Urmas Alenderi viimaseks jäänud reis 28. septembril 1994
Henry Goy tantsuorkester tegi viimase loo, Poola-Rootsi segaorkestrile jõukohase soperdise Elvis Presley laulust „Love me tender”. Või oli see hoopis Beatlesi „Yesterday, all my troubles seemed so far away...”. Või pigem jõudis Poola-Rootsi Vale-Elvis laulda avasõnad „Love me tender, love me sweet, never let me go...”, kui käis raksatus. Urmas Alender lõbustas samal ajal viimaseid baari jäänud reisijaid viiendal tekil Admiral Pubis. Tal oli kaheksapäevane leping. Tõenäoliselt oli ka tema laulmas mõnda ingliskeelset hitti. 28. septembril 1994 kell üks öösel oli reisilaev Estonia keset Läänemerd. Laev rüüpas jõudsalt tuhandeid tonne vett, mis viis parvlaeva kiiresti kreeni. Laev vajus nii kaldu, et põrandad muutusid seinteks ja koridorid kuristikeks. „Mayday, mayday. This is Estonia 2–40 degree heavy list. Position 59 degrees, 22 minutes. Blackout,” võttis Turu rannavalve ametnik kell 01.24 vastu hädakutsungi. Laeva meeskond proovis midagi ette võtta, kuid õppustel harjutatud evakuatsioon oli muutunud võimatuks. Kõik toimus liiga kiiresti. Admiral Pubis sadasid baari mööbel ja külmkapid peale nii teenindajatele kui ka külalistele. Baari töötajatest pääses vaid baaridaam Tiina Mölder, kes oli enne õnnetust korraks baarist lahkunud. Ka Urmas sai millegagi pihta. Mööbel kattis kinni ka suure osa väljapääsust. Siiski õnnestus Urmasel ja paljudel teistel välja ronida ja pääseda paar tekki kõrgemale reelingule. Inimesed lahkusid laevalt kuidas juhtus: kes hüppas ninast vette, kes libistas külje pealt. Urmas hüppas sealtpoolt, kust on lühem maa vette kukkuda. Kuid sinnapoole vajus ka laev, tõmmates suure osa reisijaid keerisega merepõhja. Mõned hetked hiljem oli laev täiesti kummuli vajunud ja veel tosin minutit hiljem kadus Estonia radariekraanilt.
„Ma ei usu seda legendi, et Alender oli istunud laeva korstna otsas ja laulnud. See on liiga ilus lugu. Tagantjärele mõeldakse asjad romantilisteks. Ma olen Estonia materjale lugenud. Olen nii palju mõelnud, mida Urmas võis tunda. Tavaolukorras ei ole võimalik tajuda neid emotsioone, mis sel ööl laevas valitsesid. Õudus ja õnn, julmus ja abivalmidus. Ma arvan, et Urmas ei pääsenud baarist välja. Ma olen mõelnud, et ta alateadlikult tundis midagi ette. Miks hakkasid teda mingid tekstid siduma, ideed tulevad ikka alateadvusest,” pihib bändikaaslane ja sõber Raul Sepper. Mõningaste otsingute järel kohtun mehega, kes võib Urmase viimastest tundidest rohkem teada. „Urmas Alender pääses baarist välja küll ja ju ta ka hüppas vette. Aga enamik hüppasid vette sinnapoole, kuhu oli lühem maa merre kukkuda, kuid laev vajus inimestele peale ja tõmbas nad vee alla. Ma ei usu, et Urmas istus korstna otsas ja mängis viimase hetkeni kitarri, aga müstikat oli seal palju,” räägib Estline’i kultuuriprogrammi (1991–2000) mänedžer Ari Dubin, kes 70-ndatel oli ühe Urmase bändi asjaajaja või õigupoolest – Urmas laulis Dubini bändis Teravik.
„Admiral Pubis hakkas programm peale hilisõhtul ja esimene voor oli kella kümnest keskööni. Laevas on tähtis inimesi baarides kinni hoida, et nad ei läheks kajutisse oma kraami jooma. Seetõttu oli üks programm teise järel. Alender oli õnnetuse ajal kindlasti veel trubaduurina baaris ja mängis. Väljapääs Admiral Pubist oli hästi kitsas ja sinna ette kukkus veel baari vitriinkapp. Seal oli tohutu segadus väljapääsemisega. Blond baaridaam Tiina pääses, aga ta ei osanud midagi rääkida. Puhkes paanika ja keegi ei mäleta enam täpselt midagi. Tol õhtupoolikul rääkisin Urmasega laevas veel pikalt. Istusime messis [töötajate söögikoht] koos Urmase, tantsuprogrammi juhi Ester Hellerma ja minu uue väljavalitu, kruiisijuhi Hedi Murumägiga. Kõik nad kolmekesi keelitasid peale jääma. Ma oleksin peaaegu laeva jäänud, aga mul käis uue korteri remont ja ma pidin töömeestele materjale ja tarvikuid viima. Olin just naisest lahutanud ja korteri ostnud. Minu väljavalitu, Estonia kruiisijuht, pidi veel paar sõitu tegema. Ma ütlesin talle, et ära mine, ja helistasin Marisele, kes on Dave Bentoni abikaasa, et tee ära, asenda. Maris võttis mõtlemisaega ja ütles viimasel hetkel, et ta ikka saaks ja teeks, aga minu väljavalitu lausus, et olgu – ta teeb veel kaks viimast sõitu.”
Ari Dubin lahkus laevalt neli minutit enne selle väljumist. Kui ta ukseni jõudis, oli madrus Ervin just silla otsast kinni võtnud. „Ta lasi mind siiski välja. Teised läksid kõik merepõhja, aga väga suur hulk minu inimestest – esinejatest – pääses. Jube lugu. Ma arvan, et põhjus oli visiiris. Paar taolist põhjaminekut oli varem ka olnud, aga need vaikiti maha. Laeval tuli visiir eest ära ja laev ahmis end vett täis ja läks põhja. Ma ei usu pommiversiooni. Esinejad olid laevas kaheksapäevaste tsüklitena. Trubaduuri töö peale oli palju soovijaid. See ei kottinud kedagi, et oled Eestis kõva mees, laevas tuli osata reisijatega võõrkeeles suhelda ja Urmas oli hea suhtleja ning kindel esineja. Urmase vorm oli igas mõttes korralik. Juba Eestis oli ta raudne esineja, see tähendab igatahes väliselt – julge, enesekindel, publikust üle artist. Rootsi oli sellele lisanud hea inglise keele, aga ka rootsikeelsed lood. Urmases oli taas märgata ka mingit sisemist optimismi, ilmselt lootis ta palju uuelt plaadilt, see pidi olema uus kvaliteet ja läbimurre. Ka füüsiliselt oli Urmas vormis. Laevatöö oli öötöö rahva lõbustamiseks ja nõrgad seda ei teinud. Tean paljusid, kes loobusid või mängisid purupurjus soomlastele päevasel ajal umpasid. Olime Urmasega kontaktis ka tema Rootsi-perioodil. Ta helistas mulle ja ükskord sõitsime koos Viking Line’iga läbi Helsingi Tallinnasse. Kogu tee rääkisime juttu. Yoko käis iga tunni tagant ja Urmas andis talle alati raha, vist 100 Rootsi krooni, kusjuures lõdvalt, ei mingit manitsust ega erilist juttu. Yoko oli siis umbes 14-aastane, väga iseseisev ja asjalik. Nad olid suured sõbrad.
Siis palus Urmas, kas ta saaks Estonial tööd. Kuna tal oli suhteliselt kindel ots Soome–Rootsi liinidel, siis ma vabandasin välja sellega, et meie kodumuusikute kohati ainus korralik sissetulek on Estline’il, et ma ei tahaks neid hätta jätta. Ma ütlesin, et mul on pikk järjekord. Palgaga, mis teeniti nädalaga laeval, sai kuu aega elada. Urmas mängis Viking Line’il ja Stockholmis Piano baaris ning tal oli rahaga enam- vähem korras. Kord helistas Urmas jälle ja ütles, et ta hakkab ühe rootslasega Tallinnas plaati tegema ja oleks hea, kui ma ta laevale tolleks ajaks tööle saaks panna. Loomulikult tulin vastu ja panin ta trubaduurina tööle. Ta ise soovis väga seda tööd saada. Ma olen tagantjärele pääsenutelt küsinud, kas nad nägid Urmase viimaseid minuteid, kuid rohkem ma ei tea, kui rääkisin,” jutustab Dubin.
Stockholmi reisisadamas ootasid Urmast tema kihlatu Annely Piiper ja Yoko. „28. septembri hommikul pidin vara üles tõusma, et Urmasele sadamasse vastu minna. Olin üsna pahane, kui ema kella seitsme ajal tuppa tormas ja mind teleka ette tahtis vedada. Vahtisin unesegasena ekraani ega saanud üldse aru, mis oli toimunud. Raadio mängis köögis ja loeti ette uudiseid. Kõhus hakkas keerama ja süda vajus saapasäärde, kui olukord hakkas kohale jõudma. Panin kiirustades riidesse ja tormasin uksest välja. Rongis oli mul taskuraadio klappidega peas ja kuulasin uudiseid, mis katastroofi ulatust edasi andsid. Pisarad hakkasid ohjeldamatult voolama ja tööle ruttavad inimesed vaatasid mind imelike pilkudega. Ma ei hoolinud ei neist ega pisaratest. Sadamas ootas mind ees tunglev rahvamass. Kohtasin uksel oma vana õpetajat Rootsi eesti koolist, kes oli ka ise üleni pisarates ja keda kättpidi toetati. Ta avaldas mulle kaastunnet. Kõikusin nõrkadel jalgadel edasi ja nägin Yokot sõpradega. Ma ei teadnud, kuhu minna või mida endaga peale hakata ning jäin nende seltsi. Istusime seal sadamas nii kaua, kui jaksasime, oodates uudiseid pääsenute kohta, kes olevat kuhugi viidud. Seda müstilist pääsenute nimekirja. Uudiseid Urmasest ei tulnud ega tulnud. Lootsime, et ta on viidud Soome, Rootsi või ehk Ahvenamaale. Ainuke, kellest ma sel hetkel hoolisin, oli minu Urmas, aga temast ei olnud midagi kuulda. Siiani näen vahel unes, et olen kuskil võõral maal ja äkki kohtun juhuslikult Urmasega, kes valis lihtsalt võimaluse kaduda. Või näen und, et Estonia hukk oli üks meelepett ja elu jätkub endiselt sealt, kus pooleli jäi,” pihib-meenutab Urmase viimane pruut ja kihlatu Annely Suzanne Piiper. „Kuud pärast Estonia hukku olid päris jubedad. Käisin ringi šokiseisundis, eemaldusin perest ja sõpradest, nii nagu nemadki hoidsid minust eemale. Inimesed ei teadnud, kuidas käituda või mida ütelda. Ei olnud midagi öelda – saatus oli kõndinud oma rada ja minu valitud tee sai ootamatult otsa. Urmase pere ega meie ühiste sõpradega ma enam ei suhelnud. Me suhtele oldi alati veidi viltu vaadatud ja kui Urmas oli läinud, siis olin ma neile võõras. Ja nemad minule. Sellest oli kahju, kuna oleksin tõepoolest vajanud kedagi, kes Urmast tundis, kellele südant puistata ja kellelt jõudu saada. Tõmbasin endale kaane peale. Ainuke, kellega suhtlesin, oli minu lasketreener, kes oli just sel suvel oma naise kaotanud. Temaga sain vabalt rääkida ja nutta. Tema vähemalt mõistis mu kaotust.”
Maalehe raamatusarja "Eestile elatud elud" saab tellida
või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.
