Urmas Alenderi ja Helje Kaskeli abielu nagu sõit Ameerika mägedel

 (8)

Urmas Alender
Urmas AlenderFoto: Kalju Suur

„Urmase ja Helje abielu on meeleheitlik õnneotsimise katsetus. Helje on noor ja Urmas on vana, juba kibestunud, best before möödas või kohe möödumas ning üpris truudusetu, kuid need asjaolud on veel pisiasjad Urmase vägivaldsuse kõrval, millele Helje vastab ikka põgenemistega, kuni ta lõpuks Rootsis uue mehe leiab.“ Nii kirjutab Paavo Kangur Urmas Alenderi teisest abielust raamatus "Urmas Alender. Lõputa lookleval teel", mis Maalehe sarjas taas ilmub.

Võib-olla ta ei julgegi Eestis kedagi vaadata, sest juhul kui Helje lahkub, on Urmas ähvardanud teda korduvalt tappa. Need ei ole enam lapsepõlve krampide mängimised. Helje kardab Urmast tõsiselt ja alles 1992. aastal julgeb ta teisel mandril, Ameerikas, teise mehesse armuda.

Igal lool on lõpp ja algus. Helje Kaskel, Tallinna Pedagoogilise Instituudi inglise-saksa filoloogia tudeng, kohtub Urmas Alenderiga esimest korda Rein Rannapi sünnipäeval, kuhu Valdo Randpere neiu toob. Kui Randpere on juba Rootsi põgenenud, toimub saatuslik taaskohtumine peda folgil 1985. aasta märtsis, kus Alender noore tütarlapse tantsupõrandale viis.

Loe veel

Seotud lood:

Helje Kaskel: „Me Valdoga jõudsime Rannapi sünnipäevale hiljem, siis, kui söögid-joogid juba otsas olid. Rannap läks kööki ja keetis meile seene pakisuppi. Mõne hetke pärast sattus Urmas mu kõrvale istuma. Kui taga ajada ajaloolist tõde, siis see ei olnud päris esimene kord. Kui minna detailidesse, siis olin ma Urmasega ühes seltskonnas seoses Valdoga ka varem kohtunud. Valdot teadsin ma nägupidi sellest ajast, kui ta käis Urmas Oti õe Kariniga Otepää kultuurimajas peol. Kümnendas klassis käies laulsin ma seal kooli bändiga tantsuks. Valdole on alati meeldinud laiata ja kelkida, see on talle kuidagi iseloomulik. Vahel võis teda näha oma isa uhke Chrysleriga Otepää kitsukestel ja auklikel tänavatel ringi sõitmas. Et laiale autole teed teha, tuli jalakäijal korralikult tee äärde tõmbuda, seda eriti Sauna tänaval, kus Urmas Ott ja Karin üles kasvasid.
Igatahes paar aastat hiljem, kui ma olin pedasse inglise keelt õppima asunud, juhtusin ühel Glehni lossis toimunud peol Valdoga ühte ukseauku kõrvuti seisma. Ta oli Urmase ja Liivi seltsis. Võis olla, et Urmas ja Valdo olid tol õhtul seal esinejateks. Igatahes viis Valdo mind nagu muuseas tantsima ja pakkus, et ma võin nendega koos linna saada. Ta pidavat Alenderid nende autoga nagunii koju sõidutama, kuna nood olla napsutanud. Kui sõiduks läks, istusid Alenderid rõõmsalt tagaistmel, Liivi lõi oma saapad bravuurikalt üles eesistuja seljatoele, kus ma istusin. Linna jõudes pandi mind Lomonossovi tänava ühika juures maha ning ülejäänud seltskond jätkas oma teekonda. Mõned aastad hiljem sai Karu tänaval peda uus ühikas valmis. Kuna Leila Miller õppis pedas raamatukogundust, siis sattusid sinna elama ka Randpered. Sel ajal oli Kaisa alles beebi ning kui Leila ja Valdo käisid vahel laulmas, olin ma Kaisale lapsehoidjaks. Just sel perioodil me Valdoga Rein Rannapi sünnipäeval käisimegi. Ma usun, et see võis olla samal aastal, kui Leila ja Valdo otsustasid Eestist lahkuda.”

ESIMESEST TANTSUST ABIELLUMISENI

Helje suhe temperamentse solistiga saab tuule tiibadesse 1985. aasta kevadel peda folgil ja areneb tormilise kiirusega. Alender on sinna külalisesinejaks palutud, Helje aga laulab tolleaegses instituudi folkbändis, aga ta on ka suvede tegija Muhu EÜE-s, kus rühmakaaslasteks legendaarsed malevlased Imre Luur, Olavi Kõrre ja Hans H. Luik. „Kui läks tantsuks, tuli Alender otsejoones minu juurde ja võttis tantsima. Me muudkui tantsisime ja tantsisime ilma pausideta kuni peo lõpuni,” räägib Helje. Urmas palub Helje kätt juba nende järgmisel kohtamisel Salme tänava kultuurimaja kohvikus. „Seal ei olnud peale meie mitte kedagi. Võib-olla polnud lahtioleku aegki. Kuivõrd Urmas oli käitumiselt rohkem impulsiivne, olin mina sedavõrd kaalutlevam. Mäletan, et küsisin Urmase käest seal Salme tänava kohvikus, kas mees võib naist lüüa. Ma olen pärit rahumeelsest ja vaimseid väärtusi hindavast perekonnast, kus kõik erimeelsused räägiti selgeks sõnadega ja mulle tundus see küsimus millegipärast oluline. Armumine polnud sugugi vastastikune. Kohtusin Urmasega eelkõige põnevusest. Temas oli sarmi, vaimukust ja soojust ning pilgus põletavat iha, millega oleks võinud jäämäe sulama panna. Samas selgus, et ta oli tol eluperioodil tegelikult väga õnnetu. Ruja oli laiali pudenemas. 1985. aasta Tartu levimuusikapäevadel siiski esineti, kuid mitte edukalt. Mitu aastat järjest oli Urmas tunnistatud parimaks solistiks, nüüd läks see au kellelegi teisele. Seda võttis Urmas kui suurimat kaotust. Selgus ka, et ta abielu oli karil. Ta nägi vana ja muserdunud välja, kui ta liiga kauaks ennast kurvameelsuse lagendikele unustas. Ma tundsin talle isegi kaasa. Ma olin 22-aastane, muretu ja elurõõmus, just kõrgkooli lõpetamas, kui tema kümme aastat vanemana oli jõudnud juba elus kibestuda,” vestab Helje. „Mind nähes muutus ta aga rõõmsaks, naljatlevaks ja kutsus mind isegi oma laululinnuks.“

„Pärast instituudi lõpetamist tundus mul suur vabadus käes olevat. Terve suve elasime Urmasega lausa luksuslikult Järvel sooja vee ja vanniga kahetoalises korteris. Urmas sõitis oma isa valge Žiguliga esinemistele, vahel käis ka etendusi andmas. Nautisime suve Klooga rannas, Otepääl ja mitme Lõuna-Eesti järve ääres. Urmasele meeldis kalal käia ja mõtiskleda. Lõuna-Eestis oli tal mitu pühakohta,” jutustab Helje.

Neiu võttis Urmase abieluettepanekut tõsiselt, kuid see tundus talle kui kahe jalaga maa peal olevale Sõnnile tormakas. Kuid juba pool aastat hiljem pandi nad paari. Urmas oli selleks ajaks eelmisest abikaasast lahutatud. Abielulahutuse järel pidi Yoko isa ja Ion ema hoole alla jääma. Kuna lapsed olid veel väikesed, jäid nad esialgu ema juurde.

Urmas ja Helje abielluvad pruudi vanematelt luba saamata 8. oktoobril 1985. aastal. „Läksime Õnnepaleesse ja koputasime juhataja uksele. Ütlesime, et tahame abielluda. Juhataja tundis Urmase ära ja kutsus sisse. Seejärel viis ta meid sinna suurde saali, kus raamat lahti lüüakse ja nimed üles kirjutatakse. Ta luges meile ka mõned sõnad peale. See visiit Õnnepaleesse ei kestnud kauem kui kümme minutit. Pidime siva tegema, sest Yoko ootas. Tol päeval oli Urmase kord Yokole lasteaeda järele minna,” meenutab Helje.

„Urmas oli kena inimene, vaimuinimene. Selles suhtes ta mulle meeldis. Kahju, et teda õigel ajal ei osatud hinnata. Ei leitud tema lauludes sõnumit. Tunnustus saabus alles hiljem. Nad elasid vaesuses. Siis oleks võinud kunstnikku hinnata. Mis sest nüüd enam,” räägib Helje ema Linda Kaskel. „Urmas hoolitses oma lapse eest väga hästi. Yoko tuli meie peresse. Ma olin ämmamamma. Selle väimeespojaga oleks võinud päris rahule jääda, kui ta oleks vähem suitsetanud ja viina joonud,” naerab Linda. „Ta suitsetas palju. Kui raha oli vähem, siis ta tõmbas kaks pakki päevas. Ja tal ei olnud alkoholi vastu ka midagi. Ta elas nagu üle võimaluste, aga oleks ta muusikat tol ajal hinnatud, oleks elu võinud hoopis teine olla. Ega muidu poleks minu tütar siis tookord Rootsi ära hüpanud. See oli Vene valitsuse lõpus. Siis elasin Otepääl ja emakodu oli Valgjärvel. Urmas käis suusatamas Otepääl. Suvel istus ta siin Valgjärvel kivi peal ja laulis „Saa vabaks, Eesti meri...”. Istus järve ääres ja laulis. Siin ta tegi ka ühe laulu, mille eest sai preemiat 200 rubla kaherublastes kupüürides.
Mina olin see, kes ikka süüa tegi ja nende eest hoolitses. Yoko oli väga tore laps. Ta tuli meile ja ütles, et tahab ENEKE-st lugeda. Ja võttis ja luges. Väga tore laps.”

VAIKI, KUI VÕID

Helje ei ole kerge ja lihtne inimene, Urmas on veel keevaverelisem. Helje on oma abielu Urmasega iseloomustanud kui sõitu Ameerika mägedel. Ajutised lahkuminekud inspireerisid Alenderit. Näiteks laul „Vaiki, kui võid” sünnib siis, kui Heljele pärast paarikuulist kooselu tundub, et Urmas on liiga keeruline tüüp, ja nii kolib ta peda ühika turvaliste seinte vahele tagasi.


Vaiki kui võid, jää tasa sest sõnu ei kuule sa veel jah, vaiki, kui võid, vii kaasa mu hääl, mis sind saatma jääb veel
Kuulata vaid, kui tahad siis sinuni jõuda võib see jah, vaiki, kui võid, vii kaasa mu hääl, mis sind saatma jääb veel
Refr: Mu laulud elavad sus veel kui eilse kaja mis tänaseni kostab sinu sees ja kui sa praegu tunned, et sa mind ei vaja siis tea, et kõik on alles alguses
Vaikuse hääl on valus kui kelluke hele ja hellus sa vaiki kui võid, ma palun sest vaikne on hääl kellal sel

„Ma pole sellele kunagi varem mõtelnud, miks laulul on selline pealkiri. Kuigi refrääni sõnad on läbi aastate mul eriliselt meeles helisenud: „Mu laulud elavad mu sees kui eilse kaja...” Meil polnud enne minu lahkumist mingit tüli. Ma lihtsalt läksin, kui ta magas. Eelmisel päeval oli ta püüdnud ennast üles puua, aga see tal ei õnnestunud. Sasitud ja muserdatuna tuli ta tuikudes ja segasena tualetist välja. Miks pidi ta seda just siis tegema, kui mina seal olin? Ilmselt karjus ta väga kõva häälega appi. Samas tundis ta oma meelemuutusest kergendust ja kirjutas „Vaiki, kui võid!”. Võib-olla ei tahtnud ta, et ma tema enesetapukatsest kellelegi räägiksin? Ma ei tea,” räägib Helje.

„Helje Kaskel oli minu vana pruut,” ütleb Valdo Randpere sirgjooneliselt. „Kuna ma leidsin Leila Milleri ja lahkusin koos temaga Rootsi, siis jäi Helje vabaks. Tol ajal ma helistasin vahel Rootsist Urmasele. Ta oli üks väheseid, kellele ma helistasin, sest kõik niikuinii teadsid, et me tunneme teineteist. Paljudele ei soovinud ma helistada, sest väliskõnesid kuulati pealt ja ma ei tahtnud inimeste karjääri rikkuda. Ühel korra helistasin ja vastas naisterahvahääl. Küsisin, kas Liivi. Ei, mina olen Liivi asemel. Kes sa oled? Helje. Helje oli Alenderi juurde kolinud ja Liivi välja aetud. Me olime ka kirjavahetuses. Ühel hetkel ilmus Helje Rootsi. Selleks ajaks oli tekkinud mingi aken Eestist lahkumiseks. Kui sa said näiteks Leningradi Rootsi saatkonnast sissesõiduviisa, siis said Eestist jalga lasta. See oli segane aeg. Tean, et Helje tõmbas Lenskasse, sai sealt viisa ja sealtkaudu ka tuli. Suvel 1989 oli ta Stockholmis. Ta oli Urmasega jõledalt riidu läinud ja põgenes Urmase eest Rootsi. Rokikuningal oli parajasti joomaperiood olnud. Helje tahtis Rootsi jääda. Mul olid mingid puhkuseplaanid tehtud ja sokutasin Helje hoopis Leila juurde korterisse. Ise läksin minema ja kui augustis tagasi tulin, siis sain teada, et Urmas oli Helje siiski üles leidnud ja öelnud, et kui Helje temaga uuesti elama ei hakka, siis hüppab ta aknast välja. Aga kui Helje ta vastu võtab, siis lõpetab Urmas joomise. Selleks hetkeks kui mina puhkuselt tagasi jõudsin, olid nad juba jälle happy family.”

Maalehe raamatusarja "Eestile elatud elud" saab tellida

http://raamatud.maaleht.delfi.ee/

või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised