimetamata. Ka Raul Sepper jätab selle nime ütlemata, kuid vaikselt imbub nimi siiski pinnale.

Valdo Randpere: „Urmas Alenderi esimene suur armastus oli kooliõde Helle Vesi Tallinna 16. keskkoolist. Ta karjus talle järele „Ma armastan sind”, aga tüdruku sõbrad tegid Urmasele Raekoja platsil füüsilise hoiatuse. Urmas üritas Hellet ära rebida või talle taksosse järele minna, aga ta sai Helle sõprade käest kolaka. Mingi asi seal oli. Ma ei olnud ise juures. Tean seda Urmase jutu järgi. See oli kuskil pärast keskkooli lõppu.”

Urmas lõpetab Tallinna 16. keskkooli 1972. aasta suvel.
„Hellekas kummitas teda kogu aeg. Tagantjärele targad hakkavad siit alates tõmbama veesidet Alenderi saatuses. Helle Vesi oli saatuslik naine ta elus. Ta kandis Helle käest saadud sõrmust 1979. aastani. Urmas oli kirglik mees. Temal ei olnud armumisi ainult üks, pigem oli tal üks armumine päevas. Ta võttis väga tuliselt ette. Ja oi jumal, kui ta jälle kellessegi ära armus, siis pani Urmas oma kummipuu autosse ja kolis järgmise tüdruku juurde. Siis oli vaja kohe ka eelmine tüdruk maha jätta ja vana suhe ära lammutada. Teda iseloomustas selline absolutism, aga ka uuest tüdines ta kiiresti ära,” teab Randpere.

„Helle Vesi oli minu väga hea sõbranna, kooliõde,” jutustab Urmase õde Siivi. „Urmas oli minust kaks aastat vanem ja Helle aasta vanem. Helle meeldis Urmasele väga ja etendused jätkusid. Vahel viskas Urmas end pikali maha ja hakkas krampe teesklema. Ta tahtis tähelepanu ja mängis, et tal on suhtekolmnurgast närvid nii läbi, et tekivad krambid. Ise ta naeris pärast selle üle. Ta mängis ikka nii pikalt, et tüdrukud läksid paanikasse. See ei olnud ainus lollus, mida ta tüdrukute pärast tegi. Meie käisime vahel Pirita kloostri varemetes. Urmasel oli vaja Hellele oma hulljulgust demonstreerida ja selleks ronis ta kloostri müüridel. Meie hoidsime all hinge kinni. Helle Vesi oli hästi tore tüdruk. Vahepeal nende suhe jahtus ja Urmasel olid teised, aga siis said nad uuesti kokku. See algas kuskil siis, kui Urmas oli kaheksandas klassis ja Helle seitsmendas. Hellel oli vanem õde. Ka temaga sai Urmas väga hästi läbi ja kurtis oma hingevalusid. Helle ei õppinud edasi ja sattus veidi allkäiguspiraali, aga ta sai sellest üle. Ma olen teda korra ühel Urmase mälestuskontserdil näinud. Kui Helle Vesi ta maha jättis ja teisega läks, siis Urmas elas seda rängalt üle. Poole tunni pärast leidis ta muidugi jälle uue. Meie koolis oli tal väga palju tüdrukuid.”

Urmas on kirjutanud järgmised luuleread 70-ndate esimesel poolel.

Tunded tuhmusid
Jäi vaid sinu ilu
Sinusse uskusin …
Ma armastan sind!
Aga kuidas?

Urmase pinginaaber ja bändikaaslane Urmas Kaljuvee: „Helle Vesi hüüdnimi oli Vesikas või Hellekas. See lugu hakkas jahtuma 11. klassis. Seal oli ka teisi tüdrukuid, kes Urmasele silma tegid. Nende lugu sai päris läbi 1972. aasta kevadel. Ma arvan, et see Raekoja plats oli mingi järelpõdemine. Loodus tühja kohta ei salli. Tulid uued ja huvitavamad. Kes naistest aktiivsem oli, see kaugemale jõudis. Urmas oli küllalt atraktiivne mees.”
Üks neist tüdrukutest on paralleelklassi Aili, kes teenib ära kolm luuletust.

Värsis „Pihtimus” on read:

Enam ei saa ma vaikida
Kuigi tean et kõik see on asjata
Oma südamest keelatud valu
Enam rebida mina ei saa

Lugu ei ole õnneliku lõpuga Urmase jaoks.

1. jaanuaril 1973 on Urmas kirjutanud järgmised read Ailile:

Küünlad kustusid
Ja meie
Ma uskusin
Veel eile
Et suudan
Teha sulle head …
Kuid ei suutnud
Oh Kallis
Anna Andeks!

Soe ja sume suveöö Saaremaal 1972. aastal. Kolm noormeest vajavad hetkeks puhkust hullavatest ja purjus inimestest, kuumast Eesti pulmast.
Nad istuvad kolmekesi seina ääres oleva mootorratta selga: Tiit juhib ja kaks Urmast istuvad taga. „Alender oli natuke närviline ja pohhuistlik,” ütleb Varjude trummimees Urmas Kaljuvee. „Korra oli meil vaja ajada Saaremaa sissesõiduload, sest pidime mängima Saaremaal minu tädipoja pulmas. Alender ei saanud pabereid korda ja tema viimine Saaremaale läks maksma kaks viina. Meile öeldi, et pillimehed laseme ikka üle, aga oodake natuke, kui kõik on ära sõitnud, ja pange viinad kivi alla. Pulm oli Kõrkveres. Mängisime pilli ja ajasime muudkui pruutneitsisid taga ja öösel sõitsime veel kolmekesi ühe mootorrattaga Kõrkveres Kübassaarde. Tiit oli roolis ja meie olime taga. Pulmad olid siis vägevad. Suitsuangerjate hunnikutest ei hakka ma rääkima. Varjud oli hea süldibänd. Me valdasime rokki, bluusi, tangot, valssi. Tagasi sõites oksendas üks meist Tallinnas keset Võidu väljakut bussiaknast välja ja see ei olnud mina. Me poleks tagasi kiirustanud, aga Alents pidi õhtul Vanas Tombis mängima.”

Varjude jaoks on 1972 üks viimaseid aktiivseid aastaid. Varjud peavad vastu veel keskkoolijärgse suve ja siis tuleb Ruja aeg.

Urmas Alenderit meelitavad oma ridadesse ka Ari Dubini bänd Teravik ja Andromeeda.
Samal ajal kui suhe Hellega on lõppenud, ilmub Urmase ellu Liivi, keda ta kohtab tantsupeol Uues Tombis ehk Salme Kultuuripalees. Urmas mängib siis veel tantsumuusikat Andromeedas ja ju on tal laval olles mahti ka mõni tüdruk välja valida.

Maalehe raamatusarja "Eestile elatud elud" saab tellida

või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.