Vananemise õppimine: minevikust on raske lahti lasta, kui vaevate end lahendamata asjadega
Vananemisel läheb kiusatus minevikus elada järjest ahvatlevamaks. Meid haaravad mälestused ja nostalgia, mõtleme möödunud aastatele vahel heldimuse, teinekord jälle kahetsuse, viha, igatsuse või kurbusega, kirjutab Ram Dass raamatus „Ikka siin“ ja hoiatab, et meenutused ei tohiks hakata varjutama praegust elu.
Kuigi see kalduvus on arusaadav, peame tähele panema, millal muutuvad mälestused meile takistuseks ja koormaks, ja märkama, mil määral samastame end sellega, kes olime varem.
Minevikuloost lahti laskmine ei tähenda selle eitamist, vaid seda, et minevikukogemustel ei lasta olevikuhetke varjutada.
Vanasti oli mul kombeks enda iseloomustamiseks öelda: „Mängin golfi ja sõidan sportautoga.” See on mu minevikulugu. Nüüd ma vaid räägin sellest kui möödanikust. Ma ei saa enam golfi mängida ega autot juhtida.
Endise identiteedi külge klammerdumine paneks mind kannatama. Võin edaspidigi lugusid rääkida, kuid ma ei tohi end samastada sellega, kes olin siis, kui mängisin golfi ja sõitsin autodega. Need tegevused paelusid toda isikut, kuid praegust mind need enam samal kombel ei puuduta. Lasin neist lahti. Kergitage minevik oma teadvusesse ja vaadelge seda oleviku seisukohast. Mälestused on kütkestavad, kuid nende võimu tühistamiseks teadvustage neid sellisena, kes te olevikuhetkes olete.
Kui me ei tee oma elus teadlikke pingutusi, et näha iga kogemust algaja meele värske pilguga, on aastate koorem meil kaelas nagu kivi.
Olin korjanud kastide viisi põnevaid esemeid (vähemalt enda arust) – vanu kirju, pilte, ajaleheväljalõikeid ning numbrimärke – ega raatsinud neid kastitäisi nüüd ära visata.
Muidugi ei avanud ma neid kaste peaaegu kunagi: olin need lihtsalt asju täis toppinud, sildid peale kleepinud, kaaned kinni pannud ja need riiulile asetanud. Kui tuli aeg kolida, võtsin kastihunnikud riiulilt alla, ladusin need kolimisautosse ja viisin järgmisse elukohta.
Olin seda teinud oma neli-viis korda, kuni taipasin endalt küsida, milles on asi ja miks ma kogu kraami alles hoian. Selle üle mõtlema hakates sain aru, et olin asju tallele pannud, kuna uskusin, et mul läheb neid hiljem vaja. Mul polnud parasjagu ühtegi neist tarvis, aga olin kindel, et edaspidi kuluvad need mulle ära. Mu elu oli toona põnev, ent kartsin tõsimeeli, et see muutub kunagi igavamaks. Kujutasin ette, et vanad kastid aitavad mul edaspidi oma elukäiku meelde tuletada. Ent ühel päeval taipasin, et see on mõttetu! Võtsin asjad riiulitelt alla ja tassisin need prügikastidesse. Esimese hooga tundsin, et sellest koormast vabanemine on õige ja tark tegu, mis aitab mul elus hõlpsamini edasi liikuda. Aga öösel läksin ikkagi prügikastidesse sobrama, kuna mulle oli meelde tulnud üks või teine asi, mida arvasin siiski vaja minevat. „Ma ei näe selle inimese nägu enam kunagi!” mõtlesin ma ja kaevusin palavikuliselt pimedusse. Siis jõudis mulle kohale, et olin unustanud oma eesmärgi ja et ma ei saa ennast asju prügikasti jättes piisavalt usaldada. Pidin esemed ära põletama.
Läitsin kaminasse suure tule ja seadsin end ühes kastidega selle ette istuma. Tegin kastid ükshaaval lahti, jätsin iga asjaga hüvasti, viskasin selle tulle ja lasksin sel minna.
Aeg-ajalt avastasin mõned esemed, mis olid mulle liiga kallid, et neid hävitada, näiteks oma õpetaja pildid, ja panin need aarded kõrvale. Sellegipoolest põletasin suurema osa meenetest tuhaks. See oli vapustav ja hirmutav tunne. Pelgasin, et hakkan tehtut hiljem kahetsema. Ent kuigi olen end aastate jooksul vahel maapõhja neednud, kui minult on mingit pilti küsitud, ja olen taibanud, et ainus, mis mul oli, on tuleroaks läinud, olen minevikutaagast vabanemise üle enamasti kergendust tundnud. Kergendust tundsin ka sel hetkel, mil sellest vabanesin.
Viisteist aastat hiljem on mu kelder jälle kaste täis. Aeg on taas tuli süüdata.
Ma ei väida, et peaksime mineviku unustama või kõrvale heitma. Pole keelatud oma eluloo üle uhkust tunda, aga minevikuga samastumine ei tohi varjutada olevikku ega panna meid möödanikust kinni hoidma, seda taga nutma ja seeläbi kannatama.
Mida paremini suudame enda kui mälestuste kandja, kuid mitte kehastajaga leppida, seda enam on meil elujõudu.
L a h e n d a m a t a a s j a d
Minevikust on iseäranis raske lahti lasta, kui mõistus vaevab end lahendamata asjadega. Meeleteadliku elu paradoks seisneb selles, et minevikust vabanemiseks tuleb sellega kõigepealt leppida, või nagu üks tark inimene on kunagi öelnud: „Me ei saa muuta seda, mida me pole õnnistanud.” Oma asjadest vabaneda üritades avastasingi, et ma ei saanud neist lahti lasta, kui ma polnud neid enne tulle viskamist ükshaaval vaadanud ja nendega seostuvaid mälestusi täielikult omaks võtnud.
Meie meel, mis on mineviku olevikuhetkes omaks võtnud, jõuab valikutest vabasse kõrgemasse teadvusesse, kus minevikukogemused kerkivad meelde ja mööduvad, ilma et klammerduksime nende külge või annaksime neile hinnanguid. Kui oleme mineviku olevikuhetkes omaks võtnud, muutuvad mälestused erapooletuks, neist saab taust meie eksistentsile ja sellega vallandub energia, mida seni kulutasime minevikust kinni hoidmisele. Nüüd tunneme end veidi vabama ja elujõulisemana.
Kui me ei hoia minevikuga tarka distantsi, on meil pea võimatu ilma viha või enesehaletsuse küüsi sattumata üle saada valusatest ja traagilistest seikadest ja käest lastud võimaluste kahetsemisest. Ent kui vaatame möödunud sündmusi oleviku seisukohast, siis toome mineviku olevikuhetke. Suunates oma tähelepanu teadlikult, pääseme mineviku võimu alt vabaks ja jätame iganenud köidikud seljataha.
Võtame näiteks mahajätmise. Enamikku meist on mõnikord ära tõuganud keegi, keda oleme ihaldanud. Minu kogemused selles vallas on väga valusad. Ent kuidas hing nendesse seikadesse suhtub? Erinevalt egost, kes kaotusi tõlgendades samastab end mahajäetud ja kannatada saanud osapoolega, näeb hing suuremat pilti. Hingetasandilt neile valusatele kogemustele tagasi vaadanud, taipame, et kunagised kaotused on tulnud meile hiljem kasuks.
Kahjuks ei paista paljud eakad sellest aru saavat. Olen suhelnud õnnetute inimestega, kes raiskavad minevikus kogetud ebaõigluse pärast põdemisega hulga aega. Solvangute kokkulugemisest ja vaenukirve ihumisest saab otsekui hobi. Ometi toob see kaasa vaid meelekibedust, nagu nägin eaka naisterahva puhul, kes mulle üsna sirgjooneliselt teatas, et ta ei andesta oma ammu surnud vanematele eales seda, kuidas nad teda teismelisena kohtlesid. „Elu seeski ei andesta!” sõnas ta väga iseteadlikult ja pigistas oma artriidist vaevatud käed rusikasse. Tema kibestunud ja mõttetu hoiak, mis tegi kõige rohkem liiga talle endale, lõi mind pahviks. Mõistagi oli tal valida, kas andestada ja minna lasta või jääda igaveseks vimma pidama.
Kui teil on surnud inimesega midagi lahendamata, on arukas täita oma teadvus halastuse ja andestusega ja lasta nõnda sellest küsimusest lahti. Jälgige, kuidas teie keha ja mõistus mälestuse üles kerkides pingule tõmbuvad, ja proovige tasapisi leebuda. Te ei pea juhtunut eitama, mõtestama, õigustama ega oma tundeid alla suruma, vaid teie eesmärk on valu täielikult omaks võtta ja niiviisi seda leevendada. Suunanud valule kogu tähelepanu, märkate, et teie vimma põhjustab vaevu tajutav trots: teie suutmatus andestada tuleneb sageli sellest, et te ei tahagi seda teha. Abi võib olla andestamisrituaalidest, näiteks teile liiga teinud inimesele kirja kirjutamisest või tema foto keskendunud vaatlemisest, mille vältel kujutate oma vihavaenlast ette hingena, kel on omad kannatused ja puudused.
Oskus olevikus tervenisti kohal olla muudab olevikuhetke tugevamaks kui kõige rängemad mälestused. Liikumine ego piiridest välja üha suuremasse avarusse teeb olevikuhetke võimsamaks, külluslikumaks ja täiuslikumaks.
Kui elavatega on midagi lahendada, soovitan tungivalt nendega kokku saada. Olen paljud oma suhted – iseäranis oma sugulastega – ümber kujundanud, istudes inimestega lihtsalt maha ja olles valmis nendega teistmoodi suhtlema. Pole vaja teisi rünnata ja nõuda: „Me peame rääkima!” Juba kokkusaamine aitab minevikus toimunut – mälestusi, teisest inimesest tekkinud kuvandit ja kõike seda, mis ta teile tegi – olevikuhetkes teist moodi teadvustada. Kui olevik on minevikuga ühendatud, hakkab vaen lahtuma. Üllatunult näete, et leppimisega pääseb valla hulk energiat, mis annab teile aimu, kui suurel määral olite seda kulutanud, et vimma pidada.
Ram Dass „Ikka siin. Kohanemine vananemise, muutuste ja surmaga“, kirjastus Pilgrim 2015
