Pärast Soni surma tegelesin just selliste emotsioonide skaalal. Iga päev oli hommikust õhtuni nagu metsik sõit Ameerika mägedes, sest mu olukord tekitas minus kahtlust, raevu ja meeleheidet. Nende tunnete ajendiks ei olnud pelgalt mina, vaid ka mu perekond. Minus tekitas õudu mõte, et nad peavad minu surmaga tegelema.

Hirm ja meeleheide sundisid mind jätkuvalt otsima kõikvõimalikku teavet holistilise tervise ja heaolu, samuti idamaise ravitsemise kohta. Kohtusin paljude loodusteaduse spetsialistidega ja käisin erinevatel tervendamisprotseduuridel.

Proovisin hüpnoteraapiat, mediteerimist, palvetamist, mantraid ja võtsin sisse Hiina ravimtaimedel põhinevaid preparaate.

Viimaks jätsin oma vabakutselise töö sinnapaika ja reisisin Indiasse, et saada ajurveeda ravi. Danny jäi Hongkongi.

Ta ei saanud töö tõttu minuga kaasa tulla, kuid käis kaks korda – mõlemal korral kaks nädalat järjest – minu juures.

Olime peaaegu iga päev ka telefoniühenduses, sest Danny soovis teada, kuidas mul läheb.
Läksin Pune linna, kus oli surnud mu isa, et õppida ühe sealse meistri käe all põhjalikumalt joogat ja ajurveedat. Olin Indias pool aastat ja tundsin lõpuks, et tervis hakkab justkui paranema. Minu joogaõpetaja pani mind kurnavale režiimile. Pidin jälgima kindlat dieeti, mis nägi ette taimetoitu ja ravimtaimedest valmistatud preparaate ning lisaks sellele tegin päiksetõusul ja -loojangul jooga aasanaid (poose). Tegin seda mitu kuud ja mul hakkas tõepoolest palju parem.

See meister oli imetlusväärne guru, kes ei uskunudki, et mul on vähk. Rääkisin talle, et arstid olid võtnud proove ja kinnitanud lümfoomi diagnoosi, mille peale guru ütles:
„Vähk on ainult sõna, mis tekitab hirmu. Unusta see sõna ja keskendugem lihtsalt sinu keha tasakaalustamisele. Kõik haigused viitavad tasakaalu puudumisele. Ükski haigus ei jää püsima, kui kogu sinu organism on tasakaalus.”

Selle joogameistri juhatusel veedetud aeg pakkus mulle suurt naudingut ja aitas leevendada vähiga seotud hirme. Kuue kuu möödudes oli meister veendunud, et olin tervenenud – seda uskusin minagi. Tundsin pöördepunkti üle võidurõõmu ja ootasin õhinal koju Danny juurde jõudmist. Olin kohutavalt tema järele igatsenud ja mul oli nii palju, millest talle rääkida.

Kui jõudsin tagasi Hongkongi, siis märkisid paljud esimese asjana, kui suurepärane ma välja näen. Kahtlemata polnud mu enesetunne nii füüsilises kui vaimses mõttes juba pikka aega nii hea olnud, kuid see rõõm ei kestnud kaua. Üsna pea soovisid kõik teada, mida olin Indias nii pikka aega teinud ja kuidas tervenenud. Aga kui rääkisin neile ajurveeda režiimist, kohtasin peamiselt ehmunud ja negatiivseid reageeringuid.

Need olid kõik heatahtlikud inimesed, kes hoolisid siiralt minust ja mu tervisest, kuid olid skeptilised mu valikute suhtes, ja nende arvamus läks mulle väga korda. Enamik neist uskus, et vähki pole võimalik niimoodi ravida ning ma tundsin, kuidas hirm ja kahtlused hakkasid aegamööda mu teadvuses taas pead tõstma sedamööda, kui oma valikuid kaitsesin.

Tagantjärele targana saan öelda, et kui see kõik hakkas juhtuma, oleksin pidanud Indiasse tagasi minema, et tervis tagasi saada. Selle asemel aga lasin end mõjutada mu senisesse ravisse puutuval skeptitsismil ja jäin Hongkongi.

Püüdsin mõista traditsioonilist Hiina meditsiini, mis on siin väga levinud, aga kuna see on paljuski vastuolus ajurveedaga, siis tundsin väga suurt segadust. Ajurveeda soosib taimetoitlust, samas kui Hiina meditsiinis soovitatakse süüa liha, eriti sealiha. India ravimeetodite kohaselt on aga sea- ja loomaliha halvim söögivalik.

Muutsin oma elu veelgi raskemaks sellega, et pöördusin abi saamiseks lääneliku loodusravi poole. Olin lihtsalt nii suures segaduses. Loodusravi süvendas veelgi mu segadust ja kasvatas hirme. Sain igast ravimeetodist vastandlikke sõnumeid.

Läänelik loodusravi välistab täielikult suhkru ja piimatoodete tarvitamise – õigupoolest nähakse suhkrus ja piimatoodetes koguni vähirakke kasvatavaid omadusi. Nende materjalide põhjal, mida uurisin, tuli välja, et suhkur toidab muteerunud rakke. Kuid ajurveeda kohaselt lausa peab piimatooteid sööma; suhkur ja magusad toidud tagavad tasakaalustatud menüü, mis põhineb kõigi erinevate maitsmisnäsade tasakaalustamisel.

Nii tekitas toitumine minus suurt stressi ja ma ei julgenud praktiliselt enam mitte midagi süüa. Ma ei teadnud, mis on mulle hea, mis mitte, sest iga ravisuund järgis erinevaid tõdesid, mis olid kõik omavahel vastuolus. Taoline segadus kasvatas veelgi seda hirmu, mis mind niigi lämmatas. Samal ajal kui hirm mind oma raudsesse haardesse pigistas, vaatasin abitult pealt, kuidas mu tervis kiiresti halvenes.

ENAMIKU AJAST TUNDSIN VAJADUST olla üksi ja lasin oma ellu ainult kõige lähemaid. Soovisin tegelikkusest välja lülituda sellega, et lülitasin enda jaoks välja tõe. Ma ei talunud seda, kuidas inimesed mind vaatasid ja kohtlesid. Kui mu tervis hakkas allamäge veerema, ei meeldinud mulle see, kuidas teised selle pärast mulle kaasa tundsid ja mulle allahindlust tegid, nagu oleksin kuidagi teistsugune või ebanormaalne.

Samuti oli äärmiselt ebamugav, kuidas minu kultuuri esindajad arvasid, et see on minu karma – et küllap olen teinud eelmises elus midagi, mille eest mind nüüd karistatakse. Kuna minagi uskusin karmasse, siis oli mul tunne, nagu oleksin korda saatnud midagi häbiväärset ja selle ära teeninud. Näis, nagu mõistetaks mu üle kohut ja seegi tekitas abitusetunnet.
Kui see on kättemaks millegi eelmises elus tehtu eest, mõtlesin, kuidas saan siis üldse midagi muuta? Mida saaksin nüüd ette võtta? Sellised mõtted muutsid mu olukorra suhtes täiesti lootusetuks.

Aga kõige kiuste tegin head nägu. Naersin ja naeratasin ning lobisesin tühjast-tähjast isegi siis, kui ma seda ei tahtnud, sest minu jaoks oli hästi tähtis, et ma ei tekitaks oma seisundiga teistes inimestes muret. Ma ei tahtnud, et teised tunneksid minu seisundi tõttu meelehärmi või ebamugavust ja nii asetasingi teiste tunded ja vajadused enda omadest ettepoole.
Paljud inimesed märkisid, et olen nii „vapper” ja et nad imetlevad, kuidas ma oma haigusega hakkama saan. Väga paljud täheldasid ka seda, et olen alati positiivne ja rõõmsameelne – kuigi sisemiselt polnud ma seda sugugi.

Danny oli ainus inimene, kes tegelikult mõistis, mis toimub, ja kui palju inimeste seas olemine minult jõudu nõudis, nii et ta muutus nagu kaitsvaks kooreks, mis inimesi eemal hoidis. Teiste seltsis tundsin alati sundi etendada rõõmsameelset ja positiivset inimest, sest ma ei tahtnud mingil juhul, et keegi peaks minu pärast end halvasti tundma, samuti ei soovinud ma teisi muretsema panna. Viimaks hakkas see mind lõplikult kurnama ja ma ei vastanud enam isegi telefonile, sest ei soovinud oma haigusest rääkida. Ma ei soovinud kuulata nõuandeid, kuidas peaksin hakkama saama sellega, mis minu sees toimus, ega soovinud korduvalt vastata lõpututele küsimustele, mida hoolivad inimesed kipuvad küsima.

Ma ei käinud enam väljas, vaid jäin kodu kaitsvate seinte vahele, sest lisaks halvale enesetundele nägin ka halb välja.
Hingata oli raske. Mu käed ja jalad olid väga-väga kõhnad ning mul oli tükk tegemist, et pead püsti hoida. Seda kõike saatvad pilgud ja märkused vaevasid mind. Teadsin, et inimesed ei vaata mind põlguse ega vastikusega, vaid pigem uudishimu ja võib-olla haletsusega. Kui nende pilgu tabasin, siis vaatasid nad kiiresti mujale ja mul oli ebamugav. Tabasin nende ilmete taga emotsiooni, mida ise olin haigeid inimesi nähes sageli tundnud. Neil oli minust kahju. Leppisin peagi selle reaktsiooniga kui normiga, kui inimesed mind nägid või minuga suhtlesid, ja minul oli kahju, et minu kohalolek valmistas neile sellist ebamugavust. Niisiis ei läinud ma enam üldse inimeste sekka.

Peagi avastasin end lukustatuna hirmu ja meeleheite puuris, kus ümbritsev elu jõudis minuni üha ahtamalt. Aeg lihtsalt libises minust mööda. Minu meelest oli õnnelik iga inimene, kellel polnud vähki. Kadestasin kõiki terveid inimesi, keda kohtasin. Polnud vahet, millised olid nende elutingimused, nad elasid ilma selle elajata, kes järelejätmatult rüüstas minu keha... minu meelt... minu elu.

Iga hommikul ärkas minus lootuskiir: täna võib olla see päev, mil kõik muutub. Kuid iga õhtu lõpuks valdas mind juba tuttav raske tunne, iga õhtu tõi endaga kaotusvalu, mis oli eelnenud päevaga võrreldes hullem.

Purustatud illusioonidega hakkasin endalt küsima, mille külge klammerdudes ma nii hirmsasti võitlesin. Mis tähtsust sellel kõigel üldse on? Valude ja hirmude kütkes ei suutud ma enam näha mõtet jätkata ja tundsin, et hakkan väsima.
Hakkasin alla andma. Hakkasin leppima teadmisega, et olen lüüa saanud.

SELLEKS AJAKS KÄISIN KOGU AEG HAIGLAS vereülekannetel ja teistel protseduuridel. Ja kui olin kodus, veetsin suurema osa päevadest magades või puhates. Juba pikka aega ei suutnud ma välja minna ega jalutada. Juba ainuüksi pool tundi tegevust väsitas mind ja tegi hingetuks. Võtsin kiiresti kaalust alla ja mul oli lakkamatult väike palavik.

„Kas mu seisund võiks selles staadiumis veel paraneda?” küsisin arsti käest ühel päeval pärast seda, kui ta oli lõpetanud juba rutiiniks muutunud skaneeringu, et võiks hinnata mu seisundit.
Arst pööras pilgu kõrvale ja ütles: „Ma palun õde, et ta aitaks teil riietuda.”
Ta jättis ütlemata, et soovib Dannyga nelja silma all vestelda.
„Nüüd pole meil enam võimalik eriti midagi teha,” ütles arst Dannyle, kui nad olid ukse taha jõudnud.
Arst vaatas mu mehele otse silma ja jätkas: „Kõige paremal juhul on tal elada kolm kuud. Viimane skaneering näitab, et kasvajad on suurenenud ja neid on juurde tulnud ning vähk on haaranud üsna agressiivselt teie naise kogu lümfisüsteemi. Isegi keemiaravi jaoks on liiga hilja – selles seisus ei suuda tema keha mürke taluda. Ta on nii nõrk, et iga protseduur vaid nõrgestaks teda ja viiks lähemale surmale. Mul on kahju.”

Kuigi Danny tegi head nägu ega rääkinud mulle arsti sõnadest (ta tegi seda alles mitu kuud hiljem), sain aru, et midagi on korrast ära. Senimaani oli ta palju töölt ära olnud, kuid tollest arsti juures käimise päevast alates ei läinud ta enam üldse tööle. Näis, et ta ei raatsinud hetkekski mul kõrvalt lahkuda.

Ühel päeval küsisin: „Kas ma suren?”
„Me kõik sureme ühel päeval,” ütles Danny.
„Ma tean, tobuke,” vastasin. „Ma mõtlen – nüüd, vähi kätte. Mis siis saab, kui ma suren?”
„Siis ma tulen sulle järele ja toon su tagasi,” vastas Danny õrnalt ja paitas mu pead, mis puhkas padjal.

See oli umbes kuus nädalat pärast viimast visiiti arsti juurde.
Selleks ajaks oli mu hingamine muutunud väga vaevaliseks ja minu lahutamatuks kaaslaseks oli hapnikuballoon.

Ma ei saanud lamada pikali, vaid pidin kogu aeg toetuma seljatoele, et mitte lämbuda oma sülje tõttu. Iga kord kui püüdsin pikali heita, hakkasingi lämbuma, nii et asendi muutmine voodis ei tulnud enam kõne allagi. Üle kogu keha tekkisid lahtised haavandid. Mu kehasse oli tunginud nii palju mürke, et nahk lihtsalt pidi avanema ja mürke välja laskma.

Palju kordi ärkasin nii higisena, et riided lausa tilkusid – öine higistamine on lümfoomi tavaline sümptom. Sageli sügeles nahk igalt poolt, nagu jookseksid mööda keha sipelgad. Mäletan, kuidas ühel ööl oli sügelus nii tugev, et ükskõik kui kõvasti ma end ka ei kratsinud, ei andnud sügelemine järele.

Danny võttis sügavkülmast jääkuubikuid, pani need kilekotti ja hõõrus sellega mu jalgu, käsivarsi ja keha, et rahustada põletikulist nahka. Mõne aja pärast sügelus vaibus.
Suurema osa öödest ei saanud me und ja selleks hetkeks sõltusin juba täielikult Danny abist. Ta nägi kõiki mu vajadusi juba ette. Ta sidus mu haavu ja aitas juukseid pesta. Kuigi tundsin süütunnet, et ta pidi nii palju aega niimoodi minu hooldamisele kulutama, teadsin, et ta ei teinud seda mitte mingil juhul kohuse- või vastutustundest. Kõik sündis puhtast armastusest minu vastu.

Esimest katkendit saab lugeda raamatute rubriigis. 

Anita Moorjani „Minu imelise tervenemise lugu“, kirjastus Pilgrim 2015