Vangilaagri jälgedel: sõite seda kala ja jõite vett, milles on lahustunud laibad
Kummituslik lugu toob esile selle rüüstatud maa ilu, kus inimeste, masinate ja looduse koostöös hävitati miljoneid elusid. Tänapäeva Venemaal püütakse mineviku väärtegusid kollektiivsest mälust jõuliselt kustutada.
Siin on katkend teosest.
Näen siledat asfaltteed ja mulle meenub põhjala trass, mida mööda pääses kullakaevandustesse. Sel teel sõitsid töövahetuste Uralid ja Kamazid, maastikumasinad, buldooserid; selle pervedesse imbus diislikütuse heitgaase, tuul limpsis neile õlija kooriku, mis ragises saapatalla all. Võimsad masinad liikusid üksinda või kolonnidena, kõrgest kabiinist oli näha, kuidas pagevad mootorimürinast heidutatud tundrajänesed, viskuvad lendu lumepüüd, kalad ojades sööstavad vett puurides ülesvoolu; näib, nagu oleks ainult kiduraid puid sünnitav madalik tardunud, nähes vorbilisi rattaid ja läikivad buldooserisahku, mis on valmis puruks tallama samblad ja marjamaa, lõhestama õhukese pinnasekihi.
Ent äkki avanes järsu languse taga Tsaar-Mülgas: nõnda nimetasid seda kõik autojuhid. Ühed rääkisid, et sellele paigale on pannud needuse šamaanid, kes maksvat kätte selle eest, et pühasse mäkke läbindati kullakaevanduse stollid, teised rääkisid seal märatsenud põdrataudist, kolmandate jutu järgi olevat seal lumetormis surnuks külmunud terve vangitapp, mitusada vahialust, keda neljakümnendatel kullakaevandustesse aeti. Üldiselt olid autojuhid paksust ja vedelast läbi käinud mehed, ebausk neid ei heidutanud, nad ei uskunud jumalat ega kuradit, kuid sellegipoolest ei suutnud inimmõistus Tsaar-Mülgast hoomata: näis, nagu oleks see paik märgistatud erilise pitseriga, nagu oleks sel mingi kohutav ja kättemaksuhimuline iseloom, mis magab talvel ja kuival suvel, ent ärkab siis, kui lumi sulab või algavad lakkamatud vihmasajud.
Tsaar-Mülkast polnud võimalik mööda sõita: kevadel igikeltsa sulamisest tekkinud veest läbi imbunud pikk soine maariba venis kahe küngastikurea vahel sadakond kilomeetrit. Ja kui autod enne Tsaar-Mülka servani jõudmist peatusid, avanes pilgule selle paiga ränkus: maa ümberringi näis podisevat nagu katel, kõik oli kaetud roiskuva roostekarva veega, kust kerkis roomikute all hatuseks rebitud, pilbastatud turris palke ja laudu, metalliga kriimustatud kive, laiaks litsutud pontoone, millega sapöörid olid tahtnud Mülgast sillutada, kadunud kruusa- ja liivasaarekeste jälgi – need tunnistasid, et kunagi oli püütud üle sealse põhjatu maa rajada muldkeha. Kõrval paistis sohu vajunud viimasegi värvi kaotanud traktorikabiini kolp, kerkis tõstekraana kõverdunud poom. Mülgast ääristas kummaline mets: kümned pinnasesse rammitud raudtorud ja betoonvaiad, millest osa oli jõuga välja väänatud – neile heideti kinnijäänud masinate vintsisilmused. Samas vedeles läbisegi rebenenud säigmetega trosse, igaüks kümneid kordi kokku sõlmitud, kõik katkenud võitluses Mülka surmahaardega. Lähemale minnes, ettevaatlikult astudes, et saabas ei satuks tardunud kleepuvasse lögasse, võis näha teiste, väiksemate draamade jälgi, mis tunnistasid meeleheitlikke katseid sealt üle pääseda siis, kui kaevandustes katkes töö; oli vaja kütust, lõhkeainet, toitu, aga lennujaamas oli halb ilm kopterid vastu betooni surunud. Ülemused saatsid teele paar-kolm masinat, lubades juhtidele kõike, mida nad iganes tahavad, kui ainult last sihtkohta jõuaks.
Nõnda sündis autojuhtide hulgas Mülka tundjate kast, põhjala augurid, kes oskasid ennustada veepinna kõrguse ja Mülka pinnale jäänud loomajälgede järgi – arvati, et põder või metskits valib kõige kuivema raja; ühed sõitsid kõrvale, et riskida uues kohas, nende autosid tuli pärast pikka aega traktoriga kaldale vedada; suurem osa aga püüdis mööda senist rada läbi pääseda. Nende ülesõitude jäljed olid Mülka servalt näha: laialipuistatud konservid, rataste alla surutud vatikuued, veokasti küljest murtud plangud, vahikorrafurgoonidelt rebitud katteplekk, pingid, raudahjud – kõik see loobiti rattaroobastesse, et auto liikuma pääseks, aga Mülgas neelas väsimatult iga pala. Mõnikord Mülgas puhitus, selle pinnale ilmus pehkinud, maa seedemahlades lagunenud surnud asju; otsekui öögiks ülemääüksteise küljes kinni nagu hiiglaslik väljajuuritud kändude kogum; sülitas välja sinna loobitud prahti, pudeleid, karpe, pressis koos mullakämbuga pinnale söögijäätmeid himustanud rebase skeleti, ning seejärel päeva-paari pärast neelas taas kõik, mille oli äsja välja tõuganud.
Kui kolonn jõudis Mülkani, pahvisid autojuhid kaua suitsu, kaassõitjad aga hajusid laiali: Mülgas tõmbas kummalise jõuga enda poole, sundis ennast lakkamatult vaatama nagu purskavat vulkaani või pahisevat koske. Selles avanes maa niiske, õõtsuv, vastuvõtlik olemus; neel ilma suuta, avatud süli; Mülgas ei vaadanud inimesi, vastupidi, see imes endasse pilke nagu ka inimeste pingutusi ja masinate tööd. Näis, nagu puuduks Mülkal põhi, sest vastasel juhul kõrgunuks selle kohal juba ammu palkide, liiva ja kruusa mägi. Ja seal, sügavuses, liikusid vesise maa hoovustes uppunud traktoriroomikud, autorattad, vaadid, trossid, tungrauad, plangud, labidad, kangid, pumbavoolikud, võidunud vatijoped ja puldankindad – terve maetud asjade kosmos, mille rangesse vormi oli inimmõistus kätkenud kõik, mis võinuks Mülka vormi eitavale stiihiale vastu seista, andis kuju ja paiskas lahingusse – ning taganes kurnatult, kuid Mülka vats ainult paisus allaneelatust.
Näen lambakoera, keda mees kaldapealsel rihma otsas talutab; penil on palav, ta astub kohmakalt kuumadel kiviplaatidel, hingeldab ägedalt, lillade veresoontega roosa keel ripakil; ta on armetu, see koer, ületoidetud ja vana, harjunud kaelarihmaga, ükskõikne rasvunud tuvide vastu, kes otsivad plaatide liitekohalt palakesi, kuid minul pole temast kahju: ma mäletan teisi lambakoeri, mäletan nende ülemistelt kihvadelt venivat paksu, kleepuvat ila, lõugade vahelt paistmas roosa ribiline suulagi nagu lahtiraiutud rümp lihaletil; mäletan haukumist, milles polnud enam midagi koeralikku.
Tavaliselt meenutab haukumine, olgu see kui tahes raevukas, linnaparki või külatanumat – öösel metsast või soost kostva penikarja kauge klähvimise järgi mõistad, et kuskil lähedal on eluase, inimesed, öömaja. Ent konvoid valvavate hundikoerte haukumine on sootuks midagi muud kui see, mis kostab koerakarja omavahelisel jagelemisel, karvakiskumisel, jooksuajal, jahil. Vahialusele ei tarvitse järele joosta, tema on antud koera täielikku meelevalda, ent ponnistusest pungil silmades, kõrist paiskuvates hääleklompides, klompides, mis sarnanevad lämmatatud sõnaalgetega, heiastub sedavõrd koletu vihkamine, milles loom jõuab juba inimtunnete tasandile; inimese looduslik tunne – vihkamine – osutub koera külge poogituna temast endast suuremaks ja jõulisemaks ning too on sunnitud selle vahialusele välja valama; kui ta ei jõua seda teha, purustab vihkamine hapra mõistuse, rebestab häälepaelad, veab lõuad krampi. Just sellepärast meenutab otsekui suitsetamisest kollaste kihvadega konvoikoerte nõrk haukumine – isegi raudteejaama kaugemas otsas, kus kahte viirgu rivistatud sõdurid, koer rihma otsas, ajavad vange autost vagunisse – otsekohe vihkamist, mis lahutab inimest ja looma sügavamalt kui inimest inimesest, sest loom läheb selles lõpuni, kuni enesekaotuseni, kõõluste rebenemise ja selgroolülide murdumiseni; vihkamist, mis paiskub haukumise saatel õhku tuhandetest kohtadest ja mis ei kao kuhugi, vaid elab edasi koerte ja inimeste järgmistes põlvkondades, mida on toidetud napi emapiima, puruks näritud kontide üdiga.
Puhkepeatus. Latile riputatud katlakesest kerkib auru, keeb uhhaa; harjus on õrna lihaga, seda ei tohi kaua keeta. Hõrgutav delikatess – soola ja pipraga hõõrutud värske kala, kivi all hautatud, sellest nõrgub mahla. Seejärel sammute piki jõge edasi, rada hüppab kaldalt teisele ja ühel koolmekohal astub kellegi jalg kivide vahele takerdunud, libeda roheka vetikakõntsaga kaetud kolbale.
Inimese pealuu. Kolp vees. Pisut ülesvoolu on jõevoolust uhutud püstloodis järsak, must turbamass. Turbas on veel kolpasid, luid, poolenisti pehkinud liha, närbunud nagu terve talve lume all lebanud jõhvikas; laagri surnuaed, mida voolusängi muutnud ja uude harusse suundunud jõgi nüüd lagedale uhub. Sa oksendad söödud kala välja, harjuses on seda inimliha, juba oled sa inimsööja, kõik te olete inimsööjad, sest sõite seda kala ja jõite vett, milles on lahustunud laibad.
Iiveldus võtab su üle võimust, aga rüvedus ei kao, see jääb igaveseks sinu kehasse ja verre.
Sergei Lebedev „Unustuse piir“, tõlkinud Matti Piirimaa, Ajakirjade Kirjastus 2017
