Vananedes peab esitama endale tähtsa küsimuse: kes olen nüüd, kui mu keha pole enam endine

 (6)

Vananedes peab esitama endale tähtsa küsimuse: kes olen nüüd, kui mu keha pole enam endine
Foto on illustreeriv.MorgueFile

Rahulolematus oma muutuva kehaga põhjustab sageli palju kannatusi, mida süvendavad reklaamid ja ühiskonnas levinud arusaam, et kulumisele ja vananemisele tuleb eelistada uusi asju ja noori inimesi. Sellepärast võideldakse vananemise vastu tihtipeale sedavõrd innukalt, et tehakse end õnnetuks. Ram Dass kirjutab raamatus "Ikka siin", kuidas ta õppis leppima oma muutuva välimuse ja aeglasemaks jäävate liigutustega.

Kui dieetidest ja treeningutest ei tule midagi välja, pöördutakse välimuse muutmiseks kirurgide poole ja ollakse vanuse varjamiseks valmis ette võtma ükskõik mida.

Peame tähele panema, kuidas oma kehasse suhtume ja millised mõtted ja tunded meis tekivad, kui end peeglist näeme. Küsige endalt: kes olen nüüd, kui mu keha pole enam endine? Kes on see muutumatuks jäänud mina, kes vananemist kõrvalt vaatab?

Ma ei väida, et peaksime olema põhjendamatult optimistlikud, sest nii nagu närtsiv lilleõis teeb meid kurvaks, tekitab ka kehaline vananemine meis paratamatult nukrust.

Silmitsege julgelt oma keha vananemise märke – veenilaiendeid või kiilaspead – ja ohake, või veel parem, muiake möödunud aja üle. End peeglist silmates olen sageli seisatanud ja mõelnud: „See pole ju mina!” Vaatepilt paljast pealaest ja lotendavast kõhust ei valmista mulle kurbust, vaid hoopis nalja, nii et suudan endale öelda: „Või sedasi.”

Seotud lood:

See ei juhtunud üleöö. Pidin palju peegli ees seisma. Ütlesin endale: „See on mu kiilaspea, mu suur kõht, mu lotendav nahk.”
Silmitsesin iga kehaosa, leppisin sellega ja ilmutasin selle vastu õrna kaastunnet. Pidin seda tegema, et leida üles selle vana kortermaja elanik.Kuidas oleksin teada saanud, kas keegi on üldse kodus, kui ma poleks söandanud kortermajale pilkugi heita? Proovige seda vahel. See teeb vabaks.

Loe veel

Siita saab lugeda teist katkendit samast raamatust:

http://elutark.delfi.ee/raamatud/kui-raske-on-vanaks-saada-noorusele-ja-tarbimisele-keskendunud-uhiskonnas?id=72652563

Indias öeldakse, et madu ei aja nahka, vaid heidab selle õige aja saabudes maha, nagu mantlit seljast libistatakse. Kui teadvustame oma harjumust klammerduda mineviku külge ja hädaldada tuleviku pärast, õpime vananevasse kehasse suhtuma austuse, kerguse ja lõbususega ja laseme oma endisel välimusel otsekui mao soomustena maha libiseda. Ent selleks kulub aega.

Toon näiteks oma võitluse ülekaaluga. Heitlesin liigse rasvaga nelikümmend aastat ja keerlesin dieetide ja ülesöömise nõiaringis. Iga jäätisekokteil ja koogike tõi süümepiinu, iga söömata jäetud hõrgutis tekitas ilmajäetuse tunde. Mida vanemaks sain, seda raskem oli kaalu hoida, kuid vana mõttemuster, mis kinnitas mulle, et olen paks, lähen üha paksemaks ja näen kole välja, kui oma isudele voli annan, oli minusse nii sügavalt juurdunud, et sellest oli raske lahti saada.

Siis kogesin midagi, mis aitas sellest mõttest vabaneda. Pidasin nädal aega ühes juutide suvises perelaagris loenguid ja ühel reedesel õhtupoolikul võtsime meestega mikvat, rituaalset puhastavat vanni, mis tähendas seda, et olime alasti ja kastsime end üheskoos sooja vette ning seejärel ujumisbasseini. Seal oli igas vanuses mehi ja poisse ning kui ma vaatasin nende
kehasid, mis põlvnesid, nagu ma isegi, idaeuroopa talupoegadest, nägin ma neis korraga peegeldumas iseennast. Tol hetkel mõistsin, et kehavormid, millega olin suurema aja elust võidelnud, olid pärilikud! Vastupandamatu soov kõhnem olla hakkas vaibuma ja peagi jäi mu kaal ilma mingi dieedita 97 kilo juurde pidama. Statistika järgi on seda ikka veidi palju, kuid olen loobunud kõhna kehakuvandi külge klammerdumisest ega hooli sellest enam. Kõhuvoltidega võitlemise asemel olen õppinud neid kalliks pidama, mis on aidanud mul omakorda end lõdvaks lasta ja ühtlasi valmistada end ette tulevasteks kehalisteks raskusteks.


Mida teha energiapuudusega?

Samamoodi on võimalik leppida vanadusest tingitud energiapuudusega. Olenemata sellest, kas põetakse mõnd rasket haigust, on kehalise jõu kahanemine vanaduses sisuliselt möödapääsmatu, kuid oma langenud sooritusvõime pärast tunnevad end halvasti paljud eakad, kellega olen kokku puutunud. Nende sõnul kulub neil tegutsemiseks senisest neli korda rohkem aega, pikaldasem elurütm teeb neile tuska ja ajab nad masendusse.

Ei taheta leppida, et vana hobune pole enam endise jõuga, piitsutatakse end ilmaaegu, rabeletakse üle oma võimete või antakse üldse alla. Ometi saab seda olukorda teadlikumalt lahendada. Kui tunnete end väsinuna – olete pisut jõuetu, keha tuikab ja teil on kerge peavalu –, pange tähele sellega kaasnevaid mõtteid ja tundeid.

Ärge sundige oma keha viimase piirini, vaid katsuge hoog maha võtta ja endale öelda: „Energiat on vähe. Teen seda hiljem. Võib-olla ootan pisut, võtan rahulikumalt või jätan asja üldse katki.” Laske endal väsinud olla. Vahest olete juba selle raamatu lugemisest või pikast pingelisest päevast ära väsinud. Pange silmad kinni ja tunnetage läbinisti oma väsimust.

Leidsin Jaapanist põnevad seadmed, millega saab proovida, milline tunne on, kui keha on vanaks muutunud. See oli Urashima Taro komplekt, millesse kuulusid keha külge kinnitatavad erinevad raskused ja muu varustus. Raskusi kandes sain omal nahal tunda, mis tähendab olla vana ja väeti inimene, kel on raske kõndida ja teisi harilikke toimetusi teha, sealhulgas
tualetipotilt püsti tõusta. Komplekti esimest korda külge pannud, olin rabatud sellest, kuidas mu mõistus tavapärasest nii erineva rõhuva kehalise tundmusega võitlema hakkas. Selle asemel et tundmust lihtsalt teistsugusena omaks võtta, mõtlesin lakkamatult, kui kohutav see on. Viimaks rahunes mu meel maha ja suutsin muutunud kehalise seisundiga vastupanuta kohaneda. Vahel tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna.

Üks toimekas kaheksakümne viie aastane inimene kaebas mulle: „Ma ei jõua enam midagi teha. Pärast pesemist, riietumist, toidulisandite võtmist ja hommikusööki ei jaksa ma enam midagi ette võtta!” Teine sõber, kes on olnud terve elu väga tarmukas, kurtis mulle telefonitsi: „Ma ei tea, mis minuga on, tahan alalõpmata lihtsalt logeleda. Aga mul on nii palju teha!”

„Mida sa siis tegema pead?” küsisin temalt.

Ta luges kõik ette: „Hulganisti asju!”

„Mulle paistab, et peaksid just logelema. Äkki leiad sellele päevaplaanis koha ja lisad selle oma nimekirja? Võid ju esmalt logeleda ja seejärel vaadata, kas sul jääb ka teiste asjade jaoks aega,” vastasin ma. Ta helistas mulle hiljem, et tunnistada, et oli oma loomingulist lullilöömist
südamest nautinud.

Väsimuse korral peaksime endalt küsima, kas aeglasemaks muutunud tegutsemine ei anna mitte märku sellest, et tuleks hetkele tähelepanu pöörata, selles kohal olla, seda tunnetada ja sellega leppida; kas ei sunni see meid lõpuks võtma aega, et keskenduda olevikuhetkele. Ehk viitab energiapuudus sellele, et meil tuleks sisemiselt areneda, rahuneda ja senisest enam järele mõelda? Indias loobutakse vanaduses maistest kohustustest ja hakatakse hinge arendama. Noorena pole meil selleks aega olnud. Ent keha vananeb tasapisi. Aeg
on tähele panna kedagi, kes elab meie kehas, kes elab saavutamisega hõivatud isiksuse varjus. Oma väsimust ja aeglust hingetasandilt uurides läheneme asjale sootuks teise nurga alt ja näeme seda palju loovamalt. Küsimuse „Mis minuga lahti on?” ja sellele järgneva „Kuidas seda lahendada?” asemel kerkib üles „Mida oleks mul sellest hetkest õppida? Kuidas aitab mu aeglus mul hingele lähemale jõuda?”

Saame end vanaduse aeglasemaks elurütmiks ette valmistada.
Nimetasin juba tehnikat, millega võtta aega väsimuse teadvustamiseks. On olemas ka teine harjutus, mida on Aasias tehtud tuhandeid aastaid. See on kõndimise meditatsioon. Ma tean. Kõndimine. Mille üle seal nii väga mõtiskleda? Vahest mitte millegi üle, vahest kogu universumi üle. Kui me ei suuda oma toimetusi rahulikumalt teha, aitab kõndimise meditatsioon murda meie igapäevast rutiini ja tõmbab meid kaasa, et meil oleks aega märgata, mis meie ümber parasjagu toimub. Ent kõigepealt üks nõuanne. Kui te ei ela just mõnes vaimses kogukonnas ega buda munkade või nunnade keskel, tehke seda harjutust esialgu omaette või
mõne arusaaja sõbra seltsis. Alles siis liikuge tasapisi teiste sekka, sest tahtlik aeglaselt kõndimine võib inimesi esmapilgul nõutuks teha. Pange käed selja taha või kõhule kergesse sõrmseongusse, suunake pilk meetri kaugusele maha ja keskenduge rahulikult igale sammule. Märgake pahkluu pisimatki liigutust, kanna asendit, varvaste kõverdumist. Tunnetage, kuidas üks jalg pinguldub, et keharaskust enda kanda võtta. Pange tähele, kuidas astuv jalg järk-järgult maad puudutab – esmalt kand, siis pöid ja peale seda varbad –, kuidas see nüüd omakorda keharaskust toetab, et saaksite teise jalaga järgmist sammu alustada. Teadvustage oma hingamist ja mõtteid. Teie mõistus paistab teile mürarikkam kui kunagi varem. See müra on alati olnud, kuid te pole eales mallanud seda kuulata. Parem võtke selle müra kuulamiseks omal soovil aeg maha, sest muidu võib see hiljem, kui olete juba sunnitud paigal püsima, teid pahviks lüüa.

Olen aastate jooksul seda harjutust tundide kaupa teinud. Aeglase rütmiga kohanemine toob kaasa tõelise sisemise rahu. See aitab teil valmistuda selleks ajaks, mil aeglus pole enam valik, vaid paratamatus.

Meie kannatuste karikas

Peale aeglasemaks jäämise tuleb vanaduses toime tulla veel paljude asjadega. Tegin sellele mõtlemisega algust juba enne insulti ja hakkasin koostama nimekirja, kuhu märkisin „paremuse järgi” möödapääsmatud vanadushädad. Kasutasin nimekirja mõtteharjutusena, et määratleda oma suurimaid hirme. Lugesin nimekirja endale ette väga aeglaselt – lugesin seda nagu ühispalvet – ja tegin iga punkti järel pausi, et tunnetada hirmu mõju oma mõistusele ja lasta sellel südamesse kerkida.

Nimekiri nägi välja umbes selline: invaliidistav artriit, piinarikas nimmevalu, krooniline unetus, kõhukinnisus ja sellest tingitud mürgistus, kõrge vererõhk, veresoonte lupjumine, metastaatiline vähk, kopsukelmepõletik ja sellest põhjustatud hingamisraskused, pimedaks jäämine, kõhetuvad lihased, rooja- ja uriinipidamatus, kurdistumine, eesnäärmevähk,
krooniline väsimus, krooniline valu, luude hõrenemine, aneurüsm, insult.
Nimekirja lugedes tajusin, millised hädad mind kõige rohkem hirmutavad, ja peatusin neil pikemalt, et nende üle mõtiskleda ja lasta neil sügavamale teadvusse tungida.

Seejärel jälgisin nende hirmudega seostuvaid mõtteid ja tundeid ning uurisin, kas saaksin vaatenurga muutmise toel hirmudest lahti saada.

Vanasti oli mu kannatuste karikas üks suurimaid piisku krooniline unetus. Olen terve elu vahelduva eduga uneprobleemide käes vaevelnud ja peljanud, nagu enamik unetuid, voodis vähkremisele kuluvaid põrgulikke öötunde. Kui paljudel öödel olen unetuse ees hirmu tundnud, kartnud, et olen päeval väsinud ega jaksa oma kohustusi täita, ning muretsenud, kas võtta rohtu, samal ajal teades, et järgmisel päeval olen seetõttu uimane! Lugematuid kordi
on mul olnud öise ärkvelolekuga nii palju tegemist, et uni poleks saanud parimagi tahtmise juures peale tulla! Ometi taipan unetuse üle mõtiskledes selgelt, et ma pole üdini selle meelevallas, vaid olen paljud sellega seostuvad kannatused endale ise põhjustanud ja saan neid vältida. Öösel üleval olles saan ma ju midagi tegema hakata – näiteks hingamisele keskenduda, rahulikku muusikat kuulata, lugeda, vannis liguneda või mediteerida nagu virgale joogile kohane. See ei tähenda, et ma parema meelega ei magaks, aga kui võtan asja nii, nagu see on, leevendan oma piinu. Tundub lihtne. On, aga ei ole ka. Kui saaksin elupõlise unetuna endaga tagantjärele kokku leppida, et ma ei langeks öösiti üleval olles masendusse,
vaid kasutaksin seda aega vaimseks ärkamiseks, saaks unetus hoopis teistsuguse tähenduse. Sellega seoses meenub mulle mu India nimekaim Papa Ram Dass, kes öelnud seepeale, kui sääsed olid teda jumal Rama templi eeskojas terve öö piinanud: „Tänan sind, Rama, et hoidsid mind kogu öö ärkvel, et saaksin sinule mõelda.”

Ehkki me ei pruugi eales sellise pühaduseni jõuda, suudame ometigi muuta oma mõtteid ja kehahädadest tingitud käitumist, et kannatuste suurendamise asemel neid pigem leevendada. Kannatuste karikast aitavad meid välja kaks asja. Esiteks aitab meid kannatuste teadvustamine ja nendega leppimine.
Olevikuhetkes toimuva teadvustamine võib olla ebameeldiv. Süüvige olevikuhetke igasse tahku, leppige unetuse, kõhu- ja peavaluga, leppige kõigega, mis teid vaevab. Teiseks aitab meid mõtlemine mõnele inimesele, kes kannatab sama häda käes. Mõelge sugulastele, sõpradele, inimestele, kes elavad teiega ühes linnas ja riigis, maailma ja universumi elusolenditele, kes samuti kannatavad. Hakkasite nüüd kuuluma suurde kogukonda. Nad on inimesed nagu teie, nad ei taha kannatada. Te pole kannatusi kuidagi ära teeninud, aga nemad pole samuti.

Mis oleks, kui nende miljonite olendite kannatused leeveneksid üksnes teie kannatuste kaudu? Võib-olla ei mõjuta see, et nende peale mõtlete, neid kuidagi, kuid teisalt äkki siiski. Ja mis kõige tähtsam: nõnda pole te enam oma kannatustega üksi.

Sellega ei taha ma öelda, et peaksime keskenduma negatiivsele, vaid soovitan vältimise ja pelgamise asemel lihtsalt leppimist harjutada, nii et suudaksime kehahädade korral lihtsalt nentida, et need hädad on, ilma et meie mõistus ja süda neist nakatuks.

Igaüks leiab leppimiseks oma tee, mõnda aitab naljatamine, teist kogemuste jagamine ja kolmandat vaimsed harjutused; esmatähtis ongi leida enda jaoks nipid, mis aitavad meil oma vanas kehas ilma viha, masenduse ja salgamiseta muretult elada.

May Sarton kajastab oma päevaraamatus „Kaheksakümne teine aasta. Päevik” (see on oivaline rännak läbi tema üksildase vanaduspõlve) kohkumatu avameelsusega oma siseelu ja kirjeldab, kuidas abinõud, nagu aiapidamine ja mõtete lindistamine, aitavad tal oma vaevatud kehaga elada. Ta kirjutab: Ilm on endiselt suurepärane. Viimasel ajal pole ma eriti palju lindistanud, sest kannatasin suurt valu ja sattusin seepärast jälle ahastusse.

Ma ei tea, mida endaga peale hakata. Alates eilsest on mul juba pisut parem. Täna läks [roojamine] normaalselt, see on nii suur kergendus, et pean tõesti jumalat tänama. […] Valu pärast ei tuleks asju katki jätta, vaid teha, mida sa tahad, isegi kui see on piinarikas. Suutsingi eile aias toimetada. Muidugi kaalub rahulolu siis valu üles. Täna kavatsen maha istutada need kolm igerikku iirist, mis ma tellisin.

[…] Täna on hall päev. Esimest korda soovin, et saaksin siit kuidagi igaveseks ära. Siis ei peaks ma nägema, kuidas aed närbub. […] Vaatamata sellele, et leidsin postkastist midagi toredat, olen ikka kurblik, sest seedimine on taas korrast ära. Arvasin end olevat leidnud selle vastu lahenduse. Eilsest saadik on väga valus. Ma ei tea, mida ette võtta.

[…] Nii et see on raske olukord. Pean tunnistama, et olin eile voodisse minnes väga ärevil, sest elu on igast otsast nii ohtlik ja iga hetk võib juhtuda midagi hirmsat.

Sarton ei ilusta oma tundeid, ent ka suurimas ahastuses suudab ta kõike vankumatult kõrvalt vaadata. Ta on iseendaga toimuvale tunnistajaks ja kuigi oma kogemuste jälgimine ei võta talt ära kehalisi vaevusi, suudab ta sel moel vabaneda kannatustest, mis muidu teeks ta maatasa, ja jõuda rahulikku meeleseisundisse, kus olla enda vastu aus ja luua oma valust midagi ilusat
(raamat ja aed).

RAM DASS "Ikka siin. Kohanemine vanaduse, muutuste ja surmaga", kirjastus Pilgrim 2015

http://www.pilgrimbooks.ee/product/18385/?cid=3762

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised