Urmas Alenderi esimene abikaasa Liivi: ma ju nägin ta läbi, kui tal oli jälle mõni kõrvalsuhe

 (25)

Urmas Alender
Urmas AlenderFoto: Kalju Suur

„Tema nõrkus olid muidugi naised. See ei olnud mulle uudis. Ma teadsin, kellega ma abiellusin. Tal oli igal aastal mõni armumine,” tunnistas Urmas Alenderi esimene abikaasa Liivi Paavo Kanguri raamatus "Urmas Alender. Lõputa lookleval teel", mis nüüd Maalehe sarjas uuesti ilmub.

„Ma nägin ta läbi, kui tal oli jälle kõrvalsuhe. Ta rääkis mulle enamasti oma hingevalu ära ja ma andsin talle andeks. Vahel läksid tülid ka teravaks, sest hoolimata tema kõikidest romaanidest, sellest särgist-värgist, oli ta kohutavalt armukade. Põhimõtteliselt pidin olema tema eraomand ja nunnariietes. Jah, isegi siis veel, kui tema oli juba Heljega abielus.”” Liivi ja Urmase lugu algab 70-ndate alguses tantsupeol ja areneb vaikselt kooseluks. Pulmad on 2. juulil 1976. Abielu mürgitavad nii Urmase truudusetus kui ka armukadedus. Samas on see Urmase elus stabiilne aeg. Tal on Liivi, lapsed, lavakunstikateeder, Ruja ja isegi tunnustus ning veidi armukesi. „Me kohtusime tantsupeol Uues Tombis ehk Salme tänava kultuuripalees. Oli vist 1973. aasta kevad. Loomulikult ma teadsin, kes ta on. Ta mängis tol ajal Varjudes ja oli piisavalt kuulus,” vestab Liivi. „Ta naeratas kavalalt, kummardas kohmakalt ja kutsus mind tantsule. Nii me tutvusime. Ma olin siis kohe 17 saamas. [Liivi on Urmasest kolm aastat noorem, sündinud 11. augustil 1956.] Me jalutasime hilisõhtul tantsupeolt läbi vanalinna marsa peale. Marsapeatus oli tol ajal Viru tänaval, kus praegu lilli müüakse. Urmasele meeldis rääkida.

Loe veel

Seotud lood:

Romanss ja tõmme oli tugev. Samas ei olnud midagi kindlat, sest tal ja mul oli konkurente. Tema ümber tiirles palju tüdrukuid. Üks konkurentidest oli Helle Vesi, kuid neid tüdrukuid oli teisigi. Ma ei hakka neid nimesid mainima, see pole minu ülesanne neid ette lugeda. Oma tundeid Urmas vaos ei hoidnud. Tunded ei püsinud tema sees. Neid avaldas ta hoogsalt nii sõnades kui lauludes. Kui sa olid temaga koos, siis sa olid tema jaoks ainuke inimene. Abiellumine oli lõppude lõpuks kõikide asjaolude kokkusattumine,” räägib Liivi Kuusalu tühjas baaris külmal talvepäeval 2010. aasta märtsis.

Ma olin teda üle kuu taga ajanud, enne kui ta nõustus rääkima. Kummalisel kombel olin teda veidi aega varem näinud reisilennukis Tallinn–Eilat. Vaatasin teda ja mõtlesin, et sel naisel on lugu rääkida. Olin tolleks hetkeks suhelnud Sepperi, Randpere ja Nõgistoga ning unes korra Alenderit näinud. Unenägu oli järgmine: tegin kuskil mingit lugu ja keset soist lodumetsa oli väike talu. Uksest tuli välja Urmas Alender, juuksed lühikeseks pügatud, ja ta ütles mulle, et räägib kõik ära. Panin diktofoni käima, aga see sulas tol samal hetkel ja ma ärkasin ehmunult üles. Eilatist tagasi tulles üritan üles leida Ari Dubinit, kelle poeg ütleb mulle, et Ari on Eilatis. Saan Ari kätte, kes kinnitab, et ka Liivi oli Eilatis. Ma ei üllatunud väga, kui leian Kuusalust eest sama naise, keda olin lennukis vaadelnud. Liivi ei ole jutukas ja valib oma sõnu väga.

Liivi jätkab: „Me kolisime kokku enne pulmi. Elasime Odra tänaval. Ma tulin Hiiult, mul ei olnud ka erilisi tingimusi, elasime pead-jalad koos, nii et Odra tänava korter ei üllatanud mind. Minu jaoks oli Hiiult pääsemine kergendus. Elu oli selline, et Mustamäe kortereid kõigile ei jätkunud. Urmas käis harva meil Hiiul külas ja ükskord ütles ta mulle, et ta ei tundnud minu kodus armastust. Ma olen selle üle hiljem mõelnud ja võib-olla oli see tõesti nii. Tema jaoks oli armastus väga oluline liikumapanev jõud. Ta oli kirglik, emotsionaalne mees nii voodis kui ka väljaspool voodit. Pulmad olid 2. juulil 1976. Ilm oli ilus. Registreerimisel Pärnu maantee alguse büroos oli palju inimesi, kuid mitte liiga palju. Registreerimise järel läksime kahekesi Merepiigasse õhtust sööma. Sinna ei olnud kerge kohta saada. Sõime firmapraed. Urmas oli suur jutuvestja ja talle meeldis hoobelda.”
Suurt pidu ei peetud, sest Liivi poeg Ion, kes on sündinud kaheksa kuud varem, 11. novembril 1975, oli veel väike. Urmas lapsendab Ioni või peab teda siiski enda omaks. Linnalegendi järgi on Liivi plaaninud abielluda veidi stabiilsema mehega kui Urmas, kuid tolle teise mehe vanemad keelavad selle abielu ära.

ABIELU ESIMESED PÄEVAD

Urmas on rokkstaar ja üliõpilane. Liivi töötab kaupluses ja müüb lastejalatseid. Liivi on perekonna ratsionaalsem pool. Kui on vaja lasteaeda koht hankida, siis töötab ta mõnda aega Kalinini rajooni haridusosakonnas, kustkaudu on võimalik hüvesid saada. Liivi: „Urmas elas neid ärakeelamisi ja pahandusi raskelt üle. Ruja keelati ära, Teravik keelati ära. Ta vajas tunnustust, mitte keelamisi. Kui Urmas sai etendusega „Protsess” Poola, siis see oli suursündmus. Ta tõi meile ilusaid riideid, mäletan, et mina sain Poolast türkiissinise pluusi. Kunagi, kui ta Venemaalt tuli, siis tõi ta mulle sinised saapad, kuigi Alenderile meeldis siiski kõige rohkem pruun värv. Urmas ei olnud suur kõrtsides käija, aga vahel me käisime varietees Tallinn ja restoranis Kungla. Pulma-aastapäeva tähistasime alati ja nagu muuseas ilmus välja fotograaf Arno Saar ja tegi pildi. Korra Musumäel ja korra Raekoja platsil. Urmas pildistas ja ilmutas ka ise. Pikki puhkusereise tol ajal ei tehtud. Korra oli pöörane reis purjekal. Ma olin ainuke naine, teised olid Ruja liikmed. Alustasime Haapsalust, käisime ära ka Kihnus ja Ruhnus ning lõpetasime vist Pärnus. Tagasi tulles jäime korraliku tormi kätte. Urmas oli hea mees. Ta toimetas ja õmbles kodus. Kord ta sai kuskilt teksariiet ja siis ta õmbles meile kõigile teksapüksid. Väga korralikult, kollase niidiga, kaks õmblust kõrvuti. Ise tegi lõiked.”

Õde Siivi: „Ta õmbles endale alt laiad püksid. Väga kihvtid. Mulle õmbles ka. Siis ei olnud midagi saada. Lastele õmbles ta kombinesoonid ja joped.”
Heino Seljamaa esimene abikaasa Liina Tennosaar: „Urmase õmmeldud olid minu esimesed teksased.”

Siivi mees Harri: „Urmas oli selline mees, et ärgates pani muusika mängima ja hakkas tegutsema. Ta kuulas muusikat ja toimetas. Ta ei istunud, õllepudel käes. Ta oli sitke vend.”
Liivi jätkab: „Urmas oli ka kohutav pedant ja õudne korraarmastaja. Ta muudkui süstematiseeris oma muusikat. Kui ta kodus koristama hakkas, siis ma ei leidnud oma asju üles. Küsisin, kus mu asjad on, ja ta vastas, et vaata kolmanda riiuli vasakust nurgast kilekoti seest.
Oma plaadikogu vargust elas Urmas väga üle. Sel ajal käis plaatide ostmine ja vahetamine. Neid ei olnud kerge saada. Sellistesse kohtadesse ta raha läks, aga raha pärast meil ütlemist polnud. Ja ega rahaga tol ajal suurt midagi teha olnudki. Ta teenis normaalselt. Ma sain ka normaalselt palka, suuri vajadusi ei olnud. Korterid olid, nagu nad olid. 1980. aastal tegi ta Järvel enne sissekolimist täieliku remondi, ma arvan, et leping oli suusõnaline. See oli Olav Ehala naisevenna, kes õppis Tartu Ülikoolis, korter.”

URMASE NÕRKUSED

„Tema nõrkuseks olid muidugi naised. See ei olnud mulle uudis. Ma teadsin, kellega ma abiellusin. Tal oli igal aastal mõni armumine. Tiina Vapper (Kivirähk) oli muidugi tõsine juhtum. See ei kestnud kauem kui tavaliselt, aga see oli keerulisem. Ka naisterahvas oli ju abielus, töötas samas teatris ja see tegi loo keeruliseks. Selliseid asju tuli pidevalt. See oli nagu eneseteostus. Ta otsis tunnustust kõrvalsuhetest. Ma ju nägin ta läbi, kui tal oli jälle mõni kõrvalsuhe. Ta rääkis mulle enamasti oma hingevalu ära ja ma andsin talle andeks. Asi oli selles, et kui tal midagi oli ja see lõppes, siis oli Urmas ise õnnetu ja siis saabus südamepuistamise aeg. Kui hingelt kõik räägitud, oli mulje, et selleks korraks on kõik korras. Ta puistas südant ikka põhjalikult. Neid lugusid ikka oli ja tuli. Meie suhe kestis kümmekond aastat. Ega ma mingi tossike olnud, kuid ma võtsin ta ikka ja jälle tagasi. Minu ämm, Urmase ema Ummi-Angela oli tore inimene. Ta sai aru ja mõistis. Ta ei elanud neid asju kergesti üle, aga ta oli täiesti mõistev inimene. Kodus läksid tülid vahel teravaks, sest hoolimata tema kõikidest romaanidest, sellest särgist-värgist, oli ta kohutavalt armukade. Põhimõtteliselt pidin olema tema eraomand ja nunnariietes. Jah, isegi siis veel, kui tema oli juba Heljega abielus. Ka siis oli meil sellelaadseid tülisid.
Ühel hetkel mõtlesin, et ei ole mõtet, võtsin lapsed ja kõndisin minema. Siis oli tal juba suhe Heljega. See oli viimane piisk karikas. Lõpuks läks nii, et leidsin ka ise kellegi teise, kellest ma ei suutnud loobuda,” meenutab Liivi.
„Hiljem proovisin ma võimalikult vähe sekkuda Yoko, Urmase ja Helje asjadesse. Selleks, et me kõik võiksime rahulikult elada ja mitte närveldada, oli kasulikum olukorraga leppida. Mulle ei olnud kerge, et Yoko läks Rootsi ja sinna jäi.”

Siivi: „Ma ei süüdista naisi, et nad Urmasest lahku läksid. Urmas oli selline kuju, et ta leidis ikka mõne vahesuhte. Mida pidi Liivi siis tegema? Kodus istuma ja ootama, kuni Urmas tagasi tuleb? Ta oli noor naine. Loomulik, et Liivi hakkas ka ringi vaatama. Elu on selline. Liivi elas Tiina üle, aga Heljet enam ei elanud. Muide, Tiina Kivirähk oli minu paralleelklassist. Ka meie vanemad olid püha viha täis, kui ta Tiinaga jamas. Õnneks sai see lugu kiiresti läbi.”

Maalehe raamatusarja "Eestile elatud elud" saab tellida

http://raamatud.maaleht.delfi.ee/

või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised